LITMIR.BIZ

Скачать книгу

See on hea, kuudepikkuse harjutamise tulemusena on Patrik lõpuks ometi võimeline konkreetse emotsiooni teemal mediteerima, oma viha visualiseerima ja ennast seeläbi sellest piisavalt distantseerima.

      „See on super,” ütlen ma ja luban juba ammu põski näpistava naeratuse huultele libiseda. Patrik jälgib mu näoilmet ja tema enda nägu lööb mu naeratuse ja kiidusõnade peale särama nagu jõulupuu.

      „Kas sa oleks valmis nüüd edasi minema?” küsin ma ettevaatlikult. Ma ei taha teda liialt kiirustada, enesega rahuloluks peab aega jääma, samas, kui seda aega on liiga palju, võib hakata tunduma, et lõppeesmärk ongi saavutatud, kui tegelikkuses on veel tükk maad minna.

      Patrik noogutab entusiastlikult.

      „Mäletad, kui me rääkisime, et sellist asja nagu õigustatud viha ei ole olemas? Et viha on üks kolmest olemasolu mürgitavast jõust, peale ahnuse ja rumaluse.”

      Patrik noogutab endiselt.

      „Kuidas sa saaks praegu, kui su viha on siinsamas, aga ei valitse sinu üle ja ei ole samas ka alateadvusesse surutud, sellest vihast lahti lasta? Selle naftareostuse ära filtreerida?”

      „Ma võiks üritada seda kuidagi mitte teisi kahjustaval moel välja elada.” ütleb Patrik, aga ma näen, et ta on ebakindel.

      „Näiteks kuidas?”

      „Um, ma ei tea, Kerling soovitab sportida, poksikotti taguda või pabereid rebida.” Patriku kulm tõmbub kortsu ja käsi on tagasi juustes, tunnen, kuidas tema just välja tõstetud viha vaikselt tagasi sisse vingerdab ja kuidas see mind ootamatult tabab, mul korraks üle pea lööb.

      „Vitt!” karjatab Patrik enne, kui ma midagi teha jõuan ja viskab pooltäis kohvitopsi täiest jõust vastu seina. „Kuradi Kerling on mu aju oma kasutuid valetarkusi täis toppinud. Igavene vitt. Ma ei tea mille eest talle see kraad on antud, kui ta ilmselgelt muust ei mõtle kui nussimisest. Mul läks juba nii hästi, ma olin peaaegu seal. Türa küll! Kasutu, rippuvate rindadega loll vitt.” Patrik on püsti karanud ja rebib kogu jõust ust, mäletamata, et ta ise selle sisenedes lukku keeras.

      „Kuradi uks, türa, Heller, mida sa lamad seal, aita mind,” karjub Patrik. Tõusen püsti ja panen oma käe samuti ukselingile, Patriku viha on praegu minu viha ja metalli tundmine aitab mul käivitada kiire hädabivisualisatsiooni, kiirmaandamise. Näen, kuidas mu sõrmed ümber piksevarda sulguvad ja lükkan Patriku viha piksenoolena maakoorde enne, kui see oma kombitsad minusse ajab. Olen tagasi mina ja keskendun rahule, mida Patrikule saata – leebele, loobumisvaluta rahule ja harmooniale. See ei ole lihtne, sest Patrik karjub, on peaaegu pisarate äärel, ma olen iseenda jaoks esmakordselt täheldanud, et Patriku vihas tundub jooksvat jätkuv misogüünia muster; ma püüan seda teadmist tulevasteks mõtisklusteks kuhugi salvestada. Samal ajal ei saa ma tema poolt aina pealetulvavate negatiivsete impulsside voolu blokkida. Lõpuks mul siiski õnnestub rahu Patrikuni toimetada, ta lõpetab jalgadega ukse peksmise, keerab ennast tagasi näoga minu poole ja libiseb abitu jahukotina põrandale istuma.

      Istume tükk aega sõnatult, Patrik hingab raskelt sisse-välja ja mina ootan õiget hetke, et tagasi tõmmata ning Patrik iseenda hooleks jätta.

      „Fuck,” ütleb Patrik õnnetult pärast seda, kui ma projitseerimise lõpetan ja löristab nina. Tõusen, et talle lähemale minna, kui Patrikut elektritormi väreleva pilvena ümbritsev pettumus, lootusetus, loobumine ja ahastus mind peaaegu põlvili niidab. Püüan pinnal püsida, aga tema meeleheide lööb mul ikka ja jälle pea kohal kokku. Sirutan sõrmi, katsun oma kellarihma ja saapaninasid, otsin oma teadvusesse hommikul seotud sõlmesid, et ennast temast eristada, kuulen, kuidas Patrik nutab suurte, luksuvate ja nuuksuvate tõmmetega nagu haavatud loom. Mul läheb liiga kaua, et tagasi jõuda. Mul läheb liiga kaua, et osa Patriku valust tema pealt maha riisuda, et ta kergemalt hingata saaks. Ma oleksin pidanud tähelepanelikum olema. Ma ootasin talt liiga palju.

      „Pole midagi,” ütlen ma, kui Patrik on rahunenud ja oma esimese kriisijärgse sigareti lõpetanud. Ma tahaksin tegelikult öelda, et tal läks hästi, et ta peaks enda üle uhke olema, aga ma tean, et ta ei ole valmis seda kuulma.

      „Mhmh,” pomiseb Patrik murtud häälel.

      „Kas ma võiks sind natuke aidata?” küsin ma, sest ma tahaks nii väga talle natuke mingit helgust saata, isegi kui ma ei ole kindel, kas mul jätkub selleks energiat.

      „Ma eelistaks, kui sa seda ei teeks,” ütleb Patrik ja vahib tühja pilguga aknast välja.

      „Sul läks väga hästi,” ütlen ma hoolimata oma äsjasest otsusest seda mitte teha.

      Patrik norsatab põlglikult.

      Panen talle käe õlale ja vaatan talle otse silma. „Usu mind, Patrik,” ütlen ma, „ma tean, ma olen seal olnud, sul läks väga hästi,” ja mulle tundub, et ta usub mind. Ta noogutab ükskõikselt.

      „Ma tahaks sulle ühte asja veel rääkida, viha kohta, enne kui sa lähed. Midagi, mis võibolla tekitab sul mõtteid, enne kui sa jälle tagasi tuled,” ütlen ma ja vaatan Patrikule lubaküsivalt otsa. Sest ma tean, et ta on väsinud. Võibolla liiga väsinud.

      Patrik noogutab, et ma jätkaks.

      „See, mis juhtus, see oli ootuspärane,” ütlen ma leebelt, „kaasaegne psühhoteraapia soovitab viha välja elada ja see on loomulik käitumisviis, sest viha täidab meid rahutu energiaga, mis otsib väljapääsu, mis utsitab meid tegudele, aga tegelikkuses sa kõigest toidad oma viha seda välja elades, seda väljendades.”

      „Ma vihkan dr. Kerlingut,” uriseb Patrik löödult.

      „Patrik,” ütlen ma mõõdetult, „kui su eesmärgiks on viha neutraliseerida, siis aitab ainult mõistmine ja kaastunne.”

      Patrik vaatab mind ilmega, mis selgelt ütleb, et ta ei saanud aru, mida ma silmas pean, aga on liiga väsinud, et hoolida.

      Mis seal ikka, eks me tuleme selle juurde siis järgmisel korral tagasi.

      „Aitäh, mees,” ütleb Patrik ja ajab ennast püsti.

      „Oled kindel, et sa ei tahaks natuke abi, enne kui sa lähed?”

      Patrik rehmab käega. „Pole vaja, ma saan ise, sul on ju ka raske,” ütleb ta ja ma tunnen ennast süüdi selle eest, et ta on minu sõber ja teab pisut minu töö köögipoolest.

      4

      Istun laua taga ja nokin herneid ükshaaval kahvliharude otsa nagu viieaastane. Olen Patriku vihasööstust nurgeline ja hõre, mul jäi pärast tema lahkumist ja enne õhtulauda istumist napp veerandtund ja selle ajaga ei jõudnud ma suurt midagi peale hakata. Ma trampisin oma sammudele keskendudes Kodust minema, mööda tänavat ristmikuni, sealt edasi bensiinijaamani, lasin vastpestud kahhelkivide läikimisele keskendudes masinal endale ühe latte suristada.

      „Kas teil kliendikaart on?” küsis Silvia nimesilti kandev teenindaja.

      Raputasin pead.

      „Kas kütust oli?” küsib Silvia ja piisake Patriku veel minus kobrutavast vihast jõuab temani, enne kui ma seda peatada suudan.

      Silvia tõstab käe kaelale, just kui oleksin ma teda kägistanud.

      Ma maksin oma kohvi eest ja kõndisin üle täissoditud betooni mereni, seisin seal, juukseid kiskuvas tuules ja suutsin hakkama saada vaid elementaarse mediteerimisega.

      See keset merd kivi otsas istuv kormoran on endiselt seal, aga kuna ma olen väsinud, siis jõuab torm kord liiga lähedale, ähvardab uputada ja kord jälle taandub ebaloomulikult eemale, jättes kivi alasti merepõhjast välja turritama. George hiilgab laua otsas nagu suur isalik päike ja õhkab rahulolu. See on tema aeg, reedesed õhtusöögid Kodus. Mina, Luna, George, Rita, kes herned aurutas ja koos maguskartulipüree ning seenekastmega taldrikutele laotas, sest Kodus pakutakse ainult taimetoitu; Pavel ja Lee Lee. George ütleb, et perekond, kes sööb koos, püsib koos, ning me kõik – George’i seaduslik-bioloogiline perekond poeg Pavli ja uue abikaasa Ritaga, pluss meie ülejäänud – kelle ta aastate jooksul üles korjanud ja oma elu eest igavesti

Скачать книгу