LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kukkuda või?”

      Siis kiirustas ta minema ja me ei jõudnudki küsida saabaste äravõtmise kohta.

      „Niisiis, neiud, paluks tulla oma algajakohust täitma!” ütles Andres, viibates poiste riietusruumi ukse suunas.

      Vahetasime tüdrukutega pilke, aga ei julgenud traditsioonidele vastu ka hakata, nii et läksime kaasa.

      Andres, Oliver ja Sass istusid pingile ja sirutasid saabastes jalad välja.

      „Laske käia!”

      Mõtlesin, et parem on sellega kiiremini ühele poole saada, ja astusin ette.

      „Kuidas seda siis teha tuleb? Kas lihtsalt sikutan?”

      „Üks võimalus on jah lihtsalt sikutada,” kostis Andres. „Aga teine meetod on veel tõhusam. See käib nii, et seisad minu ette, seljaga minu poole, ja võtad mu jala koos saapaga oma põlvede vahele. Siis ma annan sulle teise jalaga tagant vopsu ja kui sa eemale lendad, ongi saabas käes!”

      „Hmm, ma parem lihtsalt sikutan.”

      Ega see kuigi meeldiv ei olnud, sest Andres oli vist hobusesita sisse astunud, aga natuke naljakas oli siiski. Sain tal saapad lõpuks jalast ning Eliis ja Anette said Oliveril ja Sassil ka. Mari-Liis oli abiks sikutamisel, kui mõni saabas osutas suuremat vastupanu.

      „Ja kui kaua me siis algajate seisuses oleme ja teid teenima peame?” tundsin huvi.

      „Ütleme, et seni, kuni hakkate galoppi tegema.”

      Tõotasin endale, et harjutan hoolega, et see ruttu juhtuks.

      Pärast küsisime Mari-Liisilt, kes oli ju juba tükk aega ratsutamas käinud, et kas ta on varem ka pidanud teistel saapaid jalast tõmbama. Mari-Liis ütles, et ta polnud küll niisugusest reeglist varem kuulnud, vähemalt polnud keegi temalt sellist asja nõudnud.

      Pärastpoole tuli Angeelika ka sõitmast ning kui ta riideruumis riideid vahetama hakkas, küsisime talt, kas meie kui algajad peame temal ka saapad jalast tõmbama. Ta vaatas meid nagu totakaid.

      „Mis jura te ajate?”

      „Poisid ütlesid, et algajad peavad edasijõudnutel saapad jalast aitama.”

      „Ja teie, lollid, jäite uskuma?”

      „Nad ütlesid, et see on traditsioon.”

      Angeelika tõmbas jalaga nurgast mingi kaheharulise puidust asjanduse.

      „Näete, see on saapasulane – paned saapa kanna siia vahele ja tõmbad jala kenasti välja. Kellegi abi pole vaja. Poiste riietusruumis on muide samasugune.”

      „Nii et me ei pea neil siis saapaid jalast tirima?”

      „See on juba teie enda valik. Kui meeldib sitaseid saapaid katsuda, siis palun väga.”

      „Ee.. ei meeldi.”

      Kolmapäeval, kui tallis hobuseid valmis panime, tulid poisid meie juurde ja ütlesid, et meie kui algajad peaksime nende hobuste hunnikud ka maast ära koristama. Seda ma tean, et kui kellegi hobune laseb talli vahekäiku hunniku, siis on sellel inimesel viisakas see ära koristada. Aga poiste eest nende väikest kohustust ära tegema me küll ei tahtnud hakata.

      „Seda algajate traditsiooni siin tallis tegelikult pole, me uurisime järgi,” ütlesin mina. „Nii et meie teie teenijateks ei hakka!”

      „Jah, koristage ise oma hobuste pabulad!” lisas Anette.

      „Kahju, et te teada saite,” ohkas Andres. „Kes teile ütles? Ma pean selle inimesega tõsiselt rääkima. Teistele sellist käkki keerata!”

      „See pole tähtis, kes ütles,” vastasin mina. „Õiglus on igatahes jalule seatud.”

      „Oma saapad võite ise jalast tirida,” ütles Anette. „Sikutage üksteisel või kasutage puust saapasulast.”

      „Puust saapasulasega pole pooltki nii lõbus,” kurtsid poisid.

      „Alati ei peagi lõbus olema,” ütlesime meie.

      „Aga võiks ju!”

      Homme on mul plaanis hommikupoolikul kõik kooliasjad ära teha ning õhtul tulevad Eliis ja Anette mulle külla. Laenutame mingi hobusteteemalise DVD ja teeme endale mõnusa olemise.

      Esmaspäeval, 28.09

      Täna ütles Aivo, et Pralineel on aeg puhkusele jääda ning mina pean hakkama teiste hobustega sõitma. Eks ma teadsin, et see varsti juhtub, aga ikka oli kuidagi ootamatu ja kahju ka.

      Seekord pidin sõitma Bordeaux ehk Porruga. See on tegelikult päris naljakas, millised hüüdnimed hobustele tallis välja kujunevad. Paljudel on hästi peened nimed, aga keegi ei viitsi neid välja öelda, ja nii ongi näiteks Bordeaux’st saanud Porru ja Nintendost Ninni. Okei, Oliver ütleb korralikult „Nintendo”, aga tüdrukud ütlevad enamasti küll „Ninni”.

      Porrul on selline kiiks, et ta kardab igasuguseid takistusi. Teised rääkisid, et hüpata temaga eriti ei saagi, sest ta lihtsalt tõrgub kogu aeg ja läheb paanikasse. Täpselt ei teatagi, miks ta kardab, aga Riina arvab, et võib-olla juhtus temaga kunagi midagi šokeerivat. Porru ei sündinud Hirve Tallis, vaid toodi mujalt.

      Mina takistuste pärast ei muretsenud, sest ma ei hüppa ju veel, ning ronisin lootusrikkalt Porrule selga. Kui jaluseid parajaks sättisin, tuli platsile Sass ning tõmbas jalaga meie ümber liiva sisse ringi. Me Porruga jäime ringi sisse. Alguses ma ei saanud aru, mida Sass sellega mõtles, aga see teadmine jõudis minuni kohe, kui üritasin Porruga sammu tegema hakata. Ta lihtsalt ei läinud liiva sisse joonistatud joonest üle − me olime lõksus!

      Ajasin Porrut säärtega edasi, aga tema hakkas hoopis tagurdama ja keeldus üle joone astumast. Hea küll, mõtlesin mina, me võime ju ka tagurdades ringist välja minna. Porru oli aga teisel arvamusel. Kui ta jõudis tagurdamisega tagumise jooneni, tegi ta kohapeal mingi veidra hüppe või pöörde ja maandus jälle ringi sees. Olin täitsa hädas. Poistel oli muidugi nalja nabani. Lõpuks tulin ma hobuse seljast maha ja meelitasin Porru käekõrval üle joone. Kui väljas olime, läksin uuesti talle selga.

      Tuli Aivo ja hakkasime tegema soojendustraavi. Sel ajal asetas Aivo maha kolm latti, igaühe vahel paar sammu maad. Ta ütles, et hakkame sõitma hobustega esialgu sammus nendest lattidest üle ning et oluline on hobune õigesti ja heas tempos peale juhtida. Me polnud varem trennis kavalette teinud ja olin natuke pettunud, kuna teadsin, et tõenäoliselt ma Porruga sealt üle ei saa.

      Harjutasime veidi sammus poolistakusse tõusmist, et üle lattide sõitmiseks valmistuda, ja kui Aivol meile enam erilisi etteheiteid polnud, võisimegi kavalettidega alustada.

      Porru muidugi ei soovinud seda alustada. Kui ta nägi, et ma tahan minna kavalettide suunas, hakkas ta juba kaugelt kõrvale kiskuma. Ta vahtis maha asetatud latte kahtlustavalt ning kuidas ma teda ka säärtega edasi ei ajanud, läks ta pigem jälle tagurpidi, mitte aga otse edasi. Teiste hobuste järel ta ka ei usaldanud minna.

      Et ma teistele pikaks ajaks ette ei jääks, pani Aivo Porru jaoks eemale maha üheainsa lati ning mulle anti ülesandeks hobune sealt üle juhtida. Porru aga ei tahtnud sugugi minna ning puikles ja väänles, pidurdas ja tagurdas. Sain Aivolt kogu aeg võtta – küll vajusid mul ratsmed lönti, küll kõlkusid mu jalad, nagu jumal juhatas, ja lasin hobusel latist mööda tõmmata. Ma siis pingutasin hirmsasti ja lõpuks Porru ületaski lati… tohutu hüppega. Lendasin sadulast veidi välja ja jäin kuidagi poolde vinna tilbendama, hoides käte ja jalgadega Porru ümbert kinni, et mitte päris alla sadada. Minu õnneks oli Porru sellest nii üllatunud, et ei taibanud isegi plagama pista, sest muidu oleks küll maa külgetõmbejõud minust võitu saanud.

      Ronisin tagasi sadulasse, võtsin südame rindu ja proovisin uuesti üle lati minna. Seekord läks asi veidi paremini, sest ehkki Porru puikles veidi, läks ta lõpuks siiski üle lati ning seekord sammus.

      „Tubli,” kiitis Aivo. Olin selle üle väga õnnelik, sest olen aru saanud, et Aivo pole kiitusega just helde.

      Päris kavalette ei hakanud ma seekord proovima, sest ei tahtnud saavutatut

Скачать книгу