LITMIR.BIZ

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema. See lõikas hinge. „Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda. „Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Подробнее

1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole.

Подробнее

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Подробнее

36aastane tippjalgpallur Erik mõtleb tahtmatult karjääri lõpetamisele, lähenevale keskeale ja võimalikele lastele, keda tema elukaaslane aga ei soovi. Ootamatult satub Eriku teele 17aastane Lily – hukutav kombinatsioon lapsest ja naisest. Seni Püha Eriku laitmatu maine poolest tuntud mees ei suuda kiusatusele vastu panna, sest Lily on äravahetamiseni sarnane oma emale Simonele, Eriku kunagisele klassiõele ja esimesele, noorelt vähki surnud armastusele, keda mees vaatamata vahepeal möödunud 20 aastale päriselt unustada pole suutnud. Kaotatud võimaluse asemel avaneb ootamatult uus. Loomulikult ei saa perekond ega avalikkus niisugust valikut mõista ning peab seda keskealise mehe isekaks kapriisiks… või lausa pedofiiliaks.

Подробнее

Mehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003-2013.

Подробнее

Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada? Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud. Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurjas ja kurvas maailmas hakkama saama. Minu ülesanne on näidata talle selle elu helgemat poolt. Ja seda ma kavatsen ka teha! Ma luban sulle, väike poiss, et koos saame kõigega hakkama! Heli Künnapas on varem avaldanud noorteromaani „Lõpupidu” ja täiskasvanutele „Homme on ka päev”.

Подробнее

„Laevapoisi päevilt“ on eesti realistliku lasteproosa meistri Jüri Parijõgi jutustus 1927. aastast. Kas see, et ühest rannaküla poisist saab meremees, on enesestmõistetav, või on sellelgi teel omad karid? Lugu neile, kes teavad, mis on mere kutse.

Подробнее

Ühed inimesed lähevad ühiskonnas toimuvate muudatustega kaasa, aga teised mitte. Ühtede jaoks tähendavad muutused progressi, ent teiste jaoks regressi ning kogu nende senise maailma kokkuvarisemist. Viimaste hulka kuulub ka käesoleva romaani peategelane Alma, kelle senine elu on möödunud maal loomade ja talutööde seltsis, ent nüüd on selle kõigega lõpp. Kuidas elada edasi, mis moel toimida ja milleks, kui vanainimene on tervisehädade tõttu kistud välja oma senisest harjumuspärasest elurütmist ning sattunud linna tütre juurde, kus ta enam millestki aru ei saa? Jaan Tangsoolt on Varrakus viimati ilmunud romaan „Peremehed” (2013).

Подробнее

Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”

Подробнее

Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb. Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

Подробнее