LITMIR.BIZ

Скачать книгу

üldse tulla. Ta tegi seda ainult sellepärast, et puudus valikuvõimalus. Skorpion tõmbas sügavalt hinge. „Mis on ülesanne?” küsis ta.

      „Tegemist on eriti salastatud kriitilise tähtsusega operatsiooniga. Koordineerime seda NSA, DIA, FBI ja Riigidepartemangu ning maailma kõikide välisluureorganisatsioonidega, kaasa arvatud nendega, kellega me Kongressi otsuse kohaselt ei tohiks üldse suhelda. Mina isiklikult juhin seda. Foley koordineerib Langleyga. Anderson FBI-ga. Kindral Massey sõjaväe luureagentuuriga. Igas suuremas USA linnas ja maailma kõikides pealinnades tõhustatakse julgeolekut. Oleme juba alustanud kõige suurejoonelisemat üleilmset inimjahti, millest keegi on kunagi kuulnud. Iga agentuur, samuti kaitseministeerium, töötab puhkepäevadeta 24 tundi järjest, analüüsides kokkuvoolavaid andmeid.”

      „Ja kõike seda Budawi pärast? See on jama. Mida sa mulle rääkimata jätad?”

      „Mitte midagi,” kostis Harris sõrmeküüsi takseerides. Kui mõni Harrise-sugune petlik mees oma tõelisi emotsioone ilmutab, siis öelnuks Skorpion, et Harris kardab.

      „Ma pole neitsi, Bob. Eelmängu pole vaja. Millega on tegemist?”

      „Kuuled ainult seda, mida sul on vaja teada.” Harris raputas pead. Tegelikult on tal õigus informatsiooni varjata, mõtles Skorpion. „Ei mingit liigset pagasit,” nõnda kõlas reegel. Väliagendile öeldi ainult seda, mida tal oli tõepoolest tarvis teada. Ainult et Skorpionile jäi sellest halb tunne. Ta vaatas kajuti illuminaatorist välja taamal lainemurdja taga paistvale sinisele Araabia merele. Springsteen jätkas pimedas tantsimist.14 Mõlemad vaikisid.

      „Sul on siin ohtralt tulejõudu. Milles probleem?” küsis Skorpion lõpuks.

      „Sellest pole abi. See palestiinlane tekitab minus iseäraliku tunde. Ta on osav. Liiga osav ja absoluutselt halastamatu. Ükspuha mida me teeksime, leiab ta väljapääsu. Just siin astud sina mängu. Tahan, et tegutseksid sõltumatult, korraldaksid oma operatsiooni, eralduksid täielikult Agentuurist ja igaühest, kes selles töötavad. Sul on piiramatu juurdepääs kõigele, mida me teame, igal hetkel, kui sa seda vajad. Kui soovid, annan sulle staabiülemate ühendkomitee esimehe mobiiltelefoni eranumbri. Kutsu kas või kuramuse merejalaväelased appi. Sul on üksainus ülesanne. Peata Palestiinlane. Ükspuha, kuidas sa seda teed. Küsimusi ei esitata.”

      „Lugu läheb räpaseks. Kas sa tead, millega meil on tegemist?”

      „Ma ei hooli sellest.”

      Skorpion ootas. Ta võttis õllepudeli, kuid ei joonud. Peale Springsteeni oli kuulda ainult sadamamehhanismide töömüra ning kellegi urdukeelseid hõikeid tekil. Sõltumatu agendina huvitus Skorpion alati tasust. Lõpuks tegi Harris selle teatavaks.

      „Kahekordne tavaline tasu pluss kolmekordne boonus, kui… Palestiinlane pole enam probleem,” lisas ta kõheldes. „Esimene pool kantakse tunni aja jooksul Luxembourgi kontole.”

      Püha taevas, nad on endale sita püksi ehmatanud, mõtles Skorpion. Harris ei pilgutanud nii suurest summast rääkides silmagi. Mida põrgut see peaks tähendama?

      „Hezbollah tähendab Liibanoni. Ma ei usalda Beiruti residentuuri,” ütles Skorpion õllepudelit lauale asetades.

      „Rabinowich on sellega päri. Tegutse omaette. Tee nõnda, nagu sulle meeldib. Seljakotis on kümmekond passi, krediitkaardid, raha, kontaktisikute andmed ja pisut varustust nagu alati. Leiad selle 13. tänava peidikust,” ütles Harris ning teatas kasutatava veebisaidi, eriolukorra parooli ja vastumärgi, mida Koenig „piloodi katapulteerimisnupuks” nimetas. „Kas veel midagi?” küsis ta.

      Skorpion tõusis. „Pean lennukile jõudma.”

      „Sul on aega kaks nädalat, võib-olla vähemgi,” nentis Harris.

      Liibanon, Beirut

      Fouad istus Café de Paris’s akna juures, café au lait laual. Ta teeskles, nagu loeks ajakirja Spécial, mille kaanel ilutses sügava dekolteega kleiti kandva seksika Liibanoni näitlejanna foto, kui Skorpion kohvikusse sisenes. Ajakiri oli signaal, et Fouad on puhas. Kui tema grupil „14. märtsi druusid” olnuks mis tahes kokkupõrge mõnega teda vaenavast Liibanoni kümmekonnast kildkonnast, siis lebanuks ajakiri suletuna laual. Skorpion istus Fouadi vastu ja vaatas ringi. Oranžide markiiside ja mitmevärviliste toolidega kohvik asus Hamra tänaval ning suurem osa selle kliente olid eakad. Hallipäised mehed, kes ikka veel kandsid ülikonnapintsakut, ja ebamäärases eas en vogue15 naised, kes olid oma figuuri säilitanud. Näis, nagu pärineksid nad üheksakümnendatest, kui see kohvik oli olnud poliitikute, ajakirjanike ja spioonide taimelava.

      „Salaam aleikem,” ütles Fouad Skorpionil lõdvalt kätt surudes, andes seejuures üle väikese mälupulga.

      „Wa aleikem es-salaam. See koht on ikka endine,” vastas Skorpion. „Un café turc, s’il vous plaît,” ütles ta kelnerile.

      „Üliõpilased käivad nüüd Starbucksis. Vana Liibanon on surnud,” sõnas Fouad sigaretti läites. Ta rääkis druuside aktsendiga araabia keeles, mida iseloomustas qaf, kurguhäälne k. „Foto on mälupulgal,” sosistas ta end lähemale kallutades ning avas mobiiltelefoni, et näidata Skorpionile läänelikes rõivastes meest, kaela ümber ruuduline kaffiyeh,16 kes korterirõdul mobiiltelefonigakellegagi rääkis.

      „Salim?” küsis Skorpion.

      Fouad noogutas. „Tema see on.”

      „Kuidas ma tean, et see on tema? Keegi teleskoopobjektiiviga rõdul pildistatud mees. See võib olla kes tahes.”

      „Kas sa tead Choueifati?”

      „Druusi küla. Lennujaamast idas,” vastas Skorpion.

      „Hezbollah tuli öösel. Nad viisid neli poissi ära. Üks neist oli minu vennapoeg Badi. Enne tapmist torgati tal silmad välja. See on Salim,” kinnitas Fouad mobiiltelefoni toksides. „Mitut meest sa vajad?” Ta vaikis ning nad ootasid, kuni kelner Skorpionile püdela kohvi serveeris ja eemaldus.

      „Sõltub mitmest asjaolust. Kas ta ei käi kunagi väljas?”

      „Mõnikord.” Fouad vaatas ringi. „Tal on Ashrafiehis keegi naine.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Naine on üks meie omadest.” Skorpion kergitas kulme ega öelnud midagi. „Tema ema oli druus,” selgitas Fouad.

      „Ja mees usaldab teda nii kindlalt, et käib tal külas?”

      „Sa peaksid naist nägema. Tumedad juuksed, tumedad silmad,” lausus Fouad sobivaid sõnu otsides, liigutades käsi enda ees, nagu kobaks ta midagi vaimustavat. „Iludus.”

      „Kus see korter asub?”

      „Shari’ Abdel Wahabi lähedal Baroudil. Kas tead seda kohta?”

      „Jalgpallistaadioni juures? See on kallis elurajoon,” ütles Skorpion. „Kuidas ta jaksab seda endale lubada?”

      Fouad niheles kohmetult. „Ta on lauljanna. Patrioot,” sõnas ta.

      „Sinu oma?”

      Fouad noogutas. „Kas see on tema jaoks lõpp?” küsis ta.

      „Püüame näidata, nagu oleks temagi ohver,” vastas Skorpion. „Võib-olla teda ei tapeta. Mitmendal korrusel ta korter asub?”

      „Kaheksandal. Maja on kümnekorruseline.”

      „Kui suur on mehe saatesalk?”

      „Tavaliselt seitse. Kaks sportuniversaali. Neli meest ühes ja kolm koos temaga teises. Kõigil on automaat AK-47.”

      „Kas mõni siseneb koos mehega korterisse?”

      Fouad raputas pead. „Ta jätab kaks valvurit korteriukse taha, ülejäänud ootavad all või tänaval.”

      „Ma helistan ja annan sulle teada, kui olen järele kontrollinud,” ütles

Скачать книгу