LITMIR.BIZ

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Подробнее

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.

Подробнее

Mehhikos on eluliselt tähtis olla inetu või vähemalt väga tavalise välimusega tüdruk. Ilusad tüdrukud röövitakse ära. Mehhikos ütlevad emad tihti, et sündis hoopiski poiss. Raamatu peategelane Ladydi Garcia Martínez elab kuuliaukudest rõugearmilises Guerreros, halbade uudiste osariigis. Ta elab külas, kuhu ükski õpetaja ei jää. Ladydi ja ta sõprade telekaharidusega emad kaevavad tütarde narkokaupmeeste eest peitmiseks põldudele auke, tüdrukute isad on läinud ära üle jõe Ühendriikidesse. See on lugu suureks saamisest, mis toimub ka siis, kui lapsepõlve ei ole eriti olnudki. Seda põhjusel, et Ladydi ja tema ema teavad liiga hästi, kuidas Mehhikos asjad käivad. Tihtipeal ületab nende kahe diagnoos maa hädadele tabavuselt, aga eelkõige vaimukuselt ja elujaatavuselt, sadade ajakirjanike, inimõiguslaste ja rahvusvaheliste ekspertide analüüsi. Jennifer Clement (1960) on USA päritolu Mehhikos elav luuletaja ja kirjanik, vastne PEN-klubi president. Tema viimane ja seni auhinnatuim romaan „Palved röövitud tüdrukute eest“ (Prayers for the Stolen, 2014) jõudis paljudesse Euroopa ja Ameerika raamatugallupitesse ning on tõlgitud juba enam kui 20 keelde. Ka kirjaniku ametivennad on kinnitanud, et raamatu rolli teadlikkuse tõstmisel ja empaatia sisselülitamisel on võimatu üle hinnata. Äärmiselt täpsed, leidlikud ja vaimukad kujundid õitsevad lugejas edasi sama värvikalt nagu raamatus tegelastele nende saatust ette kirjutavad moonipõllud ning kirja pandud read suudavad šokeerimisest enamat.

Подробнее

Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat. Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja kummalistest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on lugu siiski linnast, mis hingab miljonite elanike rütmis ja varjab saladust – läbi raugete päevade, rahutute ööde ja pikkade aastaaegade. Lugeja otsustada jääb, kas tegu on utoopia või pigem düstoopiaga. Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ ilmus 2012. aastal.

Подробнее

Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. „Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.

Подробнее

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest. Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed. „Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!” „On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?” „Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülas elab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga mis sellest.” Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.

Подробнее

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Подробнее

Judd Foxmanil on elu, mida ta alati arvas end elavat. Hea töökoht, armastav naine ja täiuslik maja eeslinnas. See tähendab, see kõik on seni, kuni ta tuleb koju ja leiab oma naise voodist koos oma ülemusega. Tõestamaks, et asjad võivad alati minna hullemaks, kutsutakse Judd lapsepõlvekoju – koos kõigi teiste äärmiselt mitte toimiva perekonna liikmetega –, et leinata äsja surnud isa. Seitse päeva kõik koos kodus, kus keegi ka varem omavahel läbi ei saanud…

Подробнее

Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus. „Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha.

Подробнее

Sügavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba ja mis sellest saab või ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikõne 57 aastat hiljem avab võimatuid uksi. Autor järgib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta võikski öelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.

Подробнее