Helleri hind - Katrin Oja

Скачать книгу

ütles, et ta tahaks näha, kus ma elan, tõmbasin ma ta kättpidi rõdule ja ütlesin talle, niipalju kui see ta märgade, maasikamaitseliste suudluste vahele mahtus, et ehkki ta on imeline ja mul ei oleks midagi selle vastu, et talle mõne tunni pärast üks tass kohvi ja viil röstsaia pakkuda, on minu jaoks peagi saabuval hommikul oluline üksi ärgata, seega ta peaks olema valmis veel peale mu kodu nägemist ööpimeduse katte all ka omaenda kodu üle vaatama. Emma noogutas selle peale naeratades pead ja mul ei tekkinud hetkekski tahtmist temas kahelda, ta oli imeliselt tasase siseeluga tüdruk, temaga kohtumisest alates ei olnud ma tundnud ühegi talle kuuluva energiaklombi või stressikänkra rünnakut. Erakordne. Sest ma olin täiesti avatud.

      Läbipaistvana rahvarohketes kohtades käimine on minu jaoks uus, olen seda kõigest mõned kuud harjutanud. Sellest rääkis mulle Lee Lee mees Henrik, kes on samuti empaat, ehkki Chi’s ei tea seda keegi peale minu ja Lee Lee. Ta on funktsioneeriv, aga otsustavalt mitteprofessionaalne ja ei taha seda ka kunagi olla. Seega hoiame me Henriku oskusi George’i eest varjul ja vastutasuks saladuse hoidmise eest õpetab Henrik mulle enesekaitsmiseks absoluutset avatust. Ma olen selles juba üsna hea, Punases Kinos käisin ainuüksi sellega, ei pidanud kordagi blokkima. Absoluutne avatus on vähem väsitav, aga nõuab märksa rohkem vilumust kui näiteks maandamine või blokkimine. Soovimatud emotsioonid läbivad sind sel juhul nagu valgus läbib klaasi, ilma sellele jälgi jätmata, seda murdmata. See on sisuliselt harjutus energiate juhtimises ja kõrgema taseme visualiseerimises. Henrik soovitas mul kujutada ette, et mina olen valgus ja võõrad emotsioonid on tahked objektid, mis mind läbivad. Aga kogu selle valge valguse teema on šarlatanid pisut allaneelamatuks nätsutanud, seega mina kasutan vett. Näen liikumatut järve, tihket udu, õhulist valget pilve, nendega suudan ma iseennast täita ja ülejäänud maailma viha-, valu-, kadeduse ja muu risu tinaplönnina iseendast läbi lasta.

      Voldin Emma stringid kokku ja panen need parema idee puudumisel kohvi-, ja pastapurgi vahele riiulile. Lõppkokkuvõttes teab ta, kus ma elan, võibolla hakkab ta nende järele igatsema ja tuleb läbi, siis oleks hea, kui need oleks käepärast võtta, mitte ei vedeleks lugupidamatu nutsakana mu sokisahtlis või padja all. Olen Patrikule kutse eest tänulik, Emma oli just see, mida ma möödunud nädalast puhastumiseks vajasin. Ma olin pikalt kahelnud, kas ma lähen. Olin isegi Patrikule öelnud, et ma ei tule, mille peale ta, nagu ikka neil puhkudel, lihtsalt ütles: „Mida iganes, mees, su nimi on kirjas, näeme või ei näe,” ja pani toru hargile. Enamik laupäeva hommikust oli mul kulunud iseenda suurpuhastuseks, see ei olnud üllatav. Ehkki ma suutsin ennast tänapäeval ümbritseva eest üsna hästi kaitsta, koguneb üle aja ikka sodi hinge ja kuna praegu, siin, on minu eluks oma olemuse tundlikkusega teisi aidata, ei saa ma endale laagerdama jäävaid setteid lubada.

      Igal hommikul teen ma taiji’d või joogat, ilmselt olen ma püsimatu, aga iga päev ühte ja sama rutiini läbi lohistada tundub mulle tüütuna, ehkki kõik kordavad, et see oleks efektiivsem. Eile oli taiji hommik, liialdatult aeglane, sunnitult sujuv. Lõpetasin selle oma kolme põhilise visuaali läbiharjutamisega: kiirmaandamiste piksevarras, ootamatu blokkimise peegeldav kilp ning enda ja teiste emotsioonivaljuse reguleerimiseks vajalikud MINA ja TEISED osutid on visuaalid, mida mu töös suvalisel hetkel vaja minna võib.

      Aeg-ajalt – ja mulle meeldis oma vabadust neis asjus üle hinnata, väites iseendale, et vastavalt vajadusele, kui tegelikult tegin seda pea alati George’i ettekirjutuste kohaselt korra nädalas – püüdsin ma teha suurpuhastuse. Eile oli seda surmkindlalt vaja, sest ma olin nädalast kulunud ja kippusin oma kivil kükitava kormorani kujundisse kinni jääma, mis on minu jaoks ohu märk – see on vaid paar sammu eemal teadmatult pealelibisevast, kõikeeitavast blokist. Suurpuhastus ei ole tegelikult midagi erilisemat kui sügav meditatsioon, ainult, nagu enamik oma lihtsuses geniaalseid nähtusi, on seda nimetada märksa vaevatum, kui korda saata. Eile pidin ma ikka ja jälle alustama, sest ei suutnud oma mõtteid piisavalt kaua paigal hoida. Uuesti ja uuesti sibasid need tähtsusetute pisiasjade kallale, suvalistesse nurgatagustesse, võrgutavatesse nakkusmõtetesse, mille nädalaga peamiselt mu pea ja südametšakrasse pesa teinud risuräbalad kleepuvate lõksudena üles olid seadnud. Täiskasvanud inimese meel on nagu arutu pasa otsatu kollektsioon, sealt leiab alati midagi, millega iseenda tähelepanu kõrvale juhtida. Eile ei saanudki ma viimaks muudmoodi hakkama, kui lasin vanni vett täis. Kui mind ümbritseva tasase vee sisse- ja väljahingamise jõul lainetamine mul viimaks keskenduda aitas, sain ka asja kallale asuda. Ette kujutada, kuidas sissetõmmatav õhusõõm on tegelikult suutäis puhast külma kuukiirena säravat, igasuguste hinnangute ja laenguteta energiat, mis, kui seda piisavalt kaua endas hoida, täidab kõik orvad, praod ja nurgatagused. See tõmbab veealusesse maailma välja hingates sisemise sodi endaga kaasa. Kui seda korrata, tuleb väljahingatav lõpuks sama puhtana välja, kui sisse läks, ja see ongi eesmärk. Siis on aeg leigeks pruusatud, jäledalt räpasest veest välja ronida ning sitt saata sinna, kuhu see kuulub: drenaažitorudest alla, kanalisatsioonikaevudesse, filtritesse ja siis kahjutuks tehtud osakestena ringlusesse tagasi.

      Valan vett kannu ja panen selle keema, viskan Emma stringidele kohvipurgi järele küünitades viimase igatseva pilgu, köögilaua poole keerates näen aknaruutudelt iseennast vastu peegeldamas ja mu suul on lai naeratus. Emma sobis eilsesse päeva tõesti nagu valatult. Tal olid imepehmed, kahvatud ja mannavahuroosade nibudega rinnad, mis mahtusid täpselt pihku. Kogu taksosõidu vältel tegi ta minu suudlemisse pause vaid selleks, et hingata ja kohe kui välisuks meie järelt sulgus, lükkas ta mind selle vastu ning ühtäkki, kiiremini kui ma oleks arvanud, et see võimalik on, leidsin ma ta maasikamaitselise suudluse Heller II ümbert. Öelda, et Patrikul oli kultuursete tšikkide asjas õigus, oleks pigem poolik tõde kui miinimum. Emma ei olnud ablas, ta oli näljasurma piiril. Ainus, mida ma korraliku, ligimestarmastava indiviidina teha sain, oli võimaldada tal enda isu täita. Esikus, kummargil köögilaua ääres, magamistoa põrandal ja vist ka voodis, ehkki selleks ajaks oli Heller II valge lipu tõstnud, või noh, kui täpsem olla, siis toetus ta valgele lipule, just kui oleks see kark ja ma tegutsesin rohkem automaatpiloodist, lastes Emma tasasest siseelust eredamate laikudena minuni jõudvat heakskiitu ja salasoove mu käsi ja huuli juhtida. Ja siis läks ta ära, vaikselt, ilma mingeid erilisi kõnesid pidamata, ilma mind mu poolunest üles äratamata. Ja nagu täna hommikul selgus, ilma aluspüksteta. Tundub, nagu täiuslik naine.

      Valgus väljas on muutunud pooltooni võrra soojemaks, kergitan pisut kohvikruusile asetatud alustassi, mind tervitab kipitavates ninasõõrmetes täiuslikult kirbe aroom ja perfektne vaatepilt poeetiliselt pruuni vahutordiga kaetud mustast kohvist. Pisut veel, sellele kohvile kuluks ära veel hetk kaitstust maailma ja minu eest. Kõnnin õndsalt mööda oma korterit ja otsin teksaseid taga, lootes – aga juba ette iseendale lubades, et ka oma ootuste täitumata jäämise puhul ei ole ma liiga pettunud, ei lase tujulangusel enda ideaalset hommikut rikkuda –, et seal on vähemalt üks sigaret. Püksid vedelevad kringlina köögi ja esiku vahel ja nende peal lebab masendunud näoilmega Madaam, ent minu absoluutseks, peaaegu eufooriliseks õnneks on seal tervelt pool pakki sigarette. Selgub, et mõõdutundetu suudlemine on hea viis suitsetamist piirata. See tähendab, et ma võin oma pühapäeva vähemalt lõunani hirmuvalitsuse all hoida, enne kui olen sunnitud pausi tegema ja lippama ostukeskusesse, kus päev kuulub paratamatult ka teistele. Otsin sahtlist ploki ja pliiatsid, kolin oma praeguseks laitmatu kohviga aknale. Hoovis seisab teksapükstes ja punasetäpilises T-särgis naabrinaine, lükkab ühe käega oma kiikuvale pojale hoogu ja sikutab teisega vankri käepidet ning kuulab temaga vastakuti seisva sõbranna elavat juttu. Sõnad ei kosta minuni, aga ma näen naabrinaise muutuvast näoilmest, et ta naudib täielikult oma sõbranna juttu. Ta kulmud tõusevad ja silmad muutuvad suureks ning juba hetk hiljem naerab ta lahtise suuga. Tema sõbranna on minu poole seljaga, tal on ilus sale keha ja jalas tumesinised velvetid. Vaatan, kuidas ta käe läbi juuste silub ja juuksed hobusesabasse sõlmib. Just nagu mu pilku tajudes vaatab naabrinaine üles akna poole ja viipab käega. Viipan vastu ja naabrinaise sõbranna vaatab üle õla. Ma kujutasin ette, et tal on ilusam nägu.

      6

      Astun Kodu aiaväravast sisse ja kuulen hääli. Mööda aiarada edasi kõndides näen kiigepingil George’i ja mingit tundmatut tüdrukut. Tal on pikad tumedad juuksed ja maani tumeroheline seelik.

      „Heller!” hõikab George ja viipab käega. Ta tundub olevat väga heas tujus.

      Kõnnin

Скачать книгу