Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

oli umbes viiekümneaastane, karmi näo ja kalgi ilmega mees. Saadud haava tõttu hoidis ta pead veidi parema õla poole ning see inetu kehahoiak muutis ta näo veelgi vähem usaldatavaks.

      Ema Barberin oli panni uuesti tulele asetanud.

      „Kas sellesama võiraasukesega tahadki meile suppi keeta?” küsis ta.

      Ta võttis ise taldriku, millel oli või, ning lükkas kogu tüki pannile.

      Nüüd polnud enam võid ja nüüdsest peale polnud ka enam pannkooke.

      Mõnel teisel silmapilgul oleks see katastroof mind kindlasti vapustanud, kuid nüüd ei mõelnud ma enam pannkookidele, vaid ainult sellele, et mees, kes näis nii karmi ja kalgina, oli minu isa.

      „Minu isa, minu isa!” Neid sõnu kordasin ma masinlikult.

      Ma polnud kunagi varem püüdnud nii põhjalikult selgusele jõuda, missugune isa on, ma vaid kujutlesin ebamääraselt, et isa peaks olema jämedama häälega emast, aga kui ma silmitsesin nüüd seda isa, kes oli mulle otsekui taevast kukkunud, tundsin ma valulist hirmu.

      Ma tahtsin teda kaelustada, kuid ta tõukas mu kepiotsaga tagasi. Mispärast? Ema Barberin ei lükanud mind endast kunagi eemale, kui ma teda kaelustama läksin, vaid hoopis vastupidi, ta võttis mu oma käte vahele ja surus mind tugevasti enda vastu.

      „Selle asemel, et seista nagu jäätanud, pane parem taldrikud lauale,” sõnas isa mulle.

      Ruttasin käsku täitma. Supp oli valmis. Ema Barberin tõstis selle taldrikutele.

      Nüüd tuli isa koldenurgast välja, istus laua juurde ja hakkas sööma, peatudes vaid ajuti, et mind silmitseda.

      Olin nii segane ja hirmul, et ma ei suutnud üldse süüa, ma silmitsesin teda samuti, kuid tegin seda vargsi, langetades silmad niipea, kui ta minu poole vaatas.

      „Kas ta alati sööb nii vähe?” küsis ta järsku ema Barberinilt ja osutas minu poole lusikaga.

      „Oh, ta sööb tublisti.”

      „Seda halvem. Oleks parem, kui ta sööks vähem.”

      Mul polnud mingit tahtmist kõnelda ja ema Barberinil näis olevat vestlemiseks sama vähe soovi kui minul; ta toimetas laua juures ja teenis tähelepanelikult oma meest.

      „Sinu kõht siis polegi tühi?” küsis minult Barberin.

      „Ei.”

      „Noh, siis mine voodisse ja jää silmapilk magama, muidu ma saan kurjaks.”

      Ema Barberin manitses mind oma pilguga, et ma ilma vasturääkimata sõna kuulaksin. Kuid see soov oli üleliigne, sest ma ei mõelnudki sellele käsule vastu hakata.

      Nagu enamikus talumajades, nii täitis ka meil köök ühtlasi magamistoa aset. Laud, leivamõhk, söögikapp ja kõik muu, mida kasutati söömise juures, asetses kolde läheduses; köögi teises seinas olid magamiseks tarvilikud esemed – ühes nurgas ema Barberini voodi, teises nurgas minu oma, midagi kapitaolist, mida varjas punane eesriie.

      Ma riietusin kiiresti lahti ja pugesin voodisse, kuid magamisega oli teine lugu: seda ei saa teha käsu peale. Magama jäädakse siis, kui tuleb uni ja valitseb rahu. Minul aga und ei tulnud ja polnud ka rahu. Ma ei saanud magada, mind vaevas hirm ja ma tundsin end ülimalt õnnetuna.

      Kuidas, see mees olevat mu isa! Aga miks ta kohtleb mind siis nii karmilt?

      Nina vastu seina surutud, püüdsin ma kõik mõtted peast minema kihutada ja magama jääda, nagu ta mul oli käskinud teha, kuid see oli võimatu, sest uni ei tulnud. Kunagi varem polnud ma tundnud end sel määral ärkvel olevat.

      Tüki aja pärast, ma ei tea, kui kaua see võis kesta, kuulsin, kuidas keegi lähenes mu voodile. Aeglaste, lohisevate ja raskete sammude järgi tundsin ma kohe, et see pole ema Barberin.

      Palav hingeõhk puudutas mu juukseid.

      „Kas magad?” küsis summutatud hääl.

      Ma ei vastanud, sest ähvardavad sõnad – „ma saan kurjaks” – kõlasid mul veel kõrvus.

      „Ta magab,” ütles ema Barberin. „Niipea kui ta voodisse heidab, nii kohe ka uinub, tal on see juba harjumuseks. Võid rahulikult rääkida, ta ei kuule midagi.”

      Muidugi, ma oleksin pidanud ütlema, et ma veel ei maga, kuid mul polnud selleks julgust; mul oli kästud magada, aga ma ei maganud, seega olin süüdlane.

      „Kuidas on sinu protsessiga?” küsis ema Barberin.

      „Kaotasin! Kohtunikud leidsid, et jäin oma süü tõttu tellingute alla ja seepärast pole ettevõtja kohustatud mulle kahjutasu maksma.”

      Siis virutas ta rusikaga vastu lauda, hakkas vanduma ega öelnud enam ainsatki mõistlikku sõna.

      „Protsess kaotatud,” jätkas ta peatselt, „raha ära kulutatud, ise vigaseks tehtud ja viletsuses! Ja sellest kõigest pole veel küllalt! Koju tulles leian siit eest veel lapse! Miks ei teinud sa nii, nagu ma sul käskisin teha? Ütle!”

      „Sellepärast, et ma ei suutnud.”

      „Kas sa ei suutnud teda tassida leitud laste kodusse?”

      „Pole niisama lihtne hüljata last, kui sa teda oma piimaga oled toitnud ja armastama hakanud.”

      „See polnud sinu laps.”

      „Lõpuks ma tahtsin teha, nagu sa käskisid, aga just siis jäi ta haigeks.”

      „Jäi haigeks?“

      „Jah, jäi haigeks. See polnud ometi õige silmapilk tema varjupaika toimetamiseks; oleksin ta sellega võib-olla tapnud.”

      „Aga millal ta paranes?”

      „Ta ei paranenud kohe. Pärast seda haigust tuli teine: ta hakkas köhima, see õnnetu väike, süda kiskus valu pärast kokku; nii suri ka meie väike Nicolas; ja ma mõtlesin, et kui ma ta linna viin, sureb väike Rémi samuti.”

      „Aga hiljem?”

      „Aeg läks edasi ja ma mõtlesin, et kui ma olen niikaua oodanud, siis võin oodata veelgi.”

      „Kui vana ta praegu on?”

      „Kaheksa aastane.”

      „Hüva! Ta läheb kaheksa-aastasena sinna, kuhu ta oleks pidanud minema varem, ehkki see talle nüüd on märksa vähem meelepärane – ainuke kasu, mida ta selle viivitusega võitis.”

      „Ah, Jérôme, sa ei tee seda.”

      „Ma ei tee seda! Kes mind takistab? Kas sa arvad, et me võime ta alatiseks enda juurde jätta?”

      Hetkeks tekkis vaikus ja ma võisin hinge tagasi tõmmata; ärevus nööris mu kõri nii tugevasti kinni, et ma olin peaaegu lämbumas.

      Veidi aja pärast ema Barberin jätkas:

      „Ah! Kuidas Pariis on sind muutnud! Enne Pariisi minekut poleks sa kunagi nii rääkinud.”

      „Võib-olla. Kindel on see, et Pariis on mind muutnud, aga kindel on ka see, et Pariis on mind vigaseks teinud. Kuidas teenin ma nüüd ülalpidamist endale ja sinule? Raha meil enam pole. Lehm on maha müüdud. Kas peame siis, kus meil enestelgi süüa pole, toitma last, kes pole meie oma?”

      „Ta on minu laps.”

      „Ah jäta, ta pole ei sinu ega minu oma. Ta pole üldsegi talupoja laps. Ma vaatasin teda õhtusöögi ajal: ta on õrn, kõhn, nõrkade käte ja jalgadega.”

      „Ta on kõige ilusam laps kogu ümbruskonnas.”

      „Ilus võib ta olla. Aga tugevus? Kas ilu annab talle leiba? Mis tööline temast niisuguste õlgadega tuleb? Ta on linnalaps ja linnalapsi pole meile siin tarvis.”

      „Ütlen sulle, et ta on tubli poiss, ta on taibukas nagu kassipoeg, aga seejuures hea südamega. Ta hakkab meie eest töötama.”

      „Vahepeal peame aga meie tema heaks tööd tegema, aga mina olen töövõimetu.”

      „Aga

Скачать книгу