Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

kui uskusin, et tal on vanemad, kes teda ühel päeval tagasi nõuavad ja meile üleskasvatamise vaeva eest tasuvad! Olin lihtsameelne ja rumal. See, et ta oli ilusaisse pitsidega mähkmeisse mässitud, ei tähendanud veel seda, et tema vanemad teda otsima hakkavad. Ja mine tea, võibolla on ta vanemad koguni surnud.”

      „Aga kui nad pole surnud? Aga kui nad ühel heal päeval tulevad teda meie juurde otsima? Ma olen päris kindel, et nad tulevad.”

      „Noh, on need naised alles põikpead!”

      „Olgu pealegi, aga kui nad siiski tulevad?”

      „Jäta! Me viime ta varjupaika ja jutul on sellega lõpp. Ma olen kõigest sellest tüdinenud. Ma viin ta juba homme külavanema juurde. Ma lähen nüüd François’d tervitama ja tulen tunni aja pärast tagasi.”

      Uks avanes ja sulgus.

      Ta oli läinud.

      Ajasin enese kiiresti püsti ja hüüdsin ema Barberini.

      „Ema, ae!”

      Ema Barberin ruttas mu voodi juurde.

      „Kas sa lased mind varjupaika viia?”

      „Ei, mu väike Rémi, ei.”

      Ta suudles mind õrnalt ja kaelustas.

      See hellitus andis mulle mu julguse tagasi ja ma lakkasin nutmast.

      „Sa siis ei maganudki?” küsis ta minult hellalt.

      „See pole ju minu süü.”

      „Ma ei tõrele sinuga; tähendab, sa kuulsid kõik, mis Jérôme rääkis?”

      „Jah, sa pole minu ema, aga tema pole ka minu isa.”

      Ma ei lausunud neid väheseid sõnu mitte ühesuguse häälekõlaga, sest kuigi olin õnnetu, kuuldes, et ta pole mu ema, rõõmustas mind ometi, et Barberin polnud mu isa. See vastuolu mu tunnetes avaldus ka mu hääles.

      Ent ema Barberin näis seda mitte märkavat.

      „Oleksin võib-olla pidanud kõnelema sulle tõtt,” sõnas ema Barberin, „aga sa olid mulle nii omaseks saanud, et ma ilma põhjuseta ei suutnud sulle öelda, et ma pole su õige ema. Sinu emast, mu vaene väike, nagu sa ise kuulsid, ei tea me keegi midagi. On ta elus või surnud, ka seda ei tea. Ühel hommikul Pariisis, kui Jérôme läks tööle mööda Breteuil’ avenüüd, mis on lai ja puudega palistatud, kuulis ta lapse häälitsust, mis näis kostvat aiavärava võlvi alt. See oli ühel veebruarikuu varahommikul. Jérôme lähenes väravale ja silmas last, kes lamas lävel. Kui ta ringi vaatas, et kedagi juurde kutsuda, nägi ta üht meest suure puu tagant välja tulevat ja minema hiilivat. Kahtlemata oli too mees seal peidus, et näha, kas keegi leiab lapse, kelle ta ise oli aiavärava alla pannud. Jérôme sattus päris kimbatusse, sest laps kisendas nüüd kogu jõust, otsekui taibates, et talle on tulnud abi, mida ei tohi enam käest lasta. Sellal kui Jérôme mõtles, mida ette võtta, jõudsid kohale ka teised töölised, kes arvasid, et laps tuleb politseikomissari juurde viia. Laps aga karjus endiselt. Päris kindel, et tal oli külm. Kuna aga komissari büroos oli üsna soe, kuid laps ikkagi karjumist järele ei jätnud, siis arvati, et ta on näljas, ja mindi otsima mõnd naabrinaist, kes oleks nõus talle rinda andma. Ta hakkaski ahnelt rinda võtma, sest väikseke tundis tõepoolest nälga. Pärast seda riietati ta tule paistel lahti, ta oli ilus viie- või kuuekuine poisslaps, roosa, paksuke, hästi toidetud ja ütlemata tore; mähkmed ja peen pesu, mis tal seljas olid, tõendasid, et ta vanemad pidid rikkad olema. Päris kindlasti oli ta varastatud ja siis hüljatud. Nii vähemalt arvas komissar. Aga mis temaga nüüd teha? Pärast seda, kui kõik oli kirja pandud, mida Jérôme teadis kõnelda, samuti ka lapse enda kirjeldus koos mähkmetega, mis polnud märgitud, ütles komissar, et ta saadab lapse leitud laste varjupaika, kui keegi kohalolijaist ei avalda soovi väikest oma hoole alla võtta. Ta on ilus, terve ja tugev laps, kelle üleskasvatamisega ei tuleks suurt vaeva näha; pealegi hakkavad vanemad teda kindlasti taga otsima ja tasuvad rikkalikult neile, kes tema eest on hoolitsenud. Selle peale astus Jérôme ette ja ütles, et ta võtab vaevaks tema eest hoolt kanda, ja nii antigi laps temale. Mul endal oli just samavanune laps, aga ka kahe imetamisega tulin ma kergesti toime. Vaata, niimoodi ma saingi sinu emaks.”

      „Oh, ema!”

      „Kolme kuu pärast kaotasin ma oma lapse ja siis kiindusin sinusse veelgi enam. Unustasin hoopiski, et sa pole meie lihane poeg. Kahjuks aga ei unustanud seda Jérôme. Ja kui ta nägi, et kolme aasta jooksul polnud vanemad sind taga otsinud või vähemalt polnud sind leidnud, siis tahtis ta sind vaeslaste varjupaika viia. Ja sa kuulsid ise, miks ma tema sõna ei kuulanud.”

      „Oh, ainult mitte varjupaika!” hüüdsin ma tema külge klammerdudes, „palun sind, ema Barberin, ainult mitte varjupaika!”

      „Ei, mu laps, sinna sa ei lähe. Küll ma korraldan kõik. Jérôme pole õel inimene, küll sa näed; see on mure ja hirm igapäevase leiva pärast, mis ta pahuraks teeb. Meie töötame ja sina hakkad samuti tööle.”

      „Ma teen kõik, mis sa soovid, ainult mitte varjupaika.”

      „Sa ei lähe sinna, aga tingimusel, et sa heidad kohe magama. Jérôme ei tohi koju tulles sind ärkvel leida.”

      Ta suudles mind veel kord ja keeras siis mu näo seina poole.

      Oleksin tahtnud uinuda, kuid olin liiga rängalt vapustatud, liiga sügavasti liigutatud, et leida rahu ja uinuda, nii väga kui ma seda soovisingi.

      Niisiis ema Barberin, kes oli minu vastu nii hea ja nii leebe, ei olnudki mu tõeline ema! Ent milline pidi siis olema mu tõeline ema? Kas veel parem, kas veelgi leebem? Oo ei, see poleks võimalik.

      Aga ma mõistsin ja tundsin ainult seda, et mu tõeline isa ei oleks nii karm kui Barberin, ta ei oleks mind nii kalgilt silmitsenud ega keppi tõstnud.

      Ta tahtis mind varjupaika saata; kas ema Barberin suudab teda selles takistada?

      Külas oli kaks last, keda hüüti varjupaigalasteks; neile oli tinast number kaela riputatud; nad olid halvasti riides ja kasimata; neid pilgati ja peksti; teised lapsed ajasid neid tihti oma lõbuks taga nagu kodutuid koeri, kellel pole kedagi, kes neid kaitseks.

      Oh, ma ei tahtnud olla nagu need lapsed; ma ei tahtnud, et mulle riputatakse tinanumber kaela; ma ei tahtnud, et minu järel kisendades joostakse:

      „Varjupaika! Varjupaika!”

      Juba see mõte üksi pani mind üleni värisema ja ajas mu hambad lõgisema.

      Ja ma ei uinunud.

      Ometi võis Barberin iga hetk tulla.

      Õnneks ta ei tulnud siiski nii ruttu, nagu oli lubanud, ja ma uinusin enne, kui ta koju jõudis.

      III

      SINJOOR VITALISE TRUPP

      Kahtlemata magasin ma kogu öö mure ja hirmu mõju all, sest järgmisel hommikul ärgates oli mu esimene liigutus katsuda oma voodit ja vaadata ümberringi, et veenduda, kas mind pole vahepeal ära viidud.

      Kogu hommikupooliku ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna ja ma hakkasin juba uskuma, et minu varjupaika saatmise kavatsus on ära jäänud. Kindlasti oli ema Barberin minu eest rääkinud ja nad olid otsustanud mind enda juurde jätta.

      Aga niipea kui kell oli löönud kaksteist, käskis Barberin mul mütsi pähe panna ja talle järgneda.

      Hirmunult pöörasin silmad ema Barberini poole ja palusin temalt abi; ta viipas mulle salaja, mis tähendas, et ma pean sõna kuulama, siis tegi ta käega liigutuse, mis mind rahustas: karta pole midagi.

      Nii asusin ma Barberini järel sõnagi lausumata teele.

      Meie maja juurest külani on palju maad: tuleb käia tubli tund aega. Selle tunni jooksul ei lausunud Barberin mulle ainsatki sõna. Ta sammus ees, aeglaselt ja pisut longates, ta ei teinud peaga ühtegi liigutust ning pöördus aeg-ajalt kogu kehaga ringi, et vaadata, kas ma talle järgnen.

      Kuhu ta mind viib?

      See küsimus tegi mu rahutuks, ehkki ema Barberin oli mind käeviipega rahustanud. Et päästa end hädaohust,

Скачать книгу