LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seejärel samas toonis sõrmeküüsi. Lakikiht oli korralikult peal.

      Tramm ei tulnud nagu kiuste. Noored muudkui suudlesid ja suudlesid.

      Äkki meenus Moonikale, kuidas nad olid kord Pärtliga samuti seisnud trammipeatuses. Ei, mitte küll samas, vaid paar peatust eespool. Millal see oli? Vist… vist kümnendas klassis. Pärtel oli haltuurat teinud. Ta mängis naaberkooli bändis ja sai selle eest kolm rubla. Jah, see oli olnud lahtine pidu, kõik võisid minna, needki, kes selles koolis ei õppinud. See oli üle linna pidu. Oli venelasi, oli eestlasi ja kooli ukse taga passivaid miilitsaid. Ilma miilitsateta ei saanud sellised lahtised peod kunagi lõppeda. Venelaste ja eestlaste vaheline vaen lõi peo lõppedes alati lõkkele. Oli selles siis süüdi mõni kena neiu või salaja kaasa võetud alkohol. Ja ka tol korral olid miilitsad mitu kanget kutti autosse toppinud, isegi ühe bändipoisi. Pärtel oli üle noatera pääsenud, tänu Moonikale, kes oskas end parajal ajal noormehele kaela riputada. Sellest peoõhtust sai alguse nende salasuhe. Moonika lubas vaikida kui haud ja olla koolis Pärtli vastu ükskõikne. Ta lubas Pärtlile armastuse nimel kõike. Nende salasuhe jätkus ka üheteistkümnendas. Teade Jete ning Pärtli abielust ning lapse sünnist ajas Moonika pikaks ajaks rööpast välja. Ta talus vaikides oma kaotusvalu.

      „Kas Pärtel oleks siis mind naiseks võtnud, kui oleksin rasedaks jäänud?” torkas Moonikale pähe. Huvitav, et alles nii palju aastaid hiljem tuli ta sellisele mõttele. Kus ta varem oli?

      Tramm tuli. Noored suudlejad istusid Moonika ette. Moonika vaatas aknast välja.

      Hommikupäike paistis silma ja noored olid ikka nokkapidi koos. Moonika võttis käekotist päikeseprillid. Peatus. Kunagi asus siin kino. Kino nimi ei tulnud meelde, aga ta oli selles kinos käinud Ivariga. Jah, Moonika oli üheksandas klassis Ivarist tugevasti sisse võetud. Võib-olla see oleks jäänudki nii, kui mitte Ivari poleks ise suhet lõpetanud. Ivari… Ivari läks pärast keskkooli lõpetamist merekooli, rohkem Moonika temast ei teadnud. Aga ikkagi pani Ivari meenutamine tal vere kergelt keema. Kinos meeldis Ivaril Moonikat näppida ja nende esimene vahekord kooli sporditarvete laos oli esimene mõlemale. Moonika muigas. Nad kordasid avastatut kogu kooliaasta jooksul, kui siis äkki hakkas Ivari Hurmele tähelepanu osutama. Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult kirg, ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.

      „Jah, armastust ei olnud,” tõdes nüüd ka Moonika. „Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda.”

      Noored suudlesid ikka veel.

      „Oskar on ka kuradima hea suudleja,” käis Moonikal läbi pea. Ta proovis meenutada eilset juubelit. Segased pildid keerlesid silmade ees. Millal saabus mälukas? Moonika ei suutnud meenutada, kuidas ta koju, oma voodisse sai.

      Kas tõi Oskar ta koju või Lemme või hoopis Peedu? Ei, ta ei tea, aga keegi pidi ju tooma. Küllap taksoga. Moonika polnud päris kindel, Peedule meeldis tongis olekus autot juhtida. See pidi olema kaif.

      „Bussijaam,” teatas mikrofonihääl. Moonika võpatas. Hea, et jõudis viimasel minutil veel trammist väljuda.

      Kiiresti jalakäijate sebra ületanud, marssis ta bussijaama poole. Moonikat üllatas varahommikune reisijate rohkus. Kahe kassa juures lookles järjekord. Ta astus lühemasse sappa. Jõudnud kassaluugini, ütles ta: „Palun üks pilet Hiiumaale, kell kaheksa väljuvale bussile Heltermaale.” Nii oli käskinud küsida Silver, lubades autoga Heltermaa sadamas vastas olla.

      Bussijaamast väljunud, jäi Moonika seisma suure prügiurni juurde, pani koti maha ja otsis taskust suitsupaki. Ta süütas sigareti ja lasi pilgu üle busside parkla käia.

      Inimesed tulid ja läksid. Kell näitas 7.45. Veerand tundi oli Hiiumaale väljuvale bussile veel aega. Ta jõuab teisegi suitsu teha. Moonika märkas temast mööduvat blondi naist. Naine vedas enda järel ratastega reisikotti. Naise kõnnakus oli midagi väga tuttavlikku.

      Ega ometi Hurme? Mõne sekundi pärast mööduv järgmine naine tundus jällegi kahtlaselt tuttav. Just juuksed. Pikad, paksud nagu sein. Ja naise lüheldane kasvgi viitas Inesele. Moonika ohkas. Kes veel? Ta ootas veidi, kustutas suitsu, võttis koti, sammus kioski juurde, ostis liitrise veepudeli, keeras korgi maha ja jõi. Sisikond kõrbes. Ta pani koti esimesele pingile ja jälgis, kuidas maona roomav kiirbuss peatusse seisma jäi. Bussi aknale seatud sildilt võis lugeda: Haapsalu-Rohuküla-Heltermaa-Kärdla-Luidja.

      „Küllap on see õige buss,” mõtles Moonika, võttis koti ja astus lähemale. Ta tahtis viimasena siseneda. See tal õnnestuski ja istekoht nr 37 oli bussi tagaotsas, mis oli üpris meeldiv. Ta võib silma kinni lasta. Moonika istus akna alla, jõi uuesti vett ja uuris läbi päikseprillide reisijaid. Kes ja kus istuda võiksid? Aga kõrgete seljatugedega istmete varjust ei näinud õieti midagi, vaid peanupukesi tagantpoolt. Moonika kavatses istmel laiutama hakata, kuid jooksujalu bussi peale ruttav reisija hõivas kõrvalkoha. Ta uuris vargsi kõrvalistujat. Ei midagi tuttavlikku. Tal oli hea meel ja sulges silmad. Nüüd võib ta kogu sõidu aja rahulikult magada.

      VII

      Haapsalu. Veerand bussi läks tühjaks, juurde tuli sama palju reisijaid, kes ostsid piletid Heltermaale ja Kärdla.

      Piletid müüdud, läks bussijuht välja suitsetama. Moonika tõusis, väljus bussist ja küsis bussijuhilt: „Kas siin on pikem peatus?”

      „Suitsu jõuab ära teha.”

      Moonika naeratas, võttis jakitakust suitsupaki. Bussijuht pakkus viisakalt tuld.

      „Kas olete kohalik, see tähendab Hiiumaal?” alustas Moonika kõnelust.

      „Ikka hiidlane. Aga teie, vist puhkusele, nägu pole tuttav.”

      „Jaa, puhkusele kolmeks päevaks. Tegelikult klassikokkutulekule Kassarisse.”

      „Siis Silveri juurde!”

      „Kust teie teate?”

      Bussijuht naeratas, takseeris Moonika liibuvaid teksapükse ja seksikat jakki ning püüdis vaadata naisele näkku läbi tema päikeseprillide, mis aga osavalt varjasid võõra pilgu eest peaaegu poolt nägu.

      „Mis ühes Hiiumaa otsas teoksil, on teisel pool juba tehtud,” muigas bussijuht.

      Moonika ei saanud vastusest aru, astus mõned sammud eemale ja uuris bussiaknaid, kust teda jälgisid uudishimulikud silmapaarid.

      „Oh päikeseprillid, mu päästjad,” mõtles Moonika ja oleks hea meelega Tallinna tagasi sõitnud.

      Ta sammus koni kustutava bussijuhi juurde ja küsis: „Millal buss Tallinna tagasi läheb?”

      „Tagasi? Ise pole veel jalgagi saarele tõstnud, juba kipub tagasi. Ei lähe siin enne õhtut ühtki bussi.”

      Moonika istus pahuralt istmele. Talle ei meeldinud bussijuhi kõnetoon ega uuriv pilk.

      Samasugust vastikust tundis ta ka reisijate vastu, kes teda bussi tulles liiga teraselt silmitsesid.

      Rohuküla. Jube pikk autoderivi kolmes reas. Nii Käina kui ka Kärdla bussid sõitsid otse parvlaeva Muhumaa aparelli juurde, kuid kõigepealt hakati sõiduautosid peale laadima. Mõned närviliseks muutunud reisijad palusid luba bussist väljuda, et ülesõidu ajaks istekohti saada. Väljusid ka sõiduautode kaasreisijad. Inimesed vudisid nagu sipelgad autode vahelt laeva. Viimaks sai sõiduõiguse ka Kärdla buss, mis liugles sujuvalt praamile, pidurdas ja avas uksed.

      Moonika otsustas jääda viimaseks. Ülevaade väljujatest oli suurepärane. Jah, tal oli olnud õigus, Tallinna bussijaama ukse juures nähtud blond naine oli Hurme. Teisiti ei saanud see ollagi. Just sama rüht, profiil.

      Punakaspruuni poisipeaga tüsedavõitu naine punases kostüümis oli samuti tuttav. Rahel, oli Moonika surmkindel. Rahel ütles Hurmele midagi, mille peale viimane pöördus, ja Moonika nägi kooliõe silmipimestavat naeratust. „Polegi vanamutt,” sähvatas Moonikal läbi pea, „kuradi hästi säilinud, samuti ka Rahel, ainult figuurist väljas.”

      Moonika pingutas silmi, nii et pisarad silmanurkadesse valgusid. „Kas tõesti

Скачать книгу