LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pani tähele, et Fouad muretseb. „Sellest piisab. Turvalisus on tähtsam kui tulejõud.”

      Fouad kallutas ennast laua poole ja kustutas sigareti, litsudes selle aeglaselt sõrmede vahel laiaks. „Kas tapame ta?”

      Skorpion ei vastanud.

      „Ta tuleb tappa,” lausus Fouad. „Kas hinnas on kokku lepitud?”

      „Kuuskümmend automaatkarabiini M-16, kümme granaadiheitjat M203 ja kaks kuulipildujat M-240B. Tuhat USA dollarit igale sinu mehele ja kümme tuhat sulle,” sosistas Skorpion tõustes talle kõrva. „Keegi ei puuduta teda. Ta tuleb elusalt ja tervelt kinni võtta, muidu ei maksa ma midagi.”

      „Maashi. Mafi mushkila.”

      Ta valetab, kinnitades, et kõik sobib, mõtles Skorpion. Sellega tuleb tegelda, kui aeg kätte jõuab. „Inshallah, Ma’a salaama,” ütles ta, puudutades lahkudes Fouadi õlast.

      „Alla ysalmak, habibi,” vastas Fouad pilku tõstmata.

      Väljas peatas Skorpion liinitakso, kus istusid juba kaks naist, üks neist pearätiga, ning Corniche’i poole sõitev meesüliõpilane. Skorpion peatas takso Kuwaiti tänaval, läks üle elava liiklusega sõidutee ja hüppas vastassuunas, kesklinna poole, sõitvasse taksosse, jälgides, et keegi ei muudaks tema kannul järsult senist liikumiskurssi. Ta väljus Fakheddinel, ootas, kuni takso eemaldub, astus Jaapani restorani ja väljus sealt tagauksest. Ta sammus piki kõrvaltänavat mitu kvartalit Omar Daoukil asuva kõrghooneni, kus oli hommikul üürinud möbleeritud korteri. Ta noogutas portier’le ja sõitis liftiga üles korterisse. Sisenenud, kiirustas ta akna juurde ja jälgis kardina varjust all tänaval toimuvat, kuid ei märganud midagi erilist. Lihtsalt igapäevane liiklus. Teisel pool tänavat nägi ta Ramada hotelli külgseina ja taamal silmapiirini laiuvat sinist Vahemerd.

      Ta astus laua juurde ja lülitas sülearvuti sisse. Ta sisestas Fouadilt saadud mälupulgal olnud kujutise arvutisse ja avas selle Photoshopiga. Mees fotol oli Salim Kassem, Nazrullah’ asesekretär ning Hezbollah’ kesknõukogu al-majlis Al-Markazis liige. Skorpioni ei huvitanud tema nägu, vaid mobiiltelefon. Ta suurendas ülesvõtet, nii et juba ilmusid eraldi pikslid nähtavale, kuni sai selgeks, just missugust Nokia mudelit Kassem kasutas. Krediitkaardiks maskeeritud šifreerimisalgoritmi kasutades logis Skorpion International Corn Associationi veebisaidile, mis reklaamis USA viljaeksporti. Just seda Harris operatsiooni salajase veebisaidina kasutaski. Juhuslikult genereeritud koodinumber ja antud parool võimaldasid tal luua VPN-i (virtuaalse privaatvõrgu) koos spetsiaalpordiga saidil, mis kasutas täiustatud DTLS-protokolli, et luua turvaline võrgutunnel, mida oli palju raskem häkkida kui standardset SSL-i (turvasoklite kihti), ehkki seda kasutas enamik „turvatud” veebisaite, näiteks pangad. Ühenduse saanud, edastas ta soovitud korraldused. Ta avas kohvri ja kontrollis metoodiliselt varustust, vaatas ükshaaval üle iga eseme, kaasa arvatud 9 mm helisummutiga püstoli Beretta. Sellest hetkest alates kannab ta kõikjal relva kaasas.

      Ta lahkus korterist ja sõitis liinitaksoga Ashrafiehi. Ta peatus kinnisvarabüroos ning võttis mõne visiitkaardi agendilt, kes püüdis Gammayzehi rajooni elamukompleksis asuva korteri ostmiseks huvi äratada. „Pas maintenant, mitte praegu,” ütles ta agendile võltsisikutunnistusega sobivas prantsuse keeles ning sõitis taksoga Baroudile, kust jäi sihtkohani kaks kvartalit. Ta möödus hoonest, läks selle ümbert ringi ning jälgis tänavat ja maja igast küljest. Ta sisenes fuajeesse, libistas portier’le kinnisvaraagendi visiitkaardi ja 30 000 liiri ning mainis, et tal on korteri ostmisest huvitatud klient. Seejärel sõitis ta liftiga ülemisele korrusele, kust tuli treppi mööda kaheksandale korrusele ning uuris koridori, kuni oli selge, kuidas ta tegutseb. Ta läks tänavale ja helistas Fouadile. Ülejäänud päeva sõitis ta ühtepuhku taksosid vahetades ringi ning tegi ettevalmistusi.

      Järgmise päeva päikeseloojangu eel helistas Fouad talle. Ta istus Corniche’il Tuvikaljude lähedal kohvikus. Palmirida Corniche’il kahises tuules. Sihvakas noor naine, miniseelik üll, jalutas käsikäes sõbratariga, kes kandis musta hijab’i17 ja liibuvaid disainerteksaseid. Mõlemad naersid, päike muutis mere hõõguvalt punakaskuldseks ning sel hetkel oli Beirut maailma kõige veetlevam paik. Kelner rääkis baarimehega Liibanoni eelseisvast jalgpallikohtumisest Jordaaniaga Aasia karikasarjas ning teleris baari taga kudrutas egiptuse lauljanna armastusest. On hea jälle araabia keelt kuulda, mõtles Skorpion. Oli möödunud juba liiga palju aega ja ta igatses seda; ta igatses selle keele musikaalsust ja väljendusrikkust, aga veelgi rohkem purustatud lapsepõlve kummalist tunnet Araabia kõrbes, kus tema naftatöölisest isa oli tapetud. See kandis ta kaasa maailma, kus elasid beduiinid ja šeik Zaid, kes oli olnud talle rohkem kui lihane isa, keda ta oli vaevalt tundnud, ning tema poisipõlve erakordsetesse öödesse, kus tähed täitsid kõrbetaeva silmapiiri ühest servast teiseni. Ta meenutas, kuidas oli olnud lõpupoole, kui räägiti ainult naftast ja rahast ning beduiinide eluviis oli hääbunud; kuidas enne teeleasumist Ameerikasse, et õppida Harvardis, oli šeik Zaid talle öelnud: „Sa pead selgusele jõudma, kes sa oled, minu dhimmi.” Ta mõtles kuuldule ja samuti sellele, kuidas oli Harvardist välja langenud ning läinud Afganistani sõtta ja astunud hiljem terrorismivastasesse eriüksusesse Delta Force, sest see oli otsekui koju naasmine. Siis helises tema mobiiltelefon. Ta kuulas hetke, ütles „D’accord” ja vajutas telefoni kinni.

      Ta heitis seljakoti õlale ja sammus piki Corniche’i, kus lained lakkusid kaldakive, ning mõtles kõik uuesti läbi. Neil oli vedanud. Lõuna-Beirutis ühes garaažis töötav informeerija pani tähele, et Kassemi autoga sõideti ära, ning helistas Fouadile. See tähendas, et alustatakse varsti, ehkki oli palju murepunkte. Kõigepealt võis puhkeda tulevahetus ning miski ei garanteerinud, et mõni juhuslik – või ka mittejuhuslik – kuul ei taba Kassemi. Kassemi vigastamise korral Skorpioni plaan nurjub. Naine pidi jätma rõduukse lukustamata, vastasel korral tuli see sisse lüüa, mis hoiataks Kassemi ja ukse taga seisvaid valvureid ning algataks tulevahetuse. Isegi siis, kui kõik läheb kavakohaselt, oli Kassemi elus püsimine kahtlane, sest Fouadil oli tema tapmiseks mõjukas motiiv. Tagatipuks võis lahkumine osutuda tülikaks, sest Hezbollah, kellel leidus kõikjal Liibanonis informeerijaid, asub hiljemalt tunni aja pärast, aga võib-olla veelgi varem, nende kannule. Pealegi pidi ta tegutsema nõnda, et ei Kassem, kes oli vist Hezbollah’ kõige kavalam mõistus, ega ükski kesknõukogu liige ei aimaks tema tegelikku plaani.

      Ta tegutses harjumuspärasele luureandmete kogumisele täpselt vastupidisel viisil. Tavaliselt on vajalikku kohta sokutatud agente, kes edastavad kõik teada saadud andmed operatiivohvitserile. Harjumuspärane luuretegevus oli otsekui noodapüük. Noot heidetakse vette, tiritakse välja ja uuritakse kõike, mis oli sinna sattunud, kuni õige kala on käes. Siin aga tuli tegutseda jõuliselt, sest sütik tiksus ning polnud teada, millal toimub plahvatus, mistõttu luureandmed pidid olema absoluutselt täpsed ning vaenlane ei tohtinud aimatagi, et hoopis abistab teda, mõtles ta, viipas takso ja sõitis kesklinna kohtumispaika.

      Tund aega hiljem ootasid nad restoranis Fouadi, kes oli läinud baari helistama. Kelner ütles neile, et oli küsitud „Hamidi”. Skorpion oli öelnud Fouadile, et naisele ei tohi enam mobiiltelefoniga helistada. Hiljem analüüsib Hezbollah iga tema kõnet. Skorpion jälgis tänavat ja autotulesid läbi restoranisisemuse peegelduse aknal. Fouad tuli laua juurde tagasi ning tema ilme järgi mõistis Skorpion, et tuleb alustada. Naine oli helistanud ja teatanud, et Kassem on tulekul.

      „Yalla!” Läki, ütles Fouad, nad tõusid ja suundusid välja sportuniversaali juurde. Skorpion ja Fouad jätsid kaks druusi võitlejat nurga taga allmaaparklasse, autotuled kustutatud ja mootor seisatud, piisavalt lähedal, et kuulda tulistamist, aga tema ise ja Fouad läksid ringiga prügimahuti kõrval oleva tagaukse juurde. Skorpion muukis luku lahti ja nad ronisid trepist üles, kuulatades iga heli, kuni jõuti katusele. Nad võtsid varustuse ja ööbinoklid kotist ning seadsid kummalegi vajaliku paika. Enne lahkuminekut hoiatas ta taas, et Fouad ei tekitaks vähimatki heli ega näitaks ennast kellelegi, kes võiks alt või kõrvalmajast vaadata. Ta jättis Fouadi katuseserva varju küürutama, ise aga laskus trepist mademele naise korterist kõrgemal. Kuulda oli ainult naksatust, kui ta lõikas lambijuhtmed läbi, nii et trepimade mattus pimedusse, ning summuti relvatorule keeramise nõrka metalset

Скачать книгу