LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kodust läbi joosta, et kooliasjad üle ukse sisse visata, trenniriided võtta ja midagi hamba alla haarata.

      Mul on nii, et kui ma hirmsasti kiirustan, siis hakkavad mul juhtuma igasugused äpardused. Pillan asju maha, ei leia midagi üles ja unustan mõned asjad kaasa võtta. Seekord pidin ka õuest tagasi tuppa tormama, sest olin unustanud trenniasjade koti. Õnneks jõudsime siiski kenasti bussile ja talli. Anette tuli ka sama bussiga.

      Tallis läksime kõigepealt ülemisele korrusele riideid vahetama. Peale meie oli seal veel üks meist paar aastat noorem tüdruk, Mari-Liis. Ta rääkis, et on juba kaks kuud ratsutamas käinud, aga käib ainult üks kord nädalas ja sõidab enamasti põikpäise poniga, kelle nimi on Ponifacius.

      Hakkasime just valmis saama, kui uks löödi lahti ja sisse tuli blond tüdruk, kes kandis ehtsaid ratsutamisriideid – nahkadega pükse, vesti ja ratsasaapaid.

      „Kas te kiiremini ei saa teha vä? Aivo juba ootab.”

      „Kohe tuleme,” ütlesime meie.

      „See oli Angeelika,” ütles Mari-Liis, kui blond tüdruk oli minema läinud. „Tal on oma hobune ja minu meelest on ta hästi ülbe.”

      Läksime ruttu treenerite kabinetti, mis asub samuti teisel korrusel. Poiste riietusruumi uks oli lahti ning Andres, Oliver ja Sass tulid sealt välja ja liitusid meiega.

      Kabinetis jagas Aivo meile hobused. Mari-Liis sai Ponifaciuse, mina Pralinee, Eliis Papaia ja Anette Lulli, seega saime Eliisi ja Anettega täpselt needsamad hobused, kellega laupäeval esimest korda ratsutamist proovisime. Mul oli selle üle hea meel, sest oli kuidagi kindlam tunne minna sama hobusega. Riina ja poisid pidid seekord aitama trenni anda, sest meid oli ju lausa kolm algajat.

      Läksime alla. Sadularuum asub kohe trepi kõrval talliukse vastas, nii et põikasime esmalt sinna sisse ja võtsime hobuste varustuse ja harjad. See oli ausalt öeldes päris suur ja raske sületäis. Ma poleks arvanud, et sadul on nii raske. Muidugi sattusin kohe tobedasse olukorda, kui mul kukkus sadulavöö ots maha ja ma pidin selle otsa komistades poiste ees peaaegu kõhuli lendama. Vinnasin kogu kraami siiski talli.

      Seekord olid poisid juba meie hobused koplist ära toonud ning saime kohe hakata neid puhastama ja valmis panema. Minu ja Pralinee juures oli abiks Aivo ise, Eliisi aitas Riina ning poisid olid Anette juures. Ma ei kadestanud teda. Tundus, et tal on pidevalt piinlik, sest ta näis näost kuidagi punane.

      Õppisime hobuseid harjama ja kapju puhastama ning Aivo rõhutas meile kõigile, et hobuse tagumiku taha ei tohi minna.

      „Hobuseraud pidavat õnne tooma, aga igal juhul mitte siis, kui sellega obaduse saate,” ütles ta.

      Sadula sättis Pralinee seljas paika Aivo, aga valjaste panemist lasi ta mul proovida. See ei olnud üldse lihtne. Pralinee vehkis peaga ja ma olin päris hädas, ehkki Aivo näitas, kuidas kahele poole hobuse mokki vajutamine aitab suulisi suhu panna. Lõpuks pani Aivo ka valjad ise.

      Kui ka teised olid valmis, läksime välja, hobused käekõrval. Platsil võtsid Aivo, Riina ja Andres Pralinee, Papaia ja Lulli pika rihma ehk korde otsa ning meie Eliisi ja Anettega hakkasime hobuste seljas mitmesuguseid harjutusi tegema. Pidime sammu kõndival hobusel jalustele toetudes püsti tõusma ja istuma, nii et ratsmetest ei rebi, ja üldse tegime igasuguseid tasakaaluharjutusi. Õppisime ka ratsmeid õigesti käes hoidma ja õiget istakut. Vahepeal oli mul selline tunne, et mul peaksid olema O-jalad, et suudaksin võtta sellise asendi, nagu Aivo tahtis. Ma lihtsalt ei saanud ühekorraga hoida põlvi vastu sadulat, sääri vastu hobuse külgi, kandu all ja varbaid hobusega paralleelselt! Aga ma pingutasin küll kõvasti.

      Kui olin juba sammu ajal tõusmises ja istumises üsna vilunud ja suutsin ilma ratsmetest rebimata päris hästi tasakaalu hoida, küsis Aivo, kas tahan traavi ka proovida. Mina muidugi tahtsin. Vaatasin Mari-Liisi, kes oli Ponifaciusega juba tükk aega traavi teinud, ja see nägi nii lihtne ja mõnus välja – Mari-Liis tõusis ja istus üsna sujuvalt. Aivo naksutas keelt ja seepeale algas mul selline tunne, nagu ma oleksin pingpongipall, mida reketiga taotakse. Haarasin hobuse kaela ümbert kinni, et mitte alla sadada.

      „Istak paika, tõuse-istu!” hüüdis Aivo.

      Loksusin natuke aega nagu õlekott ja üritasin kõigest väest oma keha üle kontrolli tagasi saada. Püüdsin end jalustel püsti ajada ja prantsatasin potsatusega tagasi sadulasse.

      „Uuesti, uuesti,” ergutas Aivo. „Tõuse, istu! Tõuse, istu!”

      Üritasin Aivo käskluste peale õige rütmiga tõusta ja istuda ning peagi märkasin oma üllatuseks, et see tõesti aitab traaviga paremini toime tulla.

      „Traavi ajal sadulas püsti tõusmist ja istumist nimetatakse kergendamiseks,” selgitas Aivo. „Säästab hobuse selga ja ratsutaja tagumikku.”

      Suutsin küll juba midagi kergendamise sarnast teha, aga istumise osa oli ikka rohkem potsatuste moodi. Nägin silmanurgast, et ka Eliis ja Anette rappusid traavis ja nägid parasjagu vaeva hobuse seljas püsimisega.

      „Saamm-mmuu,” hüüdis Aivo Pralineele ja hobune läks sammule üle. Sammu sõitmine tundus nüüd üsna lihtne ja ma tundsin ennast ka märksa kindlamalt kui enne. Tekkis peaaegu selline tunne, et näe, ma oskangi ratsutada – mis see siis ära ei ole.

      „Ära too käsi sülle!” hüüdis kohe Aivo. „Ja kannad alla, varbad sisse! Ära vaata maha!”

      Ei, ma siiski ei oska veel ratsutada. Kaugeltki mitte. Aga ma kavatsen õppida, see on kindel.

      Tegime veel paar korda traavi ja sammu ning siis oligi aeg lõpetada. Kui ma hobuse seljast maha tulin, püsisin vaevu oma väsimusest värisevatel jalgadel. Ratsutamine pole sugugi lihtsalt hobuse seljas istumine, vaid päris suuri pingutusi nõudev trenn.

      „Homseks on teil lihased valusad,” hoiatas Aivo. „Tehke venitusharjutusi.”

      Talli minnes nägime, et eemalt lähenes Angeelika ilusa halli hobuse seljas. Ta oli käinud maastikul.

      „Veab ikka mõnel,” ohkas Mari-Liis. „Oma hobune – ratsuta, palju tahad, ja sõida, kus tahad.”

      Tallis harjasime suksud üle ning andsime neile kaasatoodud leiba ja suhkrut. Pralinee võttis mu peo pealt leiba hästi õrnalt ja ettevaatlikult. Anette aga kurtis, et Lulli oleks peaaegu terve ta käe nahka pannud, kui haaras aplalt suhkrutükki.

      Pärast tuli Mari-Liisile, kes elab sealsamas lähedal alevis, ema autoga järele, meie Eliisi ja Anettega aga komberdasime tagasi bussipeatusse ja vajusime surmväsinult, kuid õnnelikena sinna pingile bussi ootama. Hobused on ikka nii nunnud ja ratsutamine on hästi mõnus, kuigi mul on tunne, et mul on vist jalgadel ja tagumikul oma viiskümmend sinikat ja homme ma jalgu alla ei võta…

      Teisipäeval, 15.09

      Muidugi rääkisime Eliisiga terve päev eilsest trennist ja koolitööle oli raske keskenduda. Selle asemel püüdsime meelde tuletada talli kõigi hobuste nimesid ja seda, milline üks või teine hobune välja nägi või kus boksis oli. Bioloogiaõpetaja tegi meile isegi märkuse, sest me segasime kogemata tundi. Meie aga suutsime mõelda ainult bioloogia sellest harust, mis hõlmab hobuseid.

      Lõunavahetunni ajal tuli minu juurde Marko.

      „Kuidas siis jääb, kas oled otsustanud, et ei tule enam õhtuti välja? Või äkki mõtlesid vahepeal ümber?”

      „Ma kahjuks ei jõua jah enam,” vastasin.

      „Nendel päevadel ka ei tule, kui sul seda hobusevärki pole?”

      „Trennipäevadel jõuan õhtuti üsna hilja koju, nii et ülejäänud päevadel on päris palju tegemist. Ma kahjuks tõesti ei saa.”

      „Vaata siis, et sa hiljem ei kahetse. Iga kord võib-olla ei kutsuta ka,” ütles Marko ja oli kuidagi pahase olemisega.

      Ma ei vaevanud siiski kuigi pikalt pead selle üle, mida Marko asjast arvas, sest mul oli tegelikult ka palju tegemist. Peame Eliisiga nüüd oma aega üsna hoolega planeerima, et kõik kontrolltööd, referaadid ja muud asjad tehtud saaks. Aga peamine, et meil on nüüd mõnus koht, kus käia. Ratsutamine paistab olevat

Скачать книгу