LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vanem.”

      “Tükk maad vanem,” nõustus krahv, “aga me mängisime koos kaarte ja mõlemad armastasime hobuseid.”

      “Ja sellepärast, et te tundsite hobuseid, arvas papa, et te sobite minu hoolekandjaks,” ütles Petrina kibedalt. “Noh, ma loodan, et seal Taevas või kus ta nüüd on, on ta teadlik, millise supi teie sellest kokku keetsite.”

      “Mind hämmastab, et teie isa ei muutnud oma testamenti.”

      “Arvan, et ta ei teadnud kedagi sobivamat. Igatahes ei kavatsenud ta siis veel surra, kui ta suri.”

      “Ei, muidugi mitte. Kas see oli õnnetu juhus?”

      “Ta jõi sõpradega ja koduteel pakkus keegi papale kihlvedu, et too ei hüppa üle kõrge müüri. Kihlveost ei suutnud papa kunagi ära öelda.”

      “Mul on kahju.”

      “Ma armastasin teda,” ütles Petrina, “ehkki ta oli sageli ettearvamatu.”

      “Ja teie ema?”

      “Ema suri sõja ajal, kui papa oli Wellingtoni armees.”

      “Ja nii jäi ükspäinis nõbu Adelaide.”

      “Jah, nõbu Adelaide,” nõustus Petrina ja lisas teisel toonil: “Mitte keegi peale teie ei arva, et ta oleks sobilik kaaslane noorele neiule.”

      “Arvan, et luban teil endale ise seltsidaami valida,” ütles krahv.

      “Ma ei võta seltsidaami!”

      “Küll te võtate!” kostis krahv. “Teie eestkostjana määran ma teile kohe seltsidaami, ja kui te minu vastu kena olete, siis luban ma teil valida.”

      Petrina silmitses krahvi umbusklikult.

      “Kas te kavatsete mind seltskonda viia?”

      “Oletan, et pean seda tegema,” vastas krahv. “Aga uskuge mind, Petrina, mul pole vähimatki soovi seda teha! Ma ei kujuta ette, mis ma pean tegema, olles käsist-jalust seotud kellegi debütandiga, eriti teietaolisega.”

      “Ma ei taha olla debütant, ma tahan olla leedilinnuke.”

      “Kui ma veel kord kuulen, et te seda sõna tarvitate,” ütles krahv kindlalt, “siis ma annan teile tubli keretäie, mis näib muide olevat kahetsusväärsel viisil teie kasvatusest omal ajal puudu jäänud.”

      “Kui te kavatsete minu suhtes niisuguse hoiaku võtta,” pareeris Petrina, “siis ma lasen siinsamas jalga, ja te ei leia mind enam kunagi.”

      “Siis ma hoian kinni teie varandusest,” kostis krahv. “Te juba süüdistasite mind, et ma kulutan seda enda peale.”

      “Kas te tegite seda?”

      “Ei, muidugi mitte! Juhtumisi olen ma väga jõukas mees.”

      “Siis ma soovin, et kogu mu varandus mulle silmapilk üle antaks.”

      “Saate kätte poole, kui saate kakskümmend üks, arvan ma, ja ülejäänu, kui saate kakskümmend viis, või kõik korraga, kui abiellute.”

      Petrina trampis jalgu vastu faetoni põrandat.

      “Te tsiteerite minu sõnu, muud midagi. Kahju, et ma ei teadnud, kes te olete, kui ma Jebi ootasin!”

      “Mõelge vaid, kuidas teil vedas!” narris krahv. “Puhtast kokkusattumisest tuli välja nagu muinasjutus, et mina olen teie eestkostja. Mina vibutasin võluvitsakest, teie tulete Londonisse, teete reveransi kuningannale Buckinghami palees ja kui soovite, siis ka regendile. Seega olete kõrgemasse seltskonda vastu võetud.”

      “Te arvate, et kõik pööravad mulle suurt tähelepanu, kuna ma olen teie hoolealune?”

      “Peale selle olete te ju ka rikas pärijanna,” ütles krahv.

      “Ma ei mõtle kellegagi abielluda, isegi siis, kui te kavatsete mulle sobiva abikaasa otsida.”

      “Kui te kujutate ette, et ma võtan tegelda teie armuseiklustega, siis eksite väga!” pareeris krahv. “Ma leian teile seltsidaami ja kuna minu maja on väga suur, siis võite mõnda aega seal elada, arvan ma. Kui te ärritate mind või muutute väga tüütuks, siis üürin teile omaette maja.”

      “Kas ma teiega kokku ei puutugi?” küsis Petrina uudishimulikult.

      “Mitte just sageli,” vastas krahv avameelselt. “Minu elu on hästi korrastatud, mul on nii või teisiti palju tegemist ja ausalt öelda, noored tütarlapsed on minu arust väga igavad!”

      “Kui nad on sellised, nagu tüdrukud pansionis, siis ei pane see mind imestama,” ütles Petrina. “Aga ma arvan, et neist tulevad vaimukad ning elukogenud suurilmadaamid, kellega teil on tormilisi armuseiklusi.”

      “Kes teile seda rääkis?”

      “Claire ütles, et kõigil mondäänsetel džentelmenidel on armukesed – muide, kuidas on lugu regendiga? Ja et kõigil ilusatel naistel on armukesed.”

      “Kui te lakkaksite tsiteerimast oma rumalat ja halvastiinformeeritud sõbrannat, saaksime palju paremini läbi,” ütles krahv häiritult.

      “Aga see on ju tõsi, eks?” päris Petrina.

      “Mis asi on tõsi?”

      “See, et te olete armastanud paljusid kauneid daame.”

      See oli vaieldamatu fakt, kuid pahandas krahvi äärmiselt.

      “Kas te lõpetate juba ükskord rääkimise asjadest, mida hästikasvatatud neiu ei peaks mainimagi?” raevutses mees. “Kui ma teid seltskonda viin, Petrina, siis pannakse teid põlu alla kõigi tähtsate võõrustajannade poolt, kui te räägite armukestest ja teistest vulgaarsetest olenditest, keda te olete aina maininud sestpeale, kui me kohtusime.”

      “Minu meelest olete teie väga ebaõiglane,” kurtis Petrina. “Pealegi esitasite teie mulle muudkui küsimusi ja mina vastasin tõemeeli. Mis mõtet on nüüd kurta, et ma ei valetanud. Kust võisin mina teada, et teie olete minu eestkostja?”

      Suure pingutusega suutis krahv ennast talitseda.

      “Ma ei suuda uskuda, et ükski tütarlaps, kel on niisugused võimalused nagu teil, ei sooviks olla seltskondlikus mõttes edukas, aga seltskondlik edu on võimatu, kui te ei õpi oma keelt vaos hoidma.”

      “Pansionis pidin ma ilmast-ilma oma keelt talitsema,” pareeris Petrina, “aga ma lootsin, et kui ma kord sealt pääsen, võin olla mina ise. Ma ei mõista, mis selles valet on.”

      “Kogu teie suhtumine on vale,” ütles krahv ägedalt. “Meeldiva käitumisega hästikasvatatud daamid teevad oma debüüdi seltskonnas ja lähevad mehele ega tea midagi elu pahupoolest.”

      “Te peate silmas leedilinnukesi ja kergemeelseid naisterahvaid?”

      “Jah!”

      “Noh, Claire teab nendest kõike.”

      “Claire’il on vend, kelle suhtumine oma õesse on ilmselt äärmiselt vastutustundetu.”

      “Mul on tunne, et Rupertil ja minul oleks palju ühist.”

      “Võib-olla ongi,” kostis krahv. “Sel juhul tahab ta ehk teiega abielluda, ja kuna ühel ilusal päeval saab temast markii Morecombe, annaksin mina sellele abieluliiduks kõigest südamest oma nõusoleku.”

      “Säh sulle nüüd!” hüüatas Petrina. “Räägite nagu mõni vana kaagutav leskproua, kes paneb oma tütre pruuditurule välja!”

      Neiu turtsatas põlastavalt ja jätkas:

      “Rupert tahab minu raha, ja teie arvate, et mina tahan tema tiitlit. No nii, tehkem asjad selgeks, mu kallis eestkostja. Mul pole vähimatki soovi kellegagi abielluda, kui ei juhtu, et mul tekib hoopis teistsugune tunne meeste vastu kui praegu.”

      “Meeste vastu, kellest te midagi ei tea – välja arvatud vikaar.”

      “Hakkate jälle pihta, viskate mulle mu oma sõnu näkku! Olgu pealegi, ma ei tea neist midagi. Aga isegi

Скачать книгу