LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hetkel neid majakana käsitleda. Seega, kui ma küsin temalt siin Kodus, täna, reedel, kuidas tal läheb, teab ta, et me räägime tema vihast, tema tahtmatusest ennast talitseda ja soovimatusest enda väljaelamisel teiste inimestega arvestada. Sest see on see, miks Patriku agent talle meiega esimese kohtumise kinni pani. Peale jumal teab mitmendat baarikaklust ja paar korda läbi seina löödud mööbliesemeid, määrati Patrikule kohtulikult kohustuslik psühhoteraapia – viharavi, nagu ta ise seda põlglikult kutsub. Kuna Patrik jälestab oma lehmasilmset psühhiaatrit ja kuna tema agendil on villand igal teisel ööl kella kolmeseid telefonikõnesid saada, siis jõudsid nad otsapidi George’i juurde. Ja George arvas, et Patrik sobiks mulle. Tal oli õigus.

      Niisiis, küsin ma Patrikult, kuidas tal alates teisipäevast läinud on. Me alustame alati sellest; enne kui ta räägib mulle, kuidas ta unustas neljapäeva hommikul mediteerida, sest ta ärkas kell kuus õhtul; ja sellest, kuidas ta kavatseb järgmise nädala alguses George’iga tšakraanalüüsi läbi teha; sellest, kuidas ta ei saa endiselt aru, mida ma mõtlen, kui ma ütlen, et viha ja kaastunne ei ole vastandid, sest kaastunne ei ole emotsioon ja viha, vähemalt enne seda, kui see agressiooniks muundub, vaid on kõigest üks energia liik.

      Patrik ohkab raskelt ja süütab sigareti, selle lõhn keerleb võrgutava spiraalina mu ninasõõrmete poole, segunedes teel kohvitopsidest väljuva aroomiga ja jõuab minuni ihaldusväärse buketina. Hoian ennast nimelt tagasi ja ei õngitse ise sigareti välja ega võta esimest kohvilonksu enne, kui Patrik on alustanud – siis olen kindel, et keskendun sajaprotsendiliselt talle.

      „Dr. Kerlingu juures käimine ajab mind hulluks,” ütleb ta sigaretisuutäite vahele. „Iga kord, kui ma sealt välja tulen, tahan ma kellegi ära tappa.”

      Ma ei ütle midagi, tegelikult arvan ma, et Patrikul on õigus, et dr. Kerlingu juures käimine teebki talle rohkem halba kui head, aga kuna ta on selleks kohtulikult kohustatud ja kuna tema esimese – Anna Kerlingu poolt kohtule esitatava hinnanguni – on jäänud kaks nädalat, ei ole mõtet temaga sel teemal nõustudes ta keskendumist murendada. Õnneks kohtub ta oma psühhiaatriga korra nädalas, kolmapäeviti, seega saan ma püüda teda sinna minekuks ette valmistada ja seal juhtunut tagantjärele pehmendada.

      „Ja ma räägin sulle, ma võiks ükskõik mille peale kihla vedada, aga Anna Kerling näeb igal öösel mu munni unes,” lisab Patrik pisut rahulolevamalt, aga endiselt ärritunult ja näpib T-särgi kaelusest välja paistvat plaastririba, tundub, et ta on oma tätoveeringuid täiendamas käinud.

      „Kümme minutit pärast seda, kui ma ta debiilses, väikekodanlikus kontoris maha istun, keerab ta konditsioneeri külmema peale, hakkab omameeli märkamatult oma higiseid peopesi seelikusse patsutama ja hulluksajava monotoonsusega jalgu ristama, lahti harutama ja siis teistpidi kokku ristama. Naine fucking peaaegu et masturbeerib samal ajal kui ta mind üle oma idiootsete null-klaasiga prillide vaatab ja oma klišeesid mu kurgust alla topib,” tunnen, kuidas Patriku meeleolu teeb järsu kurvi kurjema poole, kaalun sekkumist, aga otsustan pisut veel oodata. Olen endiselt keskendunud, tajun oma saapataldu ja ühendust maaga. Olen korralikult ette valmistunud, ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada, kui et minu sisemised emotsionaalsed ja loogilised jõud on tasakaalus. Ma olen nagu keset tormist merd kõrgel kivil kükitav kormoran. Mind ümbritsevad Patrikust hetkel sakiliste särtsudena saabuvad emotsioonisahmakad on nagu tuul, vihm ja udu; murduvad vastu kive, aga ei löö pea kohal kokku.

      Patrik imeb aplalt oma sigaretti ja jätkab siis, nägu veidralt hiirelikuks grimassiks kirtsutades ja häält peenikeseks surudes: „Patrik, püüame mõelda, mis su lapsepõlves on mõjutanud sind oma viha ebaadekvaatselt väljendama. Kas sa mäletad, et olid sageli hirmul? Et sulle keelati midagi, mis sinu jaoks oli oluline?”

      Patriku ärritus eskaleerub visiseva raketina. Süütan iseenda sekkumisimpulsi heidutamiseks sigareti. George ütleb alati, et liiga vara sekkumine on nagu kaks tagasisammu pärast ühte edasisammu. Ta ütleb, et rändurid õpivad läbi valu. Ja tal on õigus. Kõrvalt vaadata on lihtsalt raske. Aga pelgalt sellepärast, et ma suudan midagi teise inimese valu leevendamiseks ära teha, ei tähenda, et ma seda kindlasti tegema peaksin. „Sageli,” ütleb George, „on inimesel põhjusega valus, halb või ebamugav; võibolla on ta laiskusest või lohakusest midagi tegemata jätnud, midagi mõistlikult läbi elamata jätnud ja see on õppetund, mille ta peab saama. Kui sa nende eest vigade paranduse enne ära teed, kui nad viga märgata jõuavad, on kogu kogemus nende jaoks väärtusetu.”

      Patrik litsub koni vihaselt tuhatoosi ja kopsib keeleneediga paar korda tigedalt vastu alahuules olevaid ümaranupulisi rõngaid, klõbisedes nagu lõgismadu ja jätkab oma terapeudi imiteerimist: „Õppides oma viha adekvaatselt välja elama, saad sa lahti ka vajadusest alkoholi ja ajaviiteuimasteid tarvitada,” lause lõpuks on Patriku naisehääle imitatsioon jõudnud etteheitva piiksumiseni ja ta põskedele ilmuvad mõned punased laigud, mida saadab minu poole tumeda tormipilvena kobrutav viha.

      „Patrik,” ütlen ma istuma tõustes ja ennast tema poole pöörates, „sa oled üsna vihane.” See on üks osa meie tööst, ainus osa, kus ma praegusel ajal Patrikuga tegelikult oma annet kasutan. Ma lükkasin tema poole väikese laine rahu ja ükskõiksust, midagi, mis aitaks tal hetkeks eemalduda. Patrik tõmbab sügavalt hinge ja ajab end samuti istukile, oleme mõlemad rätsepaistes, näod teineteise poole, põlved praktiliselt teineteist puudutamas. Patrik kolistab jälle keelde ja huulde needitud metalli teineteise vastu, liigutus, milles olen õppinud ära tundma tema katse iseennast rahustada ning püüda minu sekkumise peale mitte endast välja minna. Sest ei ole lihtne leppida sellega, et kellegi sõrmed sinu sisse nuppe vajutama ulatuvad.

      „Jah,” ütles ta viimaks.

      „Sellest pole midagi,” ütlen ma, tajudes, kuidas Patrik püüab oma viha suhkruvatimeistrina pulga ümber koguda, et see siis kuhugi ära pakkida, „ära suru seda, me oleme ju rääkinud, allasurumine on kõige hullem meetod vihaga tegelemiseks.”

      Patriku mõlema käe sõrmed on pidemeni juustes ja ma näen, kuidas ta lõualihased pingesse lähevad ja lõdvestuvad, kui ta oma keeleneeti hammustab, loodetavasti ei murra ta sedasi hambaid. Ma näen, kuulen ja tunnen, kuidas ta püüab, nii väga püüab mind kuulata. Võtan põrandalt ta kohvitopsi ja ulatan selle tema poole, surun selle praktiliselt ta huulte vastu, ta nina alla, et mingisuguseid teisi signaale peale ta enda pulseeriva ärrituse temani saata. Patrik võtab parema käe juustest välja ja mähib selle kohvitopsi ümber.

      „On sul abi vaja?” küsin ma. Patrik ei vasta, ta mõtleb, püüab otsustada ja raputab lõpuks pead, ning minuni jõuab pahvakas tema enesega rahulolu, tema uhkust iseenda juurde. Ja mina olen ta üle samuti uhke, veel kuu aega tagasi oleks ta oma monoloogi saateks kohvitopsid vastu seina lennutanud, suure tõenäosusega vähemalt mõned riided seljast kiskunud ja nende peal trampinud. Lasen ennast vabaks ja luban Patrikul tunda, et ka mina olen temaga rahul. Patrik naeratab nagu hiire alla neelanud kass ja süütab järjekordse sigareti. Vaimse orgasmi järgse sigareti.

      Vaatan aknast välja ja pean plaani, kuidas ta liigsest eneseõnnitlemisest ilma suuremat draamat tekitamata välja tuua.

      „Kus su viha praegu on?” küsin ma Patrikut vaikselt põlvega tonksates. Tal võtab pisut aega, et mulle vastata, näib, et ta otsib teed tagasi meie vestlusesse, teed tagasi sealt, kus ta just hetkel oma vihaga silmitsi seisis.

      „Siinsamas,” ütleb ta.

      „Aga sa ei ole praegu vihane, sa ei taha midagi lõhkuda ega kedagi lüüa,” konstateerin ma. „Jah,” nõustub Patrik ja on ilmselgelt segaduses.

      „Kuidas sa seda tegid?” küsin ma.

      Patrik pilgutab silmi, asetab kohvitopsi põrandale ja ma näen, kuidas ta käsi teeb tahtmatu jõnksu juuste poole, kuid ta peatab selle, põimides sõrmed vaheliti ja pannes need sülle.

      „Ma ei tea,” ütleb ta aeglaselt, „kas sa, kas sa oled kindel, et see olin mina? Et see ei olnud sina?”

      „Täiesti kindel,” ütlen ma ja hoian naeratust tagasi.

      Patrik mõtleb, üritab iseenda jälgi mööda tagasi minna sinna, kust ta täna esimest korda õige pöörde tegi.

      „Ma

Скачать книгу