LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõrval toolil istet võttes.

      Krahv rääkis tõsisel toonil, vanaema, heitnud talle pilgu, ütles:

      “Sa tahad mulle öelda, et oled kihlatud ja abiellud. Loodan, et mitte mõne pealetükkiva lesega, kes sind viimasel ajal nii innukalt piiravad.”

      “Ei, vanaema,” ruttas krahv vastama. “Ma ei ole kihlatud ega kavatse abielluda, ja mul pole vähimatki soovi lasta end mõne lese, või ükskõik millise naisterahva külge kammitseda.”

      “Sul on piisavalt paljudega armuintriige, niipalju kui mina olen kuulnud.”

      “Raske oleks vältida, et kuuldused minu seiklustest sinu kõrvu ei jõuaks, kuna sa kuuled kõigist Londoni skandaalidest kas Carlton House’ist või mujalt!”

      “Carlton House’ist!”

      Leskhertsoginna hääletoon rääkis iseenese eest.

      “Muide, ma tahan sulle midagi öelda,” ütles krahv kiiresti, teades väga hästi, et kui vanaema alustab juttu prints-regendist, on raske tema juttu kõrvale juhtida.

      “Mida nimelt?”

      “Avastasin juhuslikult, et olen käitunud äärmiselt hoolimatult hoolealuse suhtes, kes minu eestkoste alla on usaldatud,” selgitas krahv.

      “Hoolealune?” hüüatas leskhertsoginna. “Mul polnud aimugi, et sa oled kellegi eestkostjaks pandud! Mäletan, et minu vaene abikaasa…”

      “Olen kindel, et vanaisa oli oma kohustustest väga teravalt teadlik,” katkestas krahv, “aga kahjuks olid minu kohustused tänase päevani unustatud.”

      “Mis siis täna juhtus?” küsis leskhertsoginna uudishimulikult.

      “Kohtasin juhuslikult oma hoolealust,” ütles krahv, “ja võtsin neiu endaga Londonisse kaasa.”

      “Tähendab, ta on naissoost!” hüüatas leskhertsoginna, näol ilme, nagu oleks teinud ebatavalise avastuse. “Ma arvan, et kuna ta sulle kaela langes, siis nüüd katsub ta sind altari ette saada.”

      Krahv naeris.

      “Otse vastupidi, vanaema. Ta on otsustanud mitte kellegagi abielluda.”

      “Mitte kellegagi abielluda? Kas maailmas võib leiduda selline tütarlaps, kes ei tahaks meest kinni püüda, ja kui võimalik, siis sind?”

      “Sa pead Petrinat nägema. Muide, ta on rikas pärijanna, nii et tal pole mingit ruttu mehele minna.”

      “Kas sa tahad mulle öelda, et sa tõid selle tüdruku siia?”

      “Et sina oleksid talle saatjadaamiks, vanaema, vähemalt täna õhtul.”

      “Ma pean uskuma, et sa oled selle vahe sees, mis sa ära olid, nupust nikastatud,” ütles leskhertsoginna. “Tüdruk Stavertoni villas? Ennekuulmatu asi!”

      “Minu jaoks ka,” möönis krahv nukralt, “aga kuna tema isa ja ema on surnud ja ta laskis pansionaadist jalga, siis pole tal tõesti kedagi teist, kelle poole pöörduda.”

      “Kuidas ta välja näeb?” küsis leskhertsoginna umbusklikult. “Kui sa arvad, et ma hakkan saatjadaamiks mõnele külaplikale, kel pole nägu ega tegu, veel vähem kasvatust, siis sa eksid!”

      “Ta on ilus, ja tema isa oli major Maurice Lyndon, kes teenis samas rügemendis kus mina.”

      “Õnneseen Lyndon?”

      “Sa oled temast kuulnud?”

      “Loomulikult olen ma temast kuulnud!” vastas leskhertsoginna. “Sina olid kas liiga noor, et mäletada, või see asi ei huvitanud sind, kuid sinu nõbu Gervaise Cunningham kutsus ta välja.”

      “Kahevõitlusele?”

      “Aga loomulikult!” kostis leskhertsoginna. “Lyndon, kellel vedas nagu alati, haavas teda käsivarde, ehkki duell oli täiesti tema süü, kuna ta leiti absoluutselt kompromiteerivas olukorras sinu nõo naise Caroline’iga.”

      “Pean tunnistama, et ma pole sellest episoodist kuulnudki, või olen selle täiesti unustanud,” ütles krahv.

      “Caroline oli ainult üks naistest, kes oli Maurice Lyndonist ja muidugi tema tohutust varandusest sisse võetud.”

      “Kuidas ta selle hankis?”

      Leskhertsoginna laiutas väljendusrikkalt käsi.

      “Kahtlaste ettevõtetega tegeldes – aga mitte kaardimänguga, vaid aktsiatega, laevadega ja maavaldustega mitmes maailma paigas. Usun, et ükskord võitis ta mingi Prantsuse loteriiga mitu miljonit franki.”

      “Kuna sa temast nii palju tead, leiad sa kindlasti tema tütre olevat huvitava,” ütles krahv. “Aga ma palun sind, vanaema, ära räägi talle liiga palju tema isa vägitegudest. Ta on niigi üliinnukas julgustükke proovima!”

      “Kindlasti on ta alles liiga noor, et tal oleks olnud võimalust midagi taunitavat korda saata, kuna ta viibis pansionis.”

      “Küll sa kuuled!” kostis krahv mõistatuslikult.

      Krahv tõusis ja läks Petrina järele.

      Kuni krahv vanaemaga vestles, oli Petrina jõudnud kübara peast ja lühikese jaki seljast võtta. Jaki alt tuli nähtavale lihtne koolitüdruku kleit.

      Neiu pidanuks paistma väga noore ja elukogenematuna, kuid võib-olla oli põhjuseks tema punakaskuldse helgiga juus, üleannetu läige tema pisut viltustes silmis ja huulte pilkav kumerus, et ta jättis krahvile mulje olevusest, keda tasub hoolega valvata, hirmust, et ta võib millegagi hakkama saada.

      “Minu vanaema nõustus teile esialgu seltsidaamiks olema,” ütles krahv Petrinale rangelt, kui nad kõrvuti trepist üles läksid, “ja kui te talle meeldite, siis on raske leida kedagi paremat, kes võiks teid seltskonda viia.”

      “Tegelikult tahate mulle öelda, et ma oleksin oma väljendustes ettevaatlik,” vastas Petrina.

      “Ja käitumises!” lisas krahv.

      Neiu tõstis pilgu, ta silmis tantsisklesid vallatud sädemed.

      “Mulle tundub, et te olete minu pärast päris närvis.”

      “Loomulikult ei soovi ma, et te ennast piinlikku olukorda asetaksite – või mind, kuna mul on õnnetus olla teie eestkostja.”

      “Julgen öelda, et te hakkate sellest rõõmu tundma, kui minuga harjute,” pareeris Petrina. “Muide, ma näen juba, et te istute siin oma hiilguses ja teil pole muust mõelda kui oma tähtsusest. On aeg, et keegi teid üles ärataks.”

      “Mul pole vähimatki soovi, et mind äratataks, kui te peate silmas seda, et mul tuleks teid ühest või teisest kimbatusest päästa,” ütles krahv rangelt. “Ja lubage mul teid informeerida, Petrina, et mul on õigus ja võim saata teid Harrogate’i, kui te halvasti käitute – ükskõik, kas see teile meeldib või mitte.”

      Petrina tegi grimassi.

      “Räägib raudse käega eestkostja!” pilkas ta. “Aga ärge tehke endale tüli. Püüan kõigest väest teist eemale hoida.”

      “Soovin, et võiksin selles kindel olla,” pareeris krahv ja kuulis, kuidas neiu turtsatas, samas kui tema avas vanaema toa ukse.

      Petrina tõusis vara, sest tal oli raske hommikul kaua magada isegi pärast seda, kui oli õhtul kaua üleval oldud. Ta astus oma magamistoa akna alla ja nägi, kuidas krahv mööda pargiteed minema ratsutas.

      Petrina teadis juba, et krahv tõusis vara ja käis pargis ratsutamas enne, kui sinna palju rahvast kogunes, ja ta soovis, nagu oli juba tosinal korral soovinud, et krahv oleks teda kaasa kutsunud.

      Neiu oleks tahtnud teada, kas krahv kohtas pargis ratsutades mõnd kütkestavat ja ahvatlevat daami, või eelistas ta nii varasel tunnil üksi ratsutada.

      Sellest saadik, kui Petrina Londonisse saabus, oli ta krahvi kohta mõndagi teada saanud.

      Sõbranna Claire, kellega ta oli ühendust võtnud kohe pärast saabumist, oli lausa rabatud

Скачать книгу