LITMIR.BIZ

Скачать книгу

näen, et te olete äärmiselt leidlik, Petrina.”

      “Tuleb olla,” vastas neiu. “Nüüd kus mu papa ja mamma on surnud, pole mul ühtegi sugulast peale nõbu Adelaide’i, kes on juba ühe jalaga hauas.”

      Krahv ei vastanud ja hetke pärast neiu jätkas:

      “Olen kindel, et mul jätkub raha enda sisseseadmiseks. Ja kui siis terve linn minust räägib, siis ei jää eestkostjal muud üle, kui mu varandus mulle kätte anda.”

      “Mis siis, kui ta keeldub?”

      Petrina ohkas tasakesi.

      “Muidugi võib ta seda teha ja sellisel juhul pean ma ootama, kuni saan kakskümmend üks, siis saan kätte poole, või kakskümmend viis täis, siis saan kätte kõik.”

      “Mul on tunne, et testamendis on klausel abiellumise puhuks, nagu enamasti ikka.”

      “Loomulikult,” nõustus Petrina, “ja sellepärast mul polegi kavatsust abielluda ega anda oma raha abikaasale, kes võib sellega teha, mis tahab.”

      Neiu pidas pausi, enne kui põlglikult lisas:

      “Ta võib osutuda samasuguseks nagu minu eestkostja ja hoida kõik endale, nii et mina ei saa midagi.”

      “Kõik mehed ei ole sellised,” tähendas krahv leebelt.

      “Claire ütleb, et seltskond kubiseb noortest varandust jahtivatest aristokraatidest, kes otsivad rikast naist, kes neid ülal peaks. Leedilinnukesena tulen ma palju odavamalt läbi. Selles olen ma päris kindel.”

      “Kuna teil on meessoost nii halb arvamine,” tähendas krahv, “siis ma ei kujuta ette, et mehed, kellega te läbi käite, võiksid teile eriti meeldivad olla.”

      Petrina mõtles pisut, enne kui ütles:

      “Ma ei pruugi neile liiga suuri finantsilisi nõudmisi esitada. Claire’i vend rääkis talle, et tema armuke läheb talle iga aasta maksma terve varanduse. Nõuab tõldu, hobuseid, maja Chelsea’s, tohutu hulga ehteid, palju suurema summa eest, kui mees võib endale lubada.”

      “Ma ei tea, kes võiks olla Claire’i vend,” ütles krahv, “aga ma ei võtaks tema kirjeldust beau monde’ist täiesti tõesena.”

      “Ta on vikont Coombe,” ütles Petrina, “ja Claire ütleb, et ta on tõeline dändi.”

      Krahv mõtles, et siiamaani on see üks väheseid asju, mida Petrina tõesti paistab teadvat.

      Krahv tundis vikonti ja pidas teda meeldivaks, kuid üpris rumalaks noormeheks, kes pillab tuulde kogu raha, mida isa, markii Morecombe talle annab. Taoline raharaiskamine polnud St. Jamesi klubides märkamata jäänud.

      Petrina oleks nagu teadnud, mida mees omaette mõtles.

      “Te tunnete Rupertit!”

      “Oleme kohtunud,” möönis krahv.

      “Claire’i arust sobiks ta mulle hästi abikaasaks, eriti seetõttu, et ta on alalises rahapuuduses. Aga ma tegin talle selgeks, et ma ei taha abikaasat, vaid tahan olla iseseisev.”

      “Minu arust peaksite katsuma mõista, et see on absoluutselt võimatu,” ütles krahv.

      “Kuidas siis teistest naistest saavad leedilinnukesed?”

      “Nemad pole harilikult rikkad pärijannad, seda esiteks.”

      “Mis kasu on olla rikas pärijanna, kui sa ei saa oma raha näpuotsagagi puudutada,” vaidles Petrina vastu halastamatu loogikaga.

      “Kui te minu nõu kuulda tahate,” ütles krahv, “siis mina soovitan teil enne, kui midagi drastilist ette võtate, oma eestkostjaga rääkida.”

      “Mis ma sellest saan?” küsis Petrina. “Kahtlemata on ta nii vihane, et ma pansionist ära tulin, et saadab mu relvastatud valve all sinna tagasi. Siis pean ma jälle põgenema.”

      “Ma arvan, et kui te talle seletate, et olete liiga vana pansionis õppimiseks, ja et kõik teie sõbrannad on juba seltskonnas debüteerinud, siis ta võtab aru pähe.”

      “Aru pähe!” nuhatas Petrina. “Kui ta pole siiamaani aru pähe võtnud! Miks pidi papa kõigist maailma meestest valima just tolle minu eestkostjaks? Ma arvan, et ta on vana, kitsarinnaline ja takkapihta hirmus usklik, nii et ta põlgab kõike lõbusat!”

      “Miks te arvate, et ta on selline?”

      “Sellepärast, et papa, kes elas põnevat ja seiklusrikast elu, tahtis mind kaitsta. Ta kordas alailma: “Kui sa suureks saad, kallis, ei tohi sa iial teha neid vigu, mis mina tegin.””

      “Ja kas ta tegi palju vigu?”

      “Minu meelest mitte. Vähemalt mitte minu vastu,” vastas Petrina. Aga ta pidas maha suure hulga duelle ilusate daamide pärast ja ma arvan, et ta pidas silmas neid.”

      Petrina hüüatas ahastavalt ja laiutas käsi.

      “Nii või teisiti, nüüd olen ma käsist-jalust seotud tolle vana tõpra eestkostjaga! Kui ma mõtlen, et kogu mu raha on tema raudkapis luku taga või voodi alla peidetud, siis karju või appi!”

      Natuke aega sõideti vaikides. Siis ütles krahv:

      “Ma ütlesin teile, et mul pole vähimatki soovi olla segatud teie hullumeelsesse põgenemisse, ja ma ei anna mingeid lubadusi, kuid võib-olla, arvestades meie kohtumise asjaolusid, võiksin ma kõnelda teie eestkostjaga.”

      Petrina pööras pead, silmad imestusest pärani.

      “Kas te tõesti teeksite seda?” küsis ta. “See on teist väga lahke! Võtan tagasi kõik, mis ma teist halba olen mõelnud!”

      “Ja mida te siis mõtlesite?” küsis krahv uudishimulikult.

      “Mõtlesin, et te olete üpris ennasttäis ja suureline vana mees, kes on purukuiva tarkust täis ja kes vaatab armulikult alla iga plikakese peale, kes on tingimata eilane.”

      Krahv pidi naerma.

      “Nii parandamatut jõmpsikat nagu teie pole mina oma elus kohanud! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et teie kavatsused on tõsised, ja ometigi, kuna te olete nii etteennustamatu, ma peaaegu kardan, et teil on tõsised plaanid.”

      “Mul on absoluutselt tõsised plaanid,” kinnitas Petrina. “Ja kui teie lähete minu eestkostjaga vestlema, peidan mina ennast ära, et juhul, kui ta ütleb ei, poleks tal võimalik mind leida ja mina saan oma plaane teostada.”

      “Teie omad plaanid pole mitte ainult täiesti teostamatud, vaid ka äärmiselt laiduväärsed,” ütles krahv teravalt. “Ükski naine, kes nimetab ennast daamiks, ei kaaluks midagi niisugust.”

      Petrina naeris.

      “Seda ma arvasin, et varem või hiljem jõuame otsaga selle juurde, et ollakse daam. “Daam ei lähe välja jalutama, ilma et tal oleksid kindad käes.” “Daam ei haugu vastu.” “Daam ei käi saatjata väljas tänaval ega lähe tantsima, enne kui ta pole saanud täiesti täiskasvanuks.” Mul on kõrini sellest daamidejutust! Need soovitused viivad kõige igavamasse, halli, piiratud ellu. Mina tahan olla vaba!”

      “Sedasorti vabadus, mida teie enda jaoks kavandate, on ju absoluutselt võimatu.”

      “Ainult sellepärast, et te peate mind daamiks.”

      “Noh, seda te ka olete, ja sinna pole midagi parata.”

      “Välja arvatud sel juhul, kui ma käitun nagu leedilinnuke.”

      Neiu vaikis hetke ja ütles siis mõtlikult:

      “Ma muudkui mõtlen, kuidas nad küll käituvad, aga ma loodan neid Londonis hulganisti näha. Claire ütleb, et neid on kerge ära tunda, kuna nad on harilikult väga elegantsed, väga ilusad ja sõidavad pargis ilma saatjata.”

      Neiu pidas pausi, heitis krahvile pikkade ripsmete varjust pilgu ja lisas:

      “Kui neid ei saada mõni džentelmen.”

      “Aga naised, kellele te viitate, ei ole daamid ja neil pole kindlasti

Скачать книгу