LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Silveri huulte libises kerge põlglik muie: „Ta näeb parem välja kui… meie kõik siin kokku.”

      Silver ei lubanud Uncle-Beni kohta midagi halba öelda, sest neid sidus aastatepikkune sõprus. Just Agnessa-Silveri lapsed Kätriin ning Sulo olid hakanud Beni Uncle-Beniks kutsuma.

      „Võib-olla panete midagi mugavamat selga ja jalga,” soovitas Agnessa külalistele, kes olid end õemurule ootavalt valmis seadnud, „ilm tuleb palav ja ega metsas ning rannas kõrgete kontsadega eriti hästi käia ei saa.”

      Kohe oldi nõus riideid vahetama. Aita jõudnud, nähvas Moonika: „Küll käsutab! Minule see Agnessa ei meeldi, nagu nõiaella.”

      „Mis juttu sa ajad!” pahandas Henna. „Inimene on nii külalislahke, laud kenasti kaetud, magamisasemed valmis, mida sa pipardad!”

      „Agnessa on väga stiilne,” sekkus Ines, „isikupärane riietus, ehted, intelligentne hoiak. Pealegi meeldis mulle see, et ta meid kohe sinatas, nagu oleksime vanad tuttavad.”

      „Mul on tunne, et ta on metsatark või selgeltnägija, või isegi nõid, muidugi heas mõttes,” lausus Jete reisiriideid varna riputades.

      Hurme küsis Moonikalt, kes ikka veel voodil istus: „Kas sa riideid ei vahetagi?”

      „Milleks,” urises Moonika ja läks välja suitsu tegema.

      „Jabur eit,” libises kogemata üle Henna huulte.

      „Ah, ärge pange tähele,” püüdis Hurme klassiõdesid rahustada, „kes teab, mis mure tal kukil istub. Teate, mul on kingitus kaasas, kuigi Silver oli öelnud, et kaasa tuleb võtta vaid hea tuju.”

      Teised otsisid ka oma kingitused kotipõhjast üles.

      „Justkui kokku lepitud,” naeris Hurme nooruslikku kooliaegset naeru.

      Moonika tuli aita tagasi. Klassiõdedele tundus, et ta oli peale suitsupausi rahunenud.

      Märganud teiste käes kingitusi, võttis Moonika oma kaasatoodu kotist ja nähes nii mitut pudelit konjakit ning Kalevipoja šokolaade, puhkes südamest naerma. Korraga oli aidast saanud naerupesa ja Moonika hakkas kiiresti riideid vahetama.

      IX

      Mehed istusid ootavalt terrassi kõrval puupakkudest ehitatud pingil, kui naised hanereas aida poolt tulid ning terrassi poole suundusid.

      „Perenaine,” hüüdis Hurme, „Agnessa, kas võib sisse astuda!?”

      Köögist kostis: „Tulge, tulge!”

      Klassiõed sisenesid mahukasse kööki. Agnessa kloppis vispliga tainast.

      Veidi häbelikult asetasid klassiõed kingitused köögilauale.

      „Meil natuke külakosti ka kaasas,” lausus Henna tagasihoidlikult, nagu poleks konjak ja šokolaad küllalt paslik kink.

      Agnessa libistas pilgu üle konjakipudelite. „Suur tänu, nüüd läheb vist küll tõeliseks peoks.”

      „Perenaisele šokolaad, peremehele konjak,” selgitas Ines vabandavalt.

      Hetkeks sigines kööki ebamugav vaikus, oli kuulda ainult vispli klobinat.

      „Mis seal ikka, minagi joon konjakit,” naeratas Agnessa, „veel kord suur tänu. Ma segan klimbitainast, teen lõunaks suppi. Vaadake, et te õigeks ajaks tagasi olete, muidu saate jahtunud suppi.”

      Klassiõed mõistsid, et Agnessa oli neid väga viisakalt köögist lahkuda palunud ja kergema südamega läksid nad juba kärsituks muutuvate meeste juurde.

      „Hakkame liikuma, kahe tunni pärast peab tagasi olema, siis saame lambalihasuppi,” ütles Silver ja võttis suuna nooljate kadakate poole.

      Ben avas autoukse: „Kes minuga tuleb?”

      „Oota, mina jaotan gruppideks,” ütles Silver. „Eelkõige tahan öelda veel seda, et me oleme praegu Tagukülas, saare kaguserval. Meie talu nimi on Kasesalu. Täpset talu vanust ma ei oska öelda, aga teine maja ehitati 1830, selle peale 1932 uus ja mina renoveerisin maja kaheksateist aastat tagasi. Isa – ja emapoolsed sugulased on kõik hiidlased. Meeste juured on Kassaris, naisi on võetud Käinast, Emmastest ja isegi Pühalepast. Taguküla põhjanurgas, kus uus ja vana tee ristuvad, on massiivne paekivist maja, kus kunagi oli Mäeküla kõrts, hiljem külakool ja siis veel Kassari vallamaja. Muide, külakool on seotud poetess Marie Underi perekonnaga.

      Kõigepealt vaatamegi seda vana maja ja siis sõidame Esikülla, seal elab ka Ben. Täna ei lähe me Benile külla, vaid Esikülla Kassari kabelit vaatama ja surnuaeda. Vanasse surnuaeda on maetud ka filminäitleja Olev Eskola, Marie Underi vaarvanemad, Lepa Anna. Noh, kas esialgu piisab?”

      Saanud jaatava vastuse, hakkas Silver klassikaaslasi kahe auto peale mahutama.

      Ramile pakuti istekohta Beni autos juhi kõrval, tagumisele istmele Henna, Ines, Jete, Rahel. Silveri autosse ette Ivari, taha aga kolm saledat: Hurme, Moonika, Suureke.

      Mäeküla endisest kõrtsist, külakoolist, vallamajast, kus asus nüüd raamatukogu, sõideti kaunist maastikku pidi Esiküla poole. Sõidu ajal jõudis Silver rääkida, et Kassari kabel pärineb puitehitisena 16. sajandi esimesest poolest, praegune kivikabel on aga hiljem ehitatud. Kabeli sees olev aastaarv 1801 märgib aastat, millal kabel põhjalikult uuendati.

      Autod peatusid kadakate, kaskede, mändide ja leppadega ümbritsetud väikesel platsil otse surnuaia kõrval.

      Silver jutustas uuesti ka teistele eelnevalt autos räägitu ja suunas kaaslaste tähelepanu kellatornile: „Vaadake, kiriku lääneosas on kõrge sokliga ülespoole ahenev kellatorn. Kagunurgal on väike ristvõlviga surnukuur. Imetlege pakse kivimüüre ja väikese ruudustikuga aknaid. 1970. aastal vajus osa kabeli katust sisse ja toonase Sõpruse kolhoosi abiga tehti hädapärane säilitusremont. 1992. aastal tehti viimane suurem remont ning samal aastal taaspühitseti kabel kirikuks.”

      „Jessas, sa oleks nagu kõik pähe õppinud, justkui giid,” imestas Moonika.

      „Mis siin ikka pähe õppida. See ju mu kodupaiga ajalugu,” ühmas Silver ja avas vaikse kääksuga surnuaia puuvärava.

      Ines hakkas kohe Marie Underi esivanemate hauaplatsi otsima, peas mõlkumas poetessi värsiread. Tänu suurele kirjandushuvile ja aastatepikkusele tööle raamatukogus teadis Ines, et Marie Underi emapoolsed vanavanemad olid Bollmannid ja Kernerid ning Debora Vaarandi vaarvanemad Elmid, kes olid maetud Kassari surnuaeda. Nendest kõikidest kavatses ta kõnelda klassikaaslastele, kui leiab hauaplatsid üles. Aga nagu kiuste sattus Ines Lepa Anna viimse puhkepaiga peale. Hea, et Hurme ja Rahel olid lähedal ja Ines sai neile öelda: „Lepa Anna tegi kuulsaks just Voldemar Panso, loodetavasti teate ikka.”

      Hurme, keda samuti oli kogu elu võlunud kirjandus ja raamatud, lausus selle peale: „Ikka teame. Teame sedagi, et Voldemar Panso tegi Annast kirjandusliku kuju oma raamatus „Naljakas inimene”.”

      Ines ei lasknud end häirida ja „haris” oma kaaslasi edasi: „Kassaris suvitas ka Aino Kallas. Ta puhkas ja töötas siin 13 suve.”

      Rahel pidas mõistlikuks klassiõdede kemplemine lõpetada. „Ines, tule vaata parun Stackelbergide perekonna matusepaika. Silver näitas, et parunite kõrvale on maetud mõisa seakarjus Sigade Aadu. Silver rääkis veel…”

      „Jätke mind rahule,” turtsatas Ines, „mul on tähtsamatki teha, kui Sigade Aadu hauaküngast vahtida.”

      Jete ja Henna olid leidnud Olev Eskola hauaplatsi, otse kiriku nurga vastas üle väikese tee. Mõlemad seisid langetatud päi ja proovisid meenutada ühteainsamat filmigi, kus Eskola oli mänginud, aga meelde ei tulnud midagi. Lõpuks meenus Jetele, et Eskola mängis Vene filmides põhiliselt sakslasi, SS-mehi.

      „Jaah,” nõustus Henna, „ega venelased saanudki sakslasi kehastada, kõik ju ühte nägu ja tegu Ivanid.”

      Suureke käis kalmistu risti-põiki läbi. Ta oli saanud väga häid ülesvõtteid teha. Rami, Ivari ja Silver jalutasid koos, tegid vaikides suitsu, kuni jõudsid Henna ja Jete

Скачать книгу