Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk

Скачать книгу

kõik see oli mulle senikogetust sootuks teistsugune elu ja maailm, millest hoovas mõnusat turvalisust, püsivust, rahu ning mis haaras mu täielikult endasse. See oli armumine esimesest silmapilgust.

      Isa kõbis mõne nädala jooksul elamiskõlblikuks Otsa talust umbes kolmesaja meetri kaugusel lagedal põndakul seisva Kivimurru saunikuelamu, mida tema viimase asuka Umbaia Sassi järgi nimetati Sassi saunaks ja millest sai meie kodu viieks ja pooleks aastaks.

Heinz_Valk

      Sassi sauna lakaredelil 1942. aasta suvel. Ema Siina, täditütar Malle, Heinz ja Otsa Arkadi.

      AUKÜLA

      Auküla, kus minu suguselts elas juba 18. sajandil, asub Virumaal, Haljala ja Kadrina vahelise maantee ümbruses. Teda on mainitud juba Taani hindamisraamatus nimega Katkutagune.

      Auküla oli kõrgelt arenenud tootmise ja ühistegevusega paik, mis võis uhkustada oma meierei, kahe kaupluse ning rahva ühisraha eest rajatud koolimaja, seltsimaja ja raamatukoguga. Külas toimetasid aktiivselt pritsimeeste selts, maanaiste selts ja Kaitseliit. Olid oma näiteseltskond ning džässbänd.

      Minu isa nooruspäevil oli Aukülas üle üheksakümne suitsu, minu lapsepõlves ligemale kuuskümmend.

      Haljala poolt tulles oli piiritähiseks üle Kautvere kraavi viiv sild, mille järel ulatus küla kahel pool maanteed umbes kolme kilomeetri laiuselt ja nelja kilomeetri pikkuselt kuni Telliste külani. Auküla keskmeks oli igivana sumbküla, mida nimetati Suurkülaks ja mille ümber oli neli ääreküla: Tagavälja, Kureküla, Saunaküla, Lambilinn, ja veel hulk hajatalusid.

      20. sajandi algusest on pärit rahvalik külavahelaul, mis andis igast talust (saunikukohad ja väiketalud välja arvatud) iseloomuliku vemmalvärsilise kirjelduse. Reinuspi Juhanil oli 1940. aastail peas kogu laul, mida ta külajootudel suure menuga esitas.

      Kui Kadrina poolt tulles

      me jõuame Aukülasse,

      on Sussiveski kõige ees

      ja Jüri möllab selle sees.

      Kõlu Maiel valge mära,

      sellega viib väimeid ära.

      Krassi Kustal palju lapsi,

      temalt võeti kõrget taksi.

      Klaukse õuel ilus muru,

      peremees kui kodukaru.

      Sibil õunapuu on õues,

      Vaabu valvab, käsi põues.

      Kurekülas kõige ees

      Pärna Kristjan, tore mees.

      Reinuspil ei tehta nalja,

      pere lürbib haput kalja.

      Vaaburahval paks on pori,

      peremees on mõisaori.

      Madirahva õues hirmsad mürtsud,

      need on Leenu perssekärtsud.

      Tinnuri Juhan on tallitaja,

      külanaiste kollitaja.

      Reinurahva Mihkel nagu rangiroom,

      temal kaelas võlakoorm.

      Anga õuel pikad tapud,

      tütred nagu roosinupud.

      Tõnureinul pere aus,

      perenaisel puust pudrukauss.

      Saksiku Jaagupil pikad reied

      nagu laevameistri köied.

      Rätsepa õuel tõusis kära –

      sead sõid poole küna ära.

      Aadu Juhanil vähe lapsi,

      peremees pruugib ohtralt napsi.

      Mäe Vaabul lastekari,

      peremees kui peahari.

      Tõnumardil kaevukouk on vinnas,

      peremees kondab Rakvere linnas.

      Püksi Mari paks ja madal

      nagu metsas seeneädal.

      Andreksel on väike krunt,

      peremees kui lähkripunt.

      Oru mõisal on kolm kohta,

      aga suurt sest välja ei tehta.

      Kokutajal kõrge koht,

      seal on poiste rinnaroht.

      ESIMENE TALV AUKÜLAS

      Esimene talv Aukülas sai mulle uue hingelise kiindumuse tekkeajaks. See algas üpris tavatult.

      Ühel märtsipäeval, mil lumele oli tekkinud kevadiselt tugev koorik, suusatasin Otsa ja Sassi sauna vahelisel põllul, kui äkki märkasin tuules laperdamas koltunud raamatulehti. Korjasin lehed üles ja lugesin kodus läbi. Seal kirjeldati Eesti ajalugu, romantilisi võitlusi ja rasket orjapõlve. Läksin uurima, kust need lehed põllu peale said. Põllul oli lehti veel, ja need juhatasid mind Otsa lambakoplis seisva kemmergu juurde. Istmelaualt leidsin Jaan Adamsoni Eesti ajaloo õpiku lehtede pataka, millest tuisk oli osa läbi lõgiseva ukseprao põllule lennutanud. Toppisin kogu allesjäänud patsaka põue ja kihutasin tuhatnelja koju. Lugemine haaras mu täiega endasse. Kõik seni täiskasvanute jutukatketest kuuldu omandas tervikliku ja seonduva pildi: muistne vabadusvõitlus, orjapõlv, Jüriöö mäss, Mahtra sõda, Vabadussõda, Eesti riigi sünd…

      Iha rohkem teada saada viis mind Otsale küsima, kas neil on Eesti ajaloost midagi veel leida. Riideaida ühest kastist otsiti mulle Andres Saali “Aita”. Ei teadnud ma midagi hr Saali pseudoajaloolisest luulelennust, vaid võtsin kirjapandut tõena, mis küttis mu huvi aina suuremaks.

      Nüüd tuli ülesvõetud jälgi pidi edasi liikuda. Maakuulamine viis mind järgmisse riideaita Reinuspi talus, kust pahna seest koukisin välja Eduard Bornhöhe “Tasuja”. See raamat andis mu tärkavale kiindumusele võimsa tõuke. Lugesin seda hingevärinal nagu pühakirja. Sellest hetkest, kus Tasuja ütleb: “Meie mehed Tallinna all on hädas! Lähme neile appi!”, kuni raamatu romantilis-heroilise lõpuni ma lausa nutsin ja nuuksusin, ja suutsin lahiseva pisaratekardina tagant vaevu sõnu välja lugeda.

      See määras kõik.

      Eesti saatus, eesti rahva õnnetu lugu sai mu lapsehinges eriti kibedalt valutavaks kohaks.

      MUST-VALGE MAAILMAPILT

      Aukülas elatud esimese poolaasta vältel sain sõjaängidest vabaks, kuid kogetud surmahirm oli jätnud oma jälje teadvuse alumistesse kihtidesse. Sõjapäevil Gattšinas oli minu hirm puhtpsühholoogiline nähtus. Aukülas jõudis mu mõistus järelduseni, et kõik jube ja painav on tulnud koos vene keelt kõnelevate inimestega. Sakslaste kuvandi aga muutis läbi ja lõhki positiivseks nende soe suhtumine meie perekonda, näljasurmast päästmine ning kingituste hulk, mis sõja ja hävingu süngel taustal oma päikeselist mõju võimendas.

      Aukülas kingsepatööd tegevale isale lugesin Virumaa Teatajast ette rindeteateid – mustal poolel oli Venemaa koos sealt lähtuva surma ja õudusega. Ja vastaspoolel helge ning kangelaslik Saksa-Eesti relvavendlus. Ma joonistasin ajalehe valged ääred täis heroilisi sõjapilte, kus sinimustvalgete lippudega Eesti tankid sülgasid tuld Kremli tornide pihta ning kus Kremli tagauksest põgenes vuntside, kongnina ja piibuga Stalin, kelle ma suutsin teha täiesti äratuntavaks, ilmselt Eesti Sõnas sageli nähtud Gori pilapiltide eeskujul.

      Sügaval hinges küdev Venemaa-vihkamine tõi kaasa prohmaka, mis püsib siiani meeles ebameeldiva mälestusena.

      1943. aasta suvel külastasime emaga lell Augustit tema Abja kandi suurtalus. Seal töötas sõjavang Ivan, keskealine vene külamees, venelikult lahke hingega tubli töörügaja. Logistasin

Скачать книгу