LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sellest varanatukesest hoolimata. Hävitatud linnas poleks saanud hõbelusika eest üht kartulitki.

      Ees ootas lootusetuna näiv ülesanne leida selle kaose seest mingi ulualune. Ent meil vedas hullupööra. Varemete vahel hulkudes avastasime ühe tuttava eesti perekonna tühjalt seisva eramu, mis põlispuude sisse peitununa oli jäänud hävituspataljonlastele märkamatuks. Majas leidus kõik eluks vajalik peale söögikraami.

      Isa ja Leo otsinguretk andis ootamatu tulemuse. Õhku lastud leivavabriku ahjudesse olid jäänud suured plekkvormid leivatainaga, mida ei olnud jõutud leibadeks küpsetada. Nad tassisid mitu sellist suurt, vist kuueteistkümne lahtriga vormimürakat meie peatuspaika. Tulekahjude ja päikese soojuses oli tainas kirbemaitseliseks hapnenud, kuid ikkagi toit! Ema küpsetas praeahjus koogikesi. Maitse oli jube, kuid nälginud keha võttis kõik vastu.

      KA PÕRGUS VÕIB NAERATADA ÕNN

      Kuidas aga edasi elada? Eestisse minekuks polnud meil pennigi raha, et palgata mõnest linnalähedasest külast voorimees. Raudtee oli purustatud, kuid eks sellelgi sõit vajanud piletiraha. Kõigele lisaks tuli kuuma ja kuiva sügise järel varajane, äkiline ja lõikavkülm talv, mis peatas ka sakslaste edasitungi.

      Sakslaste poolt hulkuma ja iseend toitma päästetud vene sõjavangid konutasid mustunud nägudega ümber lõkete ning tagusid sügisel hukkunud hobuste selgroost ja jalakontidest välja üditükke. Külmunud kondid pragunesid kergesti ning sealt pudenevaid üditükke lutsiti nagu kompvekke.

      Kas ka meil tuleb ükskord nende kampa istuda?

      Seni oli Leol õnnestunud varemete keldritest vahel leida mõni imekombel säilinud karp tangudega või sõja eel kuivatatud suhkarite nutsakas. Hing jäi sisse. Kuid kauaks sedagi?

      Ühel hilisõhtul koputati uksele. Trepil seisis kaks Saksa mundris noormeest, kes küsisid sulaselges eesti keeles: “Kas siin elab eesti perekond?”

      “Jah!”

      “Ohvitseride staapi on kokka vaja. Kas proua on nõus sellist tööd tegema?”

      Ema läks poistega koos asja uurima ning kui tagasi tuli, oli tal kaasas kaks prisket kandekotti, konservid, leib, vorst, suhkur jne. Leole ja mulle kommid, isale sigaretid!

      Mõne päeva pärast olid ka isal käed tööd täis. Ohvitserid vajasid lagunenud säärikute asendajaid. Peagi selgus, et Saksamaale jäänud prouadel oli sõjaaegse kokkuhoiurežiimi tõttu kõpskingadega kitsas käes. Jalamõõdud saabusid kirja teel, vahepeal peidus olnud tööriistad rakendusid tegevusse Suur-Saksamaa võidu heaks.

      Meie toidulaua tollast taset ja küllust iseloomustab värvikalt tõsiasi, et isa elupäästja Hindo pideva täiskõhu tõttu kaussi jäänud toit langes alatasa varguse ohvriks. Hindo keti ulatusest pika ridva abil eemale tõmmatud kausid kadusid kogu täiega, nii et varsti polnud majas enam anumaid, milles Hindole delikatesse ette anda.

      Leo ja minu põsed paisusid nii ümaraks, et kui me kaks kuud hiljem Narvas Eesti piiri ületasime, ei uskunud karantiiniametnikud, et nälgivalt Venemaalt tulevad nii punapõsksed lapsed.

      Viimane peatuspaik Gattšinas muutus meil omamoodi klubiks. Lakkamatult vooris sealt läbi saksa mundrikandjaid – kes tuli tellimuse asjus, kes selleks, et õdusas pereringis veeta mõnus tunnike. Saksa keelt oskasime peres kõik. Isa oli härrasrahva keele Preisimaal päris hästi selgeks saanud. Ja ema Tallinnas, kus ta oli noorest peast ametis sakste teenijana. Saksa keele alged olid suus minulgi. Arendasin seda oskust majast leitud viienda klassi saksa keele õpiku ja isa abil.

      Üks meid tihti väisav ohvitser ei tahtnud uskuda, et viieaastane jupats oskab saksa keeles lugeda. Mul tuli oma võimeid tõestada. Vuristasin eksamikomisjoni ees maha mitu õpikujuttu. Heakskiitvad naeratused tiivustasid mind sedavõrd, et ma ei mallanud õigel ajal pidama saada. Võtsin ideoloogilistest vastuoludest mitteteadlikuna käsile jutukese, mis kirjeldas oktoobripühade paraadi Punasel väljakul koos priskete hosiannadega komparteile ja seltsimees Stalinile. Ema nägu vajus kaameks, ent intelligentse härrana sai sakslane aru minu süüdimatust prohmakast ja pistis mürinal naerma. Minu vaprat esitust auhindas ta jõuluks Saksamaalt tellitud ja tervenisti sadat värvipliiatsit sisaldava karbi ning joonistusplokiga. Sõja kaotuse ja hävingu keskel oli selline kingitus minu talitsematut joonistamiskirge arvestades suurimaistki unelmaist kümneid kordi suurem. Nendest Faberi kõrgekvaliteedilistest pliiatsitest on mõni tänaseni alles.

      Eks sõjameeste sagedased külaskäigud olid osaliselt põhjustatud ka minust ja minu blondist peast. Perekesksete ja lastelembelistena ei saanud nad vaadata minu mürgeldusi heldimuseta. Mul tuli sageli istuda nende põlvele ning õngitseda frentši taskutest mulle toodud tropse, apelsine, šokolaaditahvleid ja muud imelist kraami.

      Otse meie maja vastas asusid tsaariaegsed telliskivikasarmud, mis sakslaste poolt ärakõbituna pakkusid head peavarju. Kasarmute kõrge sepisvärav oli meie õueväravast vaid mõnikümmend sammu eemal ja selle ees marssis edasi-tagasi pikka kasukasse pugenud saksa vahisõdur, nägu kiivri all villases peakotis. Eriliselt aga vaimustasid mind säärikute peale tõmmatud vägevad vildid, mida avati-suleti küljelt terve rea uhkete nahkrihmade ja pannaldega. Mõnel vähem käredal pakasepäeval võtsin oma puupüssi ja marssisin tunnimehega kaasa. Nii me seal siis teineteise järel astusime: Euroopa okupeerija ja tilluke kollaborant. Nali, mis Punaarmee spioonihirmus poleks saanud kunagi juhtuda, osutus lapsi armastavatele sakslastele südantsoojendavaks meelelahutuseks. Meid tervitati naeru ja sõjaväelise käetõstega, millele vastasime samaga, ja ma särasin uhkusest nagu jõuluehe.

      See Saksa-Eesti kauni rahvavendluse paik sai aga ka öiste õuduste põhjuseks. Niipea kui jõudsid kätte kirkad ja tähised talveööd, hakkasid Vene pommitajad visa järjekindluse ja kellaajalise täpsusega puistama oma laadungeid kasarmute ümbrusse. Ei mäleta, et nad kordagi pihta oleks saanud, sest Saksa flakkide tihe tuli sundis veidi enne eesmärgini jõudmist tagasi pöörduma.

      Ent ka saja meetri kaugusele pudenevad pommid on hirmuäratavad.

      Magasime üleriietes, et sireenide esimeste huilatuste peale söösta õuel asuvasse suurtest maakividest keldrisse. Kuna minu jalad olid unest veel nii pehmed, et liikuda ei suutnud, rabas isa mind tavaliselt koos tekiga sülle ja kandis härmatisest säravasse varjupaika, kus lõdisesime tunni või paar. Otsetabamusest see ehitis meid päästnud ei oleks, metsiku killurahe eest aga küll.

      Nii kestis see ööst öösse. Lakkamatu hirmuärkamine ja unehäired hakkasid mu närvisüsteemi lammutama. Iga pisemgi krõps või puuoksa puudutus aknale ajas une ja vallandas hüsteerilise nutu, rääkimata sellest, et pommitamise ajal ulusin keldris kogu aeg. Pikapeale hakkas isa ja ema vaevama hirm, et minu ajuaparaadis on tekkinud mingi saatuslik avarii. Ainus pääsetee oli Eestisse minek.

      LÕPUKS OMETI EESTIMAALE!

      Meie lahkumine jõulujärgsel ajal 1941 langes kokku ränga pakasega. Tee ääres kõrgusid tükati kahemeetrised lumehanged, mida ma püüdsin reel istudes kindaga puudutada, et neile jutti vedada.

      Isa oli palganud Volossovo eesti-soome külast voorimehe ja kõrge kraamihunnik tõmmati köitega korralikult ree peale kinni. Koormasse seoti teki sisse mähituna ka mind. Ülejäänud pere kõmpis jala.

      Lakkamatult tuli anda teed vastutulevatele Saksa sõjaväevooridele. Ristmikel valvasid liiklusreguleerijad. Ei mäleta, mitu päeva meie reis kestis ja kus me ööbisime, kuid ühel õndsal hetkel olimegi Eesti piiril. (Eestis oli sel ajal Saksa võim.)

      Meil olid kaasas sakslastelt saadud kõvad dokumendid. Karantiinikontroll ei avastanud meil ei täisid ega haigusi, kuid ilma tõrketa me siiski ei pääsenud. Meil tuli loobuda truust ja kangelaslikust Hindost. Saksa ordnung ei pidanud vene koeri kõlblikeks koduloomadeks. See oli mulle raske pauk. Hoidsin sõbral kaela ümbert kinni ja tönnisin sama hullusti kui pommivarjendis. Miski ei aidanud. Niutsuv ja rabelev Hindo seoti Volossovo mehe reepära külge. Ma ei julgenud talle järelegi vaadata. Tundsin end vastiku reeturina.

      Pärast hingetõmmet Narvas tädi Linda ja teiste sugulaste soojade imetluste embuses palkas isa uue voorimehe, kes sõidutas meid joonelt Aukülasse.

      Saabusime Kureküla Otsa tallu sõtse Miili juurde kirkal

Скачать книгу