LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Jete. Tema on ikka samasugune. Oli juba kooliski selline… vana… nagu kirvega tahutud… Niisiis tulid Jete, Ines, Rahel, Henna, Hurme ja mina. Aga ülejäänud tüdrukud?.. Seega kuus naist… Aga poisid, mehed?.. Bussis polnud ju ühtegi.”

      Moonikal oli viimane aeg bussist väljuda.

      „Pikka pidu!” hõikas bussijuht silma tehes.

      Kooliõdede grupp hakkas mööda kitsast praamitreppi üles ronima. Moonika viivitas. Lubas ühe aeglase vanamammi enda ette.

      Laev oli reisijatest pungil. Lapsed kisasid lastenurgas ja jooksid laudade vahel. Istekohad olid kõik hõivatud. Inimesed istusid isegi põrandal. Moonika märkas, et klassiõed olid läinud välja laevatekile. Ka sealsed vähesed istekohad olid täidetud. Vaatamata ebamugavusele olid reisijad rõõmsameelsed. Heas tujus olid ka Moonika kunagised klassiõed, ainult tema tundis suus sapi maitset. Tal oli palav ja janu vaevas.

      Moonika läks baari, ostis klaasi mahla ja otsustas suitsu teha. Laevatekile naastes ja end reelingu nurka surudes märkas ta kooliõdede kambas kolme meest. Mehed seisid seljaga, rääkisid midagi üksteise võidu, naised naersid. Moonika rüüpas mahla ja tegi veel teisegi suitsu.

      „Küll on ikka eitedel lõbus, muudkui kõkutavad,” mõtles Moonika ja arvas, et peab siiski enne Heltermaale jõudmist teistega liituma. Viinud mahlaklaasi baari tagasi, teinud veel ühe suitsu, otsustas Moonika klassikaaslasi üllatada.

      „Tšau!” hüüdis ta halli ülikonna selja tagant. „Terekest kah siis, armsad klassikaaslased!”

      Üllatunud silmapaarid puurisid Moonikat. Ta võttis päikeseprillid eest.

      „Ah, see olidki sina, kes Haapsalus bussijuhiga suitsu tegi!” sai Ines esimesena suu lahti.

      „Mina, jaah, kas ei võinudki suitsu teha?” turtsus Moonika.

      „Istud terve sõidutee bussis inkognito, meist välja tegemata. Uhkeks läinud või?” vuristas Ines edasi.

      „Ma magasin,” torkas Moonika teravalt vastu ja kaitses taas näo päikseprillidega.

      „Kallid klassiõed, kohe nokkima! Tere, Mooni!” lausus Ivari terekätt ulatades. Moonika naeratas ja teretas teisigi mehi kättpidi.

      Seltskonda saabus piinlik vaikus, nagu oleksid kõik keele alla neelanud. Moonika tundis, et ta ei olnud teretulnud. Ta vaatas teraselt klassikaaslasi läbi päikeseprillide.

      Hurme uuris pilvitut taevast, Rahel vaatles laintelaksu, nagu näeks merd esimest korda, Henna nuuskas nina, nagu oleks äkitselt nohu saanud, Jete pilk oli horisonti suunatud, Ines oli selja pööranud ja lasi tuulel juustes mängida.

      „Kehv algus,” mõtles Moonika, „ei tea, mis neil minu vastu on. Kas tõesti see, et ma varem, juba bussijaamas nende kampa ei löönud, või käis neile hinge pihta, et ma bussijuhiga suitsu tegin ja lobisesin. Igavad eided!”

      Rami müksas Ivari õlga: „Noh, mis nüüd! Kas vaikus enne tormi? Üleküpsenud plikad vist mossitavad. Suureke, tee meist pilti!”

      Suureke tõstis kuulekalt rinnal rippuva fotoaparaadi: „Just nii! Neiukesed, võtame kokku, poisid tahapoole!”

      Ines tõmbas tuule poolt sasitud juustest käe läbi: „Sina pole oma vana ametit ka unustanud.”

      „Muidugi pole, sellega teenin ju leiba! Rahvusraamatukogus oli hiljuti minu aktifotode näitus. Sina, Ines, kui tuntud ja tark inimene, kas sa ei külastanudki seda. Mitu fotot osteti ära. Ja selle aasta loodusekalendris on ka minu tehtud fotod.”

      Inesele tuli silme ette raamatukogu lugemissaali seinal rippuv kalender. Jah, ta mäletas neid fotosid. Juulikuud ehtis vana paat rannaluitel. Aga et Suureke, klassivend, oli fotode autor… Ines pingutas mälu. Tõepoolest, ta oli sirvinud kalendrit, isegi lugenud fotode autori nime, kuid nüüd ei tulnud talle loetud nimi meelde ja ta oleks heameelega küsinud Suurekese pärisnime, aga pidas paremaks siiski suu kinni hoida.

      Suureke sättis klassikaaslasi ritta: Ines sai Henna ja Hurme vahele.

      „Naeratage!” hüüdis Suureke. „Naeratage ometi, ega te matusel ole!”

      Klassikaaslased pingutasid, kiskusid suunurgad kõrgemale, aga õiget naeratust ei suutnud mitte keegi välja pressida.

      Suureke teeskles, et jäi rahule, lootes Kassaris paremaid ülesvõtteid saada.

      „Vaadake, Hiiumaa paistab!” hüüatas äkki Jete.

      Tõepoolest, rannariba oli märkamatult lähenenud. Autojuhid hakkasid praamiparklasse minema, nii ka Ivari, Rami ja Suureke.

      „Kas te olete autodega?” imestasid klassiõed. „Sellepärast me teid bussis ei näinudki.”

      Klassiõed kobisid mööda kitsast praamitreppi tekil ootavale bussile. Aparell oli alla lastud. Juba vurasid esimesed autod Hiiumaa pinnale.

      Sadamas roniti bussist ja jäädi, reisikotid käes, ootavalt ringi vaatama.

      Varsti oli Ivari platsis: „Tulge edasi, Silver ootab seal!”

      Mõned meetrid bussipeatusest eespool seisid rivis kolm autot. Džiibi kõrval ootas kogukas, halli pea ja sama värvi vuntsidega mees.

      „Jumal küll, kas sina oled Silver!” hüüatas Henna esimesena. „Kui sa mulle tänaval oleksid vastu tulnud, ei oleks ma sind küll ära tundnud.”

      Halli peaga Silver muheles sama värvi vuntside varjust ja patsutas ümarat kõhtu.„Starost ne radost,” ütles ta ja teretas klassiõdesid kättpidi.

      „Ega meist keegi elu lõpuni nooreks jää,” mainis Ines mokaotsast ja heitis karmi pilgu Hurme juustepikendustele.

      „Te näete suurepärased välja,” kiitis Silver ja lasi veel kord hindava pilgu üle klassiõdede.

      „Hurme on kõige vähem muutunud,” mõtles Silver, „ikka sama ilus kui kooliajal. Ines samuti, ainult paksukene, Hennat poleks ka mina ära tundnud, kui oleksime juhuslikult tänaval kohtunud, Rahelit samuti. Jete on umbes sama, Moonika… Tundub, et tal on kirev elu seljataga.”

      „Autodesse!” käsutas Ivari.

      „Missugune siis sinu auto on?” küsis Moonika Ivarilt.

      Ivari viipas halli Citroëni suunas ja kohe oligi Moonika koha leidnud juhi kõrvalistmel.

      „Aga kott?” küsis Ivari.

      „Tassi ise!” vastas Moonika.

      Ivari pani Moonika reisikoti pagasisse ja vaatas otsivalt ringi. Niisiis, Citroëniga sõidavad vaid tema ja Moonika.

      „Kuidagi piinlik,” käis Ivaril läbi pea, kui mootorit käivitas.

      „Kas suitsetada võib?” küsis Moonika.

      „Tee aken lahti, siis võid,” lausus Ivari, hoides Rami autoga pikivahet.

      Silver võttis suuna Käina poole, juhtides kogu teekonna vältel Hurme, Jete ja Raheli tähelepanu mööda vilksatavale kaunile loodusele.

      „Tõesti, hämmastavalt ilus,” ohkas Jete Silveri kõrvalistmel. „Tean vaid seda, et Vene ajal sai saartele vaid lubadega.”

      „Mina olen Hiiumaal varem käinud,” lausus Rahel, „töökaaslastega ekskursioonil. Sõitsime kaks päeva Hiiumaa peal ringi, midagi õieti nägemata, kogu aeg oli kiire. Mäletan vaid Kõpu tuletorni, kuhu meid sisse ei lastud, ja Kärdlat, kust süüa sai osta. Ööbisime kuskil koolimajas. Oli külm, vist maikuu. Praam oli väike ja puupüsti rahvast täis.”

      „Millal see oli?” uuris Silver.

      „Vist kakskümmend aastat tagasi või natuke rohkem.”

      Silver naeris: „Arusaadav! Nüüd elame ikka pisut teisiti.”

      Rahel ei mõistnud, mis Silveri meelest võiks teisiti olla, ega küsinud ka.

      Rami pidas Silveriga ühtlast sõidukiirust. Rami kõrval istuva Henna kogu tähelepanu oli aknast paistvale loodusele. Inese nägu oli samuti autoaknas kinni ja nii ei pidanudki ta vajalikuks alustada

Скачать книгу