LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hakkasime lelle talust ära sõitma, seisime õuel suures ringis, päike säras, visati nalja, lõkerdati naerda. Surusime emaga kõigi kätt, ent kui tuli minu kord Ivanile kätt anda, peitsin selle selja taha. Minu arusaamatust käitumisest hämmeldunud ema tõrelemise peale sosistasin talle: “Aga ta on ju venelane!” Ja nii jäigi Ivan minu poolt kätlemata. Usutavasti valmistasin sellega talle meelehärmi, sest ta oli suhtunud minusse silmapaistva soojusega.

      Gattšina on aga jäänud tänaseni mu hinge kannatuste ja hirmude musta auguna, millele ei taha mõeldagi ja mille ma peseks oma mälust sootuks maha. Ma pole seda paika hiljem kordagi külastanud, kuigi ema anus mind mitut puhku sõitma koos temaga korrastama õde Laine ja vanaisa Antoni hauda.

      EESTI VANA KÜLAKULTUUR – ELUKORRALDUSE ETALON

      Auküla ei parandanud üksnes mu närvisüsteemi, vaid sai mulle ideaalse elukorralduse etaloniks.

      1940. aastail käis sealne elu veel Eesti vana külakultuuri kirjutamata seaduste ja normide järgi. Mul õnnestus selle tervikliku süsteemi helgist osa saada ning see oma hinge kinnistada. Kümme aastat hiljem oli nõukogude võim pea kõik hävitanud.

      Külarahva elulaad oma kindlameelsuses ja erilises väärikuses avaldas mulle sõnulseletamatut õnnestavat mõju. Ma nautisin seda lapsehinge siira avatusega, kõiki eluavaldusi põnevusega uurides ja meelde jättes. Sestap võisin pool sajandit hiljem kirjutada Auküla eluolust ja inimestest Eesti Rahvaluule Arhiivile kopsaka loo, mis võib-olla jääbki ainukeseks fikseeringuks ühe uhke Eesti suurküla kunagisest värvikast elust. Olgu see minu tänu Aukülale nende oluliste eluväärtuste eest, mida ta mulle andis ja mille abil sai minust normaalne inimene.

      Ma huvitusin poisipõnnina eelkõige täiskasvanute ja eriti vanainimeste töödest-tegemistest. Võisin tundide kaupa jälgida, kuidas Vaaburahva Jaan voolis rehapulka, harjas oma Lõvi nime kandvat vägevat täkku või küttis sauna. Ma nautisin seda samasuguse põnevusega, nagu tänapäeva lapsed vaatavad multikaid või mängivad arvutimänge. Talust ja külaelust kujunes minu eluideaal ning ma olin kindel, et ükskord hakkan ka ise Auküla rammusal põllumullal adra järel astuma.

      Kõike, mida nägin, jäljendasin ma mängudes.

      Meie kambri põrandariiete servade kollased vöödid olid mulle väljavaheteedeks ja roheline lai keskväli kujutas põlde. Käepärastest esemetest ehitasin laua alla taluhooned ja panin põldudele tegutsema kujuteldavad inimesed. Kariloomad ja hobuse voolis isa puupulkadest just selliste sümbololenditena, nagu need olid temagi lapsepõlves ja ka paljudel eelnevatel sajanditel.

      Taluelu mittetundev linnalaps poleks neis primitiivsetes nikerdustes suutnud ära tunda ei lehma ega muid lojuseid, kuid mina võtsin need otsemaid omaks.

      Valdav osa sellistest mängudest toimus minu ettekujutustes, ja ma ei tahtnud seda mõnu teiste lastega jagada, eelistasin toimetada üksinda. Minust sai omaette-olija, kes tundis haruharva vajadust mängukaaslaste järele.

      TALULAPSE NÕKSUD

      Auküla ei olnud üksnes mu salaarmastus, vaid ka mu elukool.

      Niipea kui mätas lõi haljendama, loobusin ema vastuseisust hoolimata linnalikest kingadest ja hakkasin silkama paljajalu. Kuni sügiseni. Paljajalu käimisega kaasneva tüütu igaõhtuse jalapesu asendamiseks õppisin naabrilastelt lihtsa ja loodusliku võtte. Õhtul tuli mahalangenud kastest märgunud rohul jalataldu lohistada, kuni need said puhtaks ja roosaks nagu põrssanina. Veel lihtsam oli seda teha vihmaga. Kaste ja vihma puudumisel aga sai räästa all seisvast vihmaveetoobrist kallata kopsikuga vett rohule ja pesemisvahend oligi olemas.

      Omandasin ka nõkse, kuidas jalataldu vigastamata kõndida või joosta mahaniidetud viljapõllu teravatel kõrretüügastel. Selleks tuli taldu maad ligi hoides kõrretüükad maha vajutada. Viletsa tehnikaga olid jalatallad täis kipitavaid ja veritsevaid naharebendeid ning lihasse ulatuvaid augukesi. Õige võtte kättesaamisel aga polnud vahet, kas sibad siidpehmel linnurohusel õuemurul või torkival odrapõllul. Peamiseks õpetajaks oli siin mulle Otsa Laine.

      Õige pea sai mulle selgeks, et külalapsed ei torma iga pisivigastuse pärast emalt abi otsima. Nahast väljatõmmatud puupinnu, naelakriimustuse või käpulikukkumisel marrastunud põlve puhul tuli vigastatud kohta topsutada süljese sõrme- või keeleotsaga. Seda võtet korrati iga natukese aja järel ning vigastused paranesidki kähku. Samasugust süljeravi tuli kasutada parmu- ja sääsekuplade või punetavate puugihammustuste leevendamiseks. Mõne suurema haava, näiteks pussiga sõrme lõikamise korral soovitasid vanamehed haavale peale soristada, kuid minus tekitas selline ürgne raviviis kõhklust ja umbusku, mistõttu piirdusin süljeraviga.

      Külalaps pidi omandama ridamisi teadmisi, täitma käske, alluma reeglitele.

      Linnupesa leides ei tohtinud munadele peale hingata ega neid näpuga puudutada, kuna muidu jätvat lind pesa maha ja süüteo patt langeb keelu eiraja hingele.

      Juuste pügamisel tuli mahalõigatud karvad visata pliidi alla, sest vedelema jäetud karvu kasutavat paharetid igasugu nõiatempudeks.

      Söögiajal laua ääres istudes oli keelatud jalgadega viibutamine, kuna sellise tegevusega kiigutati pahaaimamatult vanakuradi lapsi.

      Äratulnud piimahammas visati ahju taha, öeldes: “Säh, Laurits, luuhammas, anna mulle raudhammas!” See pidi tagama püsihammaste raudkõvaks kasvamise.

      Piksemürina ajal ei tohtinud kõva häälega rääkida, ega, jumal hoidku, kombetuid sõnu kasutada. Kõmin viitas ju selgelt taevaisa pahameelele inimeste väärtegude üle, mistõttu tema veelgi suurema viha põhjustamine võis kaela tuua suure õnnetuse.

      Samuti ei olnud lubatud kaevuämbri põhja jäänud vett kaevu tagasi lärtsata. See pahandavat kaevuhaldjat, kes võib siis vee kaevust sootuks ära kaotada.

      Saunalaval istudes pidi hoolega jälgima, et suhu vajuva higi väljasülitamisel ei satuks see kerisele. Nõnda muutuvat suu kärnaseks.

      Mahapillatud leivapaluke tuli kohe üles tõsta ja talle suud anda, et sel viisil paluda temalt andestust sündsusetu teo eest. Leivapätsi ei tohtinud asetada selili, kuna siis surevat leivaisa, see tähendab pere toitja.

      Sööginõu pidi korralikult tühjaks sööma. Toidu taldrikule jätmine pahandavat taevaisa, kes võib seetõttu jätta kogu pere toidust ilma.

      Suureks õnnetuseks loeti soolatoosi ümberajamist, mis tõi kaasa ebasoovitava peretüli.

      Koos vorstiviiluga ei kõlvanud leivale võid määrida. Keelust üleastujat ootas igavesti tatine nina.

      Pudru kõrvale leiva hammustamine pidi kindlustama sõidu Siberisse. Mulle valmistas see keeld suurt meelehärmi, kuna toekat taluleiba tahtsin ma süüa kõikide toitude, isegi leivasupi kõrvale.

      ELU KARMIM POOL

      Olin kuuene, kui sõtse Miili andis mulle korralduse uputada linaleoauku äsja sündinud kassipojad. Ei olnud mul veel aimu, et nad on juba tublid ujujad. Vette visatud kassipoegade vaikne ja hale näugumine pani mu hinge nii võbelema, et olin valmis neid kusagile ära peitma, taipamata, et emapiimast ilma jäetuna oleksid nad hukkunud niikuinii. Asja vaagides võtsin omaks, et sõtse käsu mittetäitmisel pidanuks ma talle valetama, mis aga oli suur patt. Nõnda ma mäslesin ja vaevlesin ebameeldivusest ja hirmust värisevate kätega vist ligemale tunni, enne kui sain teoga hakkama.

      Samasuguses hädas olin kukel pea mahavõtmisega. Mind küll juhendati, et kõigepealt tuleb kuke tiibu ja jalgu tugevalt kinni hoides lüüa ta pea vastu raiepaku serva uimaseks, siis ei tõmba ta pead kiinihoobi eest ära. Aga küllap lõin ma liiga nõrgalt ja mu ohver, aimates halba, hakkas nii ägedalt rapsima, et lapsekäsi ei jaksanud tiibu kinni hoida. Esimene kiinihoop poolitas ainult laulupoisi harja. Loomulikult põhjustas see kuke veel meeleheitlikuma visklemise ja kisa. Tundsin, kuis selg tõmbus higiseks ja nutt tõusis kurku, kuid ema korraldus sundis tahet ning jõudu niipalju pingutama, et sain mõrtsukatööga hakkama.

      Siis aga tõmbas peata kukk surmatõmbluses oma jalad mu peost lahti ja lendas üle Sassi sauna madala katuse sihukese vuhinaga nagu sakslaste V-1.

Скачать книгу