Hobusehullud - Marian Suitso

Скачать книгу

Mul oli selleks ajaks juba viimane töövihik käsil.

      „Sa oled viimase peal,” kiitis Marko. „Räägi siis ka, mis sa suvel tegid.”

      Jess! Ta ikka tahabki minuga juttu ajada!

      „Peamiselt olin maal. Aga sina?”

      „Käisin perega Itaalias ja muul ajal olin niisama sõpradega,” rääkis tema.

      „Lahe.”

      Samal ajal lõbustasid Leana ja Bianca ennast sellega, et kommenteerisid möödujaid.

      „See näeb küll nii välja, nagu oleks otse voodist välja hüpanud,” itsitas Leana ja osutas ühele mehele. „Tal on ju täpselt nagu pidžaama seljas!”

      „Vaata seda naist seal,” sosistas Bianca. „Tal on selline nägu peas, nagu kavatseks kõik vastutulijad mõrvata. Kindlasti petab mees teda poole noorema tibiga.”

      „Issand kui rõve, vaata toda kutti seal – tal paistab kannikavahe üle teksade serva välja! Öäk!”

      Rait ja Aivar aga uurisid sel ajal Raidi digikaamerast mingeid fotosid.

      Siis ütles Marko mulle:

      „Meil oleks lõpp hea meel, kui sa tuleksid homme õhtul ka meiega siia hängima. Me peame nüüd minema, aga homme koolis näeme.”

      „Okei.”

      Mulle tundub, et sellest võib siiski midagi tulla, mis sest, et ma täna suurema osa ajast üksi teiste ülesandeid tegema pidin. Marko oli ju minuga nii sõbralik. Olen põnevil!

      Teisipäeval, 8.09

      Eliis on ikka natuke haige ja arst soovitas tal veel paar päeva kodus olla. Niisiis istusin koolis endiselt üksi, aga hoopis teine tunne oli – ma olin ju olnud eile õhtul poppide hulgas ja ilmselt lähen nendega ka täna õhtul välja. Ootasin kogu aeg, et Marko või teised teeksid minuga juttu, aga millegipärast nad ei teinud seda. Hea küll, mõtlesin ma, meil on õhtul küllalt aega suhelda. Aga kui nad terve koolipäeva jooksul minust välja ei teinud, muutusin veidi murelikuks. Ise ma ka ei söandanud nendega rääkima minna.

      Pärast viimast tundi tuli Marko siiski minu juurde ja minu kergenduseks küsis mult:

      „Sa ju tuled täna õhtul ka, eks? Sama aeg ja sama koht. Võta igaks juhuks kooliasjad ka kaasa.”

      „Hea küll.”

      Olin ka täna kell kuus platsis. Peagi tulid Leana ja Bianca. Nad ütlesid mulle kiirelt „tsau”, istusid kõrvallauda ja hakkasid siis mingeid oma asju sosistama. Kümne minuti pärast laekusid poisid.

      „Hei, Johanna!” ütles Marko. „Täna on sul võimalus aidata meid füssaga. Me ei saand keegi mitte midagi aru. Inka ja venna oleks ka vaja teha.”

      Juba jälle! Kas nad kavatsevadki kasutada mind orjana, kes nende eest kodutöid teha vihub?

      Olin vist nii nördinud näoga, et Marko lisas kiiresti:

      „Pärast siis teeme midagi lahedat ka. Sul ju niikuinii ei lähe nende kooliasjade peale eriti kaua aega. Sa oled ju nii tark. Me koolis kogu aeg imetleme sind, et kuidas sa kõigest kohe aru saad ja kuidas sulle kõik meelde jääb.”

      Meelitada ta igatahes oskab.

      „Aga nii te ju ei õpi ise, kui ma teie eest ära teen,” üritasin siiski veidi vaielda.

      „Me loeme pärast need asjad läbi ja õpime sinu õigetest vastustest,” kinnitas Marko.

      Mis mul siis muud üle jäi, võtsin jälle vihikukuhja ette ja kukkusin koolitöid tegema. Teised muidugi läksid šoppama või mida iganes nad seal tegemas käivad.

      Püüdsin ülesanded hästi kiiresti ära teha, et muuks ka aega jääks. Inka ja venna laused tegin nii lühikesed, kui sain, ja füssa ülesande lahenduse tegin kõigile ühesuguse, sest seal polegi vist kuigi palju variante. Tunni ajaga oli kõik valmis ning ma istusin ja ootasin, millal teised tagasi tulevad. Üsna varsti nad tulidki.

      „Super,” kiitis Marko. „Ma teadsin, et võime sinu peale loota.”

      Leana ja Bianca panid ette minna riietepoodi moešõud tegema.

      „Me võtame endale riided, paneme proovikabiinis selga ja poisid siis valivad, kes on kõige šefim,” selgitas Leana. „Me teeme seda sageli, see on täiega lahe.”

      Oijah, mõtlesin ma. Mina nüüd küll Leana ja Biancaga trendikate riiete valikus võistelda ei suuda. Aga mis seal ikka, teen kaasa.

      Läksimegi riieteosakonda. Leana ja Bianca asusid kohe õhinal ringi tuiskama ja endale riideid sülle kahmama. Alguses üritasin piiluda, mis tüüpi asju nad võtavad, aga kuna nad muutsid kogu aeg meelt, siis loobusin.

      Niikuinii teen ennast naerualuseks, mõtlesin ma ja otsustasin siis teha hoopis midagi tobedat. Valisin väikese miniseeliku, mis mulle selga istus, siis ühe pehme ja hästi karvase džempri ning pähe panin naljaka karukõrvadega mütsi. Siis leidsin veel mingi kummalise aksessuaari, mis nägi välja nagu tutsakas, ja panin selle endale sabaks. Olingi Karu-Kati valmis.

      Leana ja Bianca olid ausalt öeldes üsna šokeeritud, kui mind nägid, aga poisid seevastu naersid suure häälega.

      „Braavo!” ütles Marko. „Täna on Johanna raudselt kõige šefim.” Ta vaatas Leana ja Bianca poole: „Sorry, tüdrukud!”

      Need ei näinud just kuigi rõõmsad välja, aga ei öelnud midagi.

      „Okei, hakkame siis minema,” ütles Marko. „Muide, Johanna, sa võiksid küll need riided ära osta – nendega oleks lahe koolis käia!”

      Ma siiski ei ostnud ja me läksime laiali. Tundsin ennast suurepäraselt – nüüd olin saanud poppidega tõeliselt koos hängida ja teha neid asju, mida nemad teevad. Ja võitsin ka moevõistluse, hehee.

      Kolmapäeval, 9.09

      Pärastlõunal

      Täna oli Eliis ka üle tüki aja koolis. Üldse oli tore – esiteks oli mul jälle pinginaaber ning teiseks olin nüüd ju poppide hulgas. Leana ja Bianca ei teinud küll endiselt minust välja, aga tundsin, et poisid suhtusid minusse paremini. Marko näiteks läks mööda, tegi kätega endale pähe karukõrvad ja muigas. Jess!

      Lubasin Eliisile, et küsin pärast Markolt, kas Eliis võiks ka õhtuti meiega välja tulla. Eliis arvas, et see oleks tore, aga paaril lähemal õhtul ta ilmselt niikuinii ei tule, sest peab järele õppima.

      Nagu olingi arvanud, küsis Marko pärast tundide lõppu:

      „Täna siis jälle?”

      „Jaa,” vastasin õnnelikult.

      Hilisõhtul

      Täna nägin iseäranis vaeva enda õhtuseks väljaminekuks sättimisega. Tundsin, et Marko on mind lõpuks märganud. Vähemalt olin suutnud ta naerma ajada. Läksin jälle kella kuueks sinna ja peagi tulid ka teised. Täna olid lisaks eelmiste päevade seltskonnale kohal ka Stella, Margit ja Sven.

      „Homme on ajaloos kontra,” ütles Marko. „Sul on muidugi juba õpitud?”

      „Enam-vähem.”

      „Tead, me oleme ajaloos üsna tuhmid,” jätkas ta. „Sa kirjuta õige meile üks korralik kokkuvõte just nendest asjadest, mida on vaja teada. Õpikus on nii palju jura lisaks, et sellest kõigest läbi närimiseks kulub ilmatu aeg. Me siis õpiks selle sinu kokkuvõtte ära. Ja sina saad kirjutamise ajal ju korrata. Me nii väga loodame su peale.”

      „Sa ju teed seda meie heaks, onju?” moosis Leana. „Sa oled ju meie sõber.”

      Ma ei osanud kuidagi ära öelda. Teadsin küll, et niisuguse kokkuvõtte tegemine võtab päris palju aega, aga kui nad niimoodi rääkisid sõprusest ja minu peale lootmisest, siis ma ei suutnud kuidagi „ei” öelda ja neile pettumust valmistada. Muidugi oleksin tahtnud selle asemel nendega koos midagi muud teha, aga kui ma kindlat ei-d ei suutnud välja öelda, siis kuhjasid teised mu ette lisaks

Скачать книгу