LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kooli ega osanud arvatagi, mis mind seal ees ootab. Aga ma alles sain näha.

      Pärast esimest tundi tulid meie laua juurde Leana ja Bianca.

      „Mida sa endast õige mõtled?” küsis Leana minult. Ta nägi üsna tige välja. „Sinusugusel ei tasuks nüüd küll uhkeks minna!”

      Olin segaduses.

      „Mismoodi uhkeks?”

      „Mõelda vaid, Marko ise kutsub ta oma sõpradega välja ja tema ei suvatse minna!”

      See stseen hakkas juba ka teiste klassikaaslaste tähelepanu äratama. Nii mõnigi tuli lähemale.

      „Mida? Päriselt või?” astus juurde Krista, poppe imetlev „nähtamatu”. „Sa lasid sellise võimaluse käest?”

      „Just nimelt!” hüüdis Bianca, enne kui mina jõudsin suudki lahti teha. „Aga Johanna on ilmselt liiga juhm, et sellest aru saada!”

      Nüüd sai mul küll mõõt täis.

      „Miks ma peaksin käima kaubamajas teie koolitöid ära tegemas, seni kuni teie mõnusalt šoppate!” pahvatasin.

      Kell helises tundi.

      „Me ikka mõtlesime, et sa tahad meid aidata ja meiega koos kodutöid teha, aga paistab, et sa mõtled ainult iseendale! Milline egoist!”

      „Kõva koos õppimine küll, kui mina õpin ja teie šoppate,” kähvasin vastu, aga õpetaja oli juba klassi tulnud ja kõik kiirustasid oma kohtadele. Istusin ka, kuid olin üsna endast väljas.

      „Ära tee väljagi,” soovitas Eliis. „Sa pole ju midagi valesti teinud.”

      Mulle jäi küll mulje, et ainult meie kaks arvasime nii. Ka kogu tunni ajal tundsin endal teiste halvustavaid või lihtsalt uudishimulikke pilke. Kui kell helises vahetundi, pidasin paremaks vetsu pageda ning Eliis tuli ka. Järgmine tund pidi toimuma samas klassis, nii et me ei hakanud asju kaasa tirima.

      Kui vahetult enne tunni algust tagasi klassi tulime, ootas mind ees uus „üllatus”. Kui võtsin kotist välja matemaatikaõpiku ja töövihiku, pudenes nende vahelt põrandale mingi ajakiri.

      „Ohoo, see on ju Maaja!” hüüdis Aivar ligi astudes ja haaras ajakirja maast. „Ma ei teadnudki, et Johanna fännab pornot!”

      „See pole minu oma!” hüüdsin peaaegu pisarsilmi. „Keegi pani selle siia!”

      „Usume, usume,” irvitas Aivar ning teised muigasid parastavalt.

      „Milliseid asju sulle lugeda meeldib?” mõnitas Aivar. „Või vaatad ainult pilte?”

      „Vastik tõbras,” hüüdsin talle, kahmasin ajakirja ta käest, jooksin prügikasti juurde ja toppisin selle sinna sisse. Nüüd ma juba tõesti nutsin vihast ja piinlikkusest. Seekord oli tundi helisev kell mulle päästjaks.

      Selles matemaatikatunnis ei suutnud ma muidugi arvutamistehetele üldse mõelda. Kas minust saabki nüüd poppide põlualune ja kas nad hakkavadki mind vahetpidamata kiusama ja mõnitama?

      Pärastpoole kuulsin Kristat reale „nähtamatutele” kelkivat, et Marko kutsus nüüd tema minu asemel poppidega välja hängima ja kodutöödega aitama ning et tema erinevalt minust oskab sellist privileegi vääriliselt hinnata. Teised kiitsid takka.

      See Marko ei kaota ka aega. Muidugi – ega ta ei viitsi ju ometi ise oma kodutöid teha.

      Kui tunnid lõpuks läbi said, tormasime Eliisiga nagu trellide tagant vabadusse. Jälle ratsutama, jess!

      Sain taas Pralinee, Eliis sai Papaia ning Anette Lulli.

      „Täna proovite hobused ise valmis panna,” ütles Aivo. „Poisid siin aitavad, kui vaja.”

      Andres, Oliver ja Sass pidid ise ka sõitma tulema, aga lubasid aidata, sest neil käib enda hobuse valmispanemine üsna kähku.

      Jootsin Pralineed veeküna ääres ja hakkasin siis teda valmis seadma. Puhastamine ei valmistanud erilisi raskusi. Harjasin suksu hoolikalt üle ja kuidagi sain isegi kabjad tehtud. Kui aga sadulat panema hakkasin, jäin hätta. Sadulavöö tundus olevat liiga lühike – pandla ja rihma vahele jäi mitu sentimeetrit ning ma ei saanud seda kuidagi kinni.

      Läksin poiste juurde abi paluma.

      „Pralinee koha peal oli vist vale sadul,” kurtsin. „Või on ta paari päevaga tohutult juurde võtnud. Kas keegi saaks appi tulla?”

      Andres tuli vaatama.

      „See peaks küll Pralinee sadul olema,” ütles ta sadulat uurides. Ta kohendas natuke valtrappi ja sadulat ning andis siis Pralineele laksu külje pihta. „Lase õhk välja, vana suli! Mis sa tembutad!”

      Nagu imeväel sobisid sadul ja sadulavöö nüüd nagu valatult. Andres aitas sadulavöö kõvasti kinni tõmmata ja läks siis minema. Mina hakkasin Pralineele valjaid panema. Pralinee polnud aga valjastest eriti huvitatud ja hoidis suud kindlalt kinni. Proovisin seda nippi, mida Aivo oli eelmine kord näidanud – vajutasin sõrmedega hobuse suunurkadesse. Selle peale tegi ta küll suu lahti, aga kui mul õnnestus suulised talle suhu saada, tõmbas ta pea üles, nii et ma ei ulatunud kuklarihma üle ta kõrvade tõmbama. Muidugi kukkusid suulised siis jälle tal suust välja.

      Kui olin juba tükk aega mässanud ja ikka hakkama ei saanud, olin sunnitud häbiväärsel kombel jälle Andrese abi paluma. Andres tuli ning soovitas võtta teise käega hobuse koonu ümbert kinni, et ta ei saaks pead üles tõmmata. Ma siis proovisin. Hoidsin vasakus peos suulisi ja parema käega haarasin Pralinee koonu ümbert kinni. Suksu tõstis pea üles… ning mina rippusin peaaegu et õhus. Polnud mõeldavgi, et oleksin sealjuures veel saanud hobusele suulisi suhu toppida. Mul oli Andrese ees päris häbi.

      „Proovi uuesti,” ütles Andres lähemale astudes. „Ma hoian ta pead kinni.”

      Ma olen üsna pikk, aga Andres on minust veel tükk maad pikem ning kui ta seal seisis ja Pralinee pead hoidis, oli mul tunne, et ta lausa kõrgub mu kohal. Ta oli mulle nii lähedal ja kui ma valjastega sebisin, ei olnud mul võimalik vältida tema vastu puutumist ning mul oli sellepärast jube piinlik. Hingasin kergendatult, kui saime valjad lõpuks pandud ja Pralinee oli valmis.

      Varsti tuli Aivo ning et teised olid samuti valmis, läksime õue. Poisid tulid oma hobustega ka. Andrese Zeus nägi eriti uhke välja. See on must täkk valge laugu ja valgete sokkidega. Hiljem kuulsime, et Andres oli Zeusi hiljuti ära ostnud ja tahab hakata temaga võistlemas käima. Oliver läks sõitma Nintendoga ja Sass Orbitiga.

      Platsil ronisime hobuste selga ja sättisime jalused parajaks. Või vähemalt üritasime. Ma ei saanudki aru, kas jaluserihmad on natuke imelikud või on mul jalad erineva pikkusega, igatahes mul ei õnnestunud kuidagi seada jaluseid selliseks, et mõlemad oleksid ühel kõrgusel. Kogu aeg oli tunne, et üks või teine on madalamal. Kartsin juba, et ma jäängi sinna rihmadega jändama, kuni Aivo aitas eemalt vaadates jaluste võrdse asendi kindlaks teha ja ma sain lõpuks trenniga peale hakata.

      Seekord pidime platsil ise sammu sõitma ning Aivo võttis meid Eliisi ja Anettega kordamööda korde otsa, et saaksime traavi harjutada. Teistel käskis Aivo teha igasuguseid harjutusi – sõita risti üle platsi ning teha volte (ringe) ja peatusi. Seejuures pidime hoidma teiste hobustega pikivahet vähemalt kaks hobusepikkust.

      Pralinee ilmselt tundis, et ma olen üsna koba. Ta ei lasknud ennast minu rabelemisest eriti häirida ja läks ikka sinna, kuhu tema tahtis. Mul tekkis vahepeal isegi kahtlus, kes seal kellega sõidab − kas mina Pralineega või Pralinee minuga. Kui mina tahtsin mööduda takistusest paremalt, siis pidi Pralinee ilmtingimata vasakult minema, ja läks ka. Peamine, et me üldse edasi läheme, jõudsin mõelda, kuid juba pragas Aivo:

      „Mis sa sipled, juhi hobust! Ära lase tal endale pähe istuda. Otsusta ära, kummalt poolt sa lähed, ja juhi hobune kindlalt just sinna. Sul on ratsmed löntis, võta need korralikult kätte! Ja tööta säärtega!”

      Hea öelda, et juhi hobust! Ma ju juhtisin elu eest! Püüdsin hoolega meelde tuletada, mida kõike teha tuli või ei tohtinud – ratsmed peavad olema kerge pinge all, käed ei tohi üles

Скачать книгу