LITMIR.BIZ

Скачать книгу

röökis, mehed ähkisid, mina pabistasin. Vere iseäralik imal lõhn pani mu südame läikima. Lisaks olid mu käed, jakivarrukad ja isegi silmnägu verega koos.

      Luksusin ja ägasin veel tükk aega tagantjärele, kuni mul soovitati leivakoorukese närimisega tõrjuda vere lõhna oma meeleorganitest eemale.

      Kõik see oli osa argisest loomulikust elust, mille lapsed pidid varakult omaks võtma.

      MIDA KÜLARAHVAS VANASTI SÕI

      Ema ja isa töötasid päevilistena naabertaludes, mina tilpnesin neil sageli kaasas, ja sain osa ka teiste talude söömaaegadest. Raske tööpäeva järel tehti õhtusöök eriti rammus ja toekas. Kui loom sööb, siis loom jaksab, õpetab vanasõnagi. Tihtipeale oli õhtusöögiks kesk lauda tõstetud pirakas pannitäis kuumas sularasvas ujuvaid sealihakäntsakaid, mille kõrvale hammustati leiba ja keedukartuleid. Taldrikuid polnud vaja. Liha pandi leivatükile, kartuleid kasteti kahvli otsas rasva sisse. Mõned vanad peremehed, nagu Pärna Juss või Vaaburahva Jaan, ei hoolinud kahvlistki, vaid tunnistasid ainult pussi, millega lõigati liha, kooriti kartuleid ja torgati nad siis pussi otsas rasva sisse.

      Minu suureks naudinguks said sellistel söömaaegadel sularasva kastetud leivapalukesed. Ma oleks söönud sellist toitu kas või iga päev!

      Teiseks lemmiktoiduks kujunes suvine lõunaeine, mida võeti põllule või heinamaale kaasa suures mannergus ja valati söögi ajaks kaussi. See koosnes rammusa hapupiima sisse tükeldatud soolasilkudest ja rohelisest sibulast, mille kõrvale hammustati külmi keedukartuleid ja leiba. Silgutükid olid hapupiimas oma liigse soolasuse kaotanud ning neile kartuleid kõrvale hammustada ja hapupiima peale ammutada tundus suurim mõnu.

      Mõne töö, näiteks rukkilõikuse lõpetamise päeval toodi põllule korvitäis mustikapirukaid ja mannerguga rõõska piima ning see vääris juba tõeliselt pidusöögi nime.

      Mitmes peres tohtis söömaajal leiba lõigata vaid perenaine, kes suurt leivapätsi vastu rinda surudes lõikas “leivaleikusnoaga” kas väikese või suure, õhukese või paksu leivakäntsaka – vastavalt leivasoovija tähtsusele töötegemisel.

      Leivategu oli aga lausa pühalik talitus. Köök kasiti seks puhuks korralikult puhtaks, leivaküpsetaja pani ette puhta põlle ja sidus pähe rätiku. Astjas kerkivale tainale laotati peale puhas linane käterätik. Enne kui leivapäts ahju pandi, vajutas perenaine siledaks ja läikivaks voolitud tainapätsidele kas kolme või nelja sõrmeotsaga vastavalt kolmainsuse või ristimärgi, millega õnnistati leiva kestvust ja hoiti kuri silm leivast eemal. Ahjust võetud kuumad leivad pandi laua või pingi peale kahe puhta käterätiku vahele “tõmbama”.

      Leivateoga kaasnes ka üks lastele meelepärane toiming – paistekaku paistmine ehk küpsetamine. Leivateost ja juuretisest üle jäänud tainatükk muljuti sõrmenukkide abil leivaastja kaanele ühtlaselt õhukeseks laiaks koogiks, mille sisse vajutati rehapulga otsaga tihedalt lohukesi. Seejärel algaski kaku paistmine. Tainaga astjakaant keerutati leivaahju suust kumavate süte paistel aegamisi, et kõik kaku osad saaksid võrdselt kuumust. Kaku pinna kuumenedes alustati selle pidevat silitamist soolapeki kamaraga, mille rasv süte kuumuses sulas ja kaku sisse imbus, kuni järele jäi vaid poolkrõbe seanaha tükk.

      Eriti hõrgu meki andis kakule suitsupeki kamar. Maitsebuketis segunesid krõbeda leiva, searasva, soola ja suitsu maitse. Kui kakutükile tohtis söömiseks määrida ka võid ja täiendada kogu seda mõnu kruusi rõõsa piimaga, oli tulemuseks maitseelamus, mis tekitaks furoori isegi kõrgklassi restoranides.

      Magusaga oli neil aastail kitsas käes. Kommi sain ma imeharva, peamiselt siis, kui Tallinna-tädid külla tulid. Tavalistel päevadel pidid külalapsed endale ise magusat otsima. Kevadel sai tilga magusat piimanõgeste ja nurmenukkude õite torujatest otstest mesinestet imedes, jaanipäeva paiku algas metsmaasikate pidu, misjärel tuli igasuguseid marju kuni sügiseni.

      Marjaaja kõrghetki oli mesimurakate korjamine Kaaniksoo rabast. Selle tegevuse elamuslikkus oli mitmekihiline. Juba raba ise oli kõhedaksajav ja müstiline. Seal valitses eriline vaikus, mis sundis meid poolihääli rääkima. Iga ootamatu kääksatus koovitajalt pani kogu kehast võpatama, tedre lendutõus vaevakaskede vahelt võttis aga põlved suisa pehmeks.

      Enne rabasse minekut saime vanematelt hoiatusi vältida sookailude uimastavat lõhna, mis võis teha pea segaseks ja eksitada marjulise laukasse. Laukaid piidlesime hirmuseguse aukartusega. Nende liikumatu, tõmmuna paistev vesi ja sealt kerkiv eriline lõhn ajasid judinad selga ning tuletasid meelde kuuldud õudusjutte laugaste põhjatusse kadunud enesetapjatest.

      Murakad olid kuldaväärt kraam. Mesikollaseks küpsenud marjad rändasid kohe marjulise suhu, punased, veel toorevõitu marjad paigutati kodus mõnda hämarasse paika, kapi otsa või voodi alla, kus nad tasapisi järele küpsedes kindlustasid magusaid elamusi talve hakuni.

      Kaaniksoo varustas lapsi marjasuhkru ja vitamiinidega ka neist aineist kõige vaesemal ajal, varakevadel. Ootasime kärsitult hetke, mil hilistalve soojenev päike hakkas lumest välja sulatama kõrgeid rabamättaid. Veel nädalake ootamist – ja oligi rõõmuhetk käes. Lume alt väljasulavad külmavõetud jõhvikad olid nii magusad, et me ahmisime neid seni, kuni keeleots hakkas kipitama. Paar päeva tuli vahet pidada, et keeleots toibuks, ning siis võis taas jätkata.

      Selline pidu kestis niikaua, kuni ülessulav rabapind meid enam ei kandnud.

      SURNUAIAPÜHA, MIS ENAMASTI LÕPPES LÖÖMINGUGA

      Aastas oli ka üks eriline maiustusepäev, mida lapsed ootasid samasuguse kärsitusega kui jõule. Selleks oli Haljala surnuaiapüha, kuhu vooris ümberkaudsetest küladest tohutu rahvahulk. Ehkki ristiusuga väliselt seotud, oli sel pühal õigupoolest ürgvana, esivanemate austamise ja neile ohverdamise tagapõhi, mis mõneti muutunud kombestikus säilitas vana traditsiooni.

      Surnuaial peetavat välijutlust kuulas väike osa kokkutulnuist, peamiselt oma patukoorma all ägavad eided ja mõnikümmend poolkarsket vanameest. Kokkutulnute põhimass siirdus pärast esivanemate haudade korrastamist ja lilledega ehtimist Kakumäe põndakule surnuaia värava ees ning kõrvalasuvatesse võsastunud kruusaaukudesse, kus sugulased suurte või vähemate seltskondadega kokku said. Rohule laotatud linadele tõsteti kodunt kaasa võetud korvidest rikkalikult häid-paremaid sakusmente, meeste põuetaskuist ilmusid nähtavale samakapudelid, ja esivanematele pühendatud paganlik ohvritalitus läks käima. Algul eestilikult tagasihoidlikult, kuid tasapisi üha vägevamaid tuure võttes.

      Alati ilmus seks puhuks kohale ka mobiilne puhvet Rakverest. Selleks oli allalastavate kastikülgedega veoauto, millelt pakuti siis pidulistele linnakaupa: pudeliõlut, limonaadi, riigiviina, präänikuid, keeduvorsti ja mida kõike veel. Laste tarbeks aga tõsteti maha ratastel jäätisekäru. Kärul oli päikesekaitseks suur vihmavari ja kerekasti sees jäätükkide keskel kaks metallist jäätisenõu. Pikavarrelise metallkulbiga, millel oli väike kaha, tõstis kaupmees jäätist mingisse lükandmehhanismiga asjandusse. See lükkas välja väikese ümmarguse lapiku jäätisebriketi, ligikaudu praegu kasutatava tikutoosi mahuga. Briketike pandi kahe vahvliketta vahele ja ulatati õnnest pakatavale saajale. Väikest litrit limpsiti kaua ja õrnalt, et naudingut pikendada. Hea õnne korral õnnestus juba vinti jäänud isadelt manguda juurde veel näputäis kopikaid ning asuda teist korda jäätisesappa.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного

Скачать книгу