LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küünlakumas selgesti silma. „Siin on sinu kontaktisikute informatsioon. Jäta see meelde ja põleta siis.”

      Palestiinlane võttis ümbriku ja tõusis.

      „Ma’s salaama. Inshallah, me kohtume tulevases maailmas, Jannatu al-Khuld’is,” ütles ta.

      „Alla ysalmak, mu vend,” lausus eakas mees, pööranud pimedad silmad ülespoole. „Sellest hetkest alates oled sa kõige tähtsam mees maailmas.”

      Süüria, Damaskus

      Nad takerdusid Choukry Kouwalty avenüül liiklusummikusse, õhk väreles kuumusest, mida kerkis pasundavatest sõidukitest, Kollase Tähe taksodest ning liinitaksodena kasutatavatest väikebussidest, mis palava päikese all vaevu edasi nihkusid.

      „Ma’alesh. Damaskuse liiklus on alati hull,” arvas taksojuht õlgu kehitades.

      „Mafi mushkila, pole viga,” lausus Skorpion külgaknast välja vaadates. Taamal majade taga nägi ta linna kohal kõrguva Jabal Qassiouni pruunikaid nõlvu. Just selles maailma ühes vanemas linnas olevat Kain tapnud Aabeli. Liiklus teda ei häirinud, ülesanne polnud oluline. Ta oli teel 17. aprilli väljakule, et võtta Süüria keskpanga direktorilt Le Figaro ülesandel intervjuu. Ta oli seda palunud, sest Koenig kordas ikka ja jälle: „Varikate ei ole võltsidentiteet; varikate on see, kes te olete.” Direktor arvatavasti ootas juba oma kabinetis, kuid Skorpioni huvitasid hoopis kaks teda jälitavat sõidukit, üks neist kolm autot tagapool liikuv valge Toyota sportuniversaal, milles istus neli meest, teine sinine Renault Megane paar autot eespool. See oli tavaline kahe autoga jälitamisviis ning ta oli märganud, et üks Renault’s istuv tüüp oli toosama valge särgiga vuntsikandja, kes oli teda möödunud ööl hotellini jälitanud. On vaja selgusele jõuda, kes nad on, mõtles Skorpion, sest tema sisekell tiksus väärtuslikke sekundeid, kui ta jälitajatele aega raiskas, aga Palestiinlane, kes tõenäoliselt polnudki palestiinlane, sedaaegu samm-sammult oma sihtmärgile lähenes.

      Takso nihkus edasi, juhi kombolói25 kõlkus tahavaatepeegli küljes, kui nad vähehaaval lähenesid ummiku põhjusele, ristmikule, kus Choukry Kouwalty lõikus kolme peatänavaga. Sellest kaugemal kerkisid vanalinna sissepääsul Damaskuse tsitadelli kivitorn ja müür. Kaheteistkümnendal sajandil oli sellest tsitadellist võitlust juhtinud Salah ad-Din, keda moslemid austasid araabia maad ristisõdijatest vabastanud juhina. Skorpion kavatses siin saba kannult kaotada, vaatas tagaaknast valge sportuniversaali poole ja jõudis otsusele.

      „Pööra paremale Al-Jabryle,” ütles ta juhile.

      „Pank on teisel pool,” vastas juht hetkeks pead pöörates.

      „Mõtlesin ümber. Sõida paremale nii kiiresti kui võimalik. Ütlen sulle, kus tuleb peatuda. Yalla! Mine nüüd, kiiresti! Dilwati!” ütles Skorpion.

      „Dilwati, inshallah,” vastas taksojuht, andis signaali ja pööras vist sentimeetritki vahet jätmata teise takso ees kõnniteele, nii et jalakäijad vaevu eest pääsesid. Nad suundusid paremale Al-Jabry puiesteele, kus ristmikust kaugemal liiklus hõrenes. Skorpion pani tähele, et Renault oli Port Saidi tänava poole sõites ristmikul juba liiga sügavas ummikus, et talle järgneda, kuid sportuniversaal tagapool pasundas ning üks mees kallutas ennast aknast välja, karjus ja näitas ametimärki, et autod kõrvale pööraksid, ning osutas paremale Al-Jabry poole.

      Nüüd on teada, kellega on tegemist, mõtles Skorpion pingsalt. Erariides võimuesindajad, tõenäoliselt Süüria julgeoleku peadirektoraadi (GSD) Idarat al-Amn al-‘Ammi agendid. See oli hullem kui Hezbollah. Tal tuli pääseda. Kui ta arreteeritakse, siis kuluks Süüriast pääsemiseks, kui ta üldse vabastatakse, nädalaid ning siis oleks Palestiinlase takistamiseks juba liiga hilja. Samuti tuli selgusele jõuda, kas ka süürlased on sellega seotud, ning seda pidi tegema kohe. Kõigepealt oli vaja siiski sabast pääseda. Lihtsam oleks seda teha ise roolis istudes, sest ta mäletas Koenigi kunagisi sõnu: „Sabast pääsemiseks peab väga hea juht käituma nagu parandamatu hull.” Ta nägi eespool peapostkontorit, kandilist halli betoonehitist, millel rippusid Süüria punase, valge ja musta riigilipu värvitoonides vimplid ning Süüria presidendi kahe poolega plakatid. Oodanud viimase hetkeni, käskis Skorpion juhti, et ta keeraks järsult paremale ja annaks gaasi.

      „Nüüd! Nüüd! Dilwati!” karjus Skorpion. Juht pööras rooli, vaevu pääsedes kokkupõrkest küljelt läheneva autoga, täis pärani silmi vahtivaid süürlasi.

      „Ja kuhu sa veel tahad?” päris taksojuht. „Hull mees. Ei suuda otsustada,” pomises ta pead raputades endamisi.

      „Ma annan sulle veel viis tuhat naela, kui viid mu vähem kui viie minutiga Chami keskkaubamajja,” ütles Skorpion.

      „Viie tuhande eest, habibi, sõidutan su kas või Ammani,” teatas taksojuht liirust lisades ning kiilus kahe paremal sõitva auto vahele. Skorpion nägi tagaaknast, et buss takistas valge sportuniversaali manöövrit.

      „Pööra siit ära!” käskis ta.

      „Otse saab rutem,” ütles taksojuht.

      „Pööra siit ära ja sõida siis, nagu ise paremaks pead.”

      Juht tegi äkilise kiirmanöövri ja kihutas piki tänavat minema, möödujad vehkisid rusikatega ja karjusid. Mõne minuti pärast peatus takso suure moodsa kaubamaja ees.

      „Maashi? Kas kõik on korras?” küsis taksojuht.

      „Zein al-hamdulillah. Jah, tänu Allahile,” ütles Skorpion, andis juhile raha ja väljus. Vilksamisi märkas ta ümber tänavanurga nähtavale ilmunud valget sportuniversaali ja kiirustas sisse. Talle meenus Koenigi õpetus, et sabast vabanemiseks tuleks kindlasti välimust muuta. Ta jooksis meesterõivaste osakonda, haaras teist värvi särgi ja tõmbas selle selga. Ta ulatas müüjale raha ning väljus teise ukse kaudu, mille ees peatunud taksost väljus kaks naist, lapsed kaasas. Ta käskis taksojuhil sõita al-Azmeh’ ausamba juurde. Teel helistas ta mobiiltelefonilt Süüria keskpanga direktorile, palus vabandust, et ei jõudnud liiklusummiku tõttu kokkulepitud kohtumisele, ja soovis intervjuu edasi lükata. Inshallah, see toimub bukra, homme, mis tähendas, nagu nad mõlemad teadsid, Lähis-Idas ükspuha missugust aega, alates järgmisest päevast kuni hetkeni, millal põrgu jäässe külmub.

      Tuleb eeldada, et jälitaja on GSD, mõtles ta, kui takso möödus al-Ithadi tänaval Süüria vimplite ja presidendi hiiglaslike plakatitega kaunistatud kauplustest ning muudest hoonetest. Oli vaja teada saada, kui sügavale nad on tunginud. Kui Damaskus juhib Palestiinlast dr Abadi kaudu, siis muudab see võrrandit ning tal võibki Pentagoni ja USA merejalaväelaste abi vaja minna. Ta otsustas, et sellega ei saa oodata. Tuli kohe selgusele jõuda, kuni süürlased on alles segaduses ega tea, kes ta on ning mis üldse toimub. Seega tuli kuidagi Süüria luure siseringi tungida. Tema erialal tehti seda tavaliselt nõnda, et GSD-s otsiti mõni sobiv mees ja värvati see. Ainult et selleks oleks kulunud mitu kuud. Tal polnud nii palju aega. Veelgi hullem oli tõsiasi, et ta viibis nende riigis. Ta võidi iga hetk tabada. Tuli teha midagi vapustavat. Talle meenus Koenig, kellelt keegi oli kord küsinud, kuidas kindlasti häid luureandmeid hankida, mispeale Koenig kostis: „Kui sa vajad puhast vett, siis pead minema sinna, kus on vett.” See andis talle idee.

      Skorpion märkas internetikohvikut ja käskis taksojuhil peatuda. Ta sisenes kohvikusse, maksis seinaäärse arvutikabiini eest ning sisenes Internetti, kust leidis paari minutiga siseministeeriumi, GSD peakorteri aadressi. Ta väljus, silmitses võimalike jälitajate märkamiseks hoolikalt tänavat ja võttis uue takso.

      Mahlabaaris al-Marje – nõnda nimetasid kohalikud Märtrite väljakut – kõrvaltänaval tegi kingapuhastajast sutenööriks ümber kehastunud pikajuukseline teismeline talle ettepaneku.

      „Kas tahad farfourd’i?” küsis poiss, viidates selle araabia slängisõnaga väga noortele tüdrukutele. „Iraagi tüdrukud. Väga kenad. Maroko omad. Albaanlased. Kui vana sa tahad? Kaksteist? Kolmteist? Väga puhtad. Ilusad tüdrukud. Nad teevad sulle hea tunde.”

      „Vajan lähedal hotellituba,

Скачать книгу