LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on”, ning hetk hiljem üllatust Césari näol, kuuliauk laubas. Kui ta kord oli Calexicos USA poolele jõudnud, edenes kõik ladusalt. Tal tarvitses ainult saata Kinko’s & Fedexi esinduse kaudu mitu kuud varem New Yorgi Brooklyni tööstuspiirkonnas Sunset Parkis asutatud fiktiivsele keemiafirmale adresseeritud pakk ning minna seejärel tagasi Mehhikosse läbi piiripunkti, kus talle ei esitatud ainsatki küsimust.

      Kelner, noor marokolane, määrdunud põll ees, astus lähemale ja Palestiinlane tellis tassi teed. Kelner pani arve alustassi alla ja sosistas araabia keeles: „Küsige Saïdi.” Paberilipikut vaadates nägi ta sellele kirjutatud kohalikku telefoninumbrit. Ta jättis numbri meelde ja valas siis paberile pisut teed, kuni lipik pehmeks muutus. Ta keeras selle kuulikeseks ja pani tasku. Ta küsis, kas tohiks kasutada kohviku telefoni, sest tema mobiiltelefoni aku on tühi, ning läks osutatud suunas tahapoole, kus sildiga Heren toilet ukse kõrval oli üldkasutatav telefon. Ta valis numbri ja ütles, et soovib rääkida Saïdiga, mispeale mehehääl lausus „Prins Claus Brug” ja katkestas ühenduse.

      Ta astus väljas sadavasse vihma ja sammus piki Churchillaani tänavat kanali Prince Clausi silla poole. Minnes jälgis ta oma peegeldust vihmamärgadel kauplusevitriinidel, veendumaks, et teda ei jälitata. Ta möödus kortermajadest, SAT-TV antennidest, mis nagu seened majade külgseinu katsid, ning grafiitodest, mida türklaste ja marokolaste jõugud olid põiktänavas seintele võõbanud. See polnud turismiteatmiku puhaste tänavate, maailmakuulsa ülikooli, panoraami kohal kerkiva Domtoreni22 ning puudega ääristatud Oudegrachti (Vana kanali) veetlevate kaldaäärsete kohvikute ja restoranide Utrecht. See oli moslemite Euroopa, võitluse süda. Vaenlased polnud ainult ameeriklased. Ka eurooplasi tuleb karistada, mõtles ta. Veelgi hirmsamalt, kui nad oskavad ette kujutada.

      Tänavanurga lähedal oli varikatuse alla kogunenud jõuk vintske olekuga marokolasi, kes pahvisid sigarette ning lõhna järgi otsustades ka hašišit. Nood jälgisid teda, ei lausunud midagi, kui ta möödus, olek täiesti rahulik, sest miski tema tasakaalukuses välistas väljakutse. Ta sammus piki kanaliäärset rada, vihmapiiskadest tekkinud sõõrid levisid veepinnal, värelemine rebestas tänavalaternate peegeldusi. Minnes saatis ta teega niisutatud paberikuulikese sõrmenipsuga kanalisse. Kui ta sillale tõusis, peatus tema kõrval sedaan-BMW. Kaks araablast astus välja, käed vihmamantli taskutes.

      „Istu autosse,” ütles üks neist araabia keeles. Ta laskus tagaistmele, kus suruti kahe mehe vahele. Auto sõitis üle silla, pööras vastaskaldal äkki ringi ja suundus teist teed kaudu sillale tagasi.

      „Lo tismah, me peame seda tegema,” lausus esimene araablane vabandust paludes ning kattis Palestiinlase silmad sidemega. Ta istus vaikselt, laskis neil teha, mida taheti, vajus ühelt küljelt teisele, kui auto järsult kurve võttis, muutes ühtepuhku suunda, et neid ei saaks jälitada ning et ta ei leiaks tagasiteed. Pärast sõitu, mis tundus olevat õige pikk, ehkki võis kesta vähem kui pool tundi, jäi auto seisma ja ta talutati välja. Uksele koputati kaks korda ja siis viidi ta majja. Esimene araablane võttis tal silmasideme maha. Nad seisis vanamoelise korterelamu vestibüülis hämarusse mattuva trepi jalamil. Ta haistis märja pehkiva puidu hõngu ja arvas, et viibib linna vanemas osas Oudegrachti lähedal.

      „Lahkun nüüd. Mine kolmandale korrusele. Vasakpoolne korter,” lausus esimene araablane, avas ukse ja väljus. Palestiinlane vaatas vestibüülis ringi ja siis libises ta pilk piki treppi ülespoole. Polnud märgata mingeid peidupaiku, kus keegi võinuks teda varitseda. Ta läks trepist üles, koputas uksele ja sisenes.

      Korter oli hämar ja napilt sisustatud, ainsa akna ees rippus tekk, puust laual põles üksainus küünal. Ruum sarnanes ajutise kohtumispaigaga, võib-olla tuldi sinna ainult tänaseks, mõtles ta. Eakas mees, peas ümmargune valge taqiyah ja seljas gallabiya, istus laua taga, klaas münditeed ees, ning hämarusest hoolimata sai Palestiinlane aru, et mees on pime.

      „Salaam aleikem, Imam,” ütles ta.

      „Wa aleikem es-salaam,”vastas eakas mees, viibates, et ta istuks. „Sa jood shai atai.” See polnud küsimus. Vanamehe käed värisesid, kui ta otsis kobamisi mõlkis metallteekannu, kallas münditeed klaasi, lisas tükk tüki järel suhkrut ja segas seda oma klaasist võetud lusikaga. Mõlemad rüüpasid vaikides.

      „On olemas prohveti hadith,23rasul sallahu alayhi wassalam, rahu olgu temaga, mis õpetab meid, et pole usku nende jaoks, keda ei usaldata, ega religiooni neile, kes ei täida oma lubadusi. Sa ei pea mulle rääkima, miks pidid Kairos poodniku tapma,” ütles vanamees kätt kergitades. „Tean, et see oli vajalik, sest muidu poleks sa seda teinud. Sul ei tarvitse seda mulle selgitada praegu ega ka hiljem.”

      „See oli hädavajalik.”

      „Pole oluline,” vastas vanamees käega lüües, nagu tõrjuks ta tüütut kärbest. „Aga kas sa oled järgnevaks valmis?” küsis ta, pimedad silmad kaaslase poole suunatud.

      „Mõistan sinu hadith’i tähendust. Hoiatus on edastatud. Peame täitma oma lubaduse,” ütles Palestiinlane.

      „Anname uskmatutele õppetunni, mida nad kunagi ei unusta. Kas oled ettevalmistustega lõpule jõudnud?” küsis vanamees, klaas värisevas käes.

      „Esimene faas Ameerikas on läbi viidud.”

      „Kuidas see edenes?”

      „Kõik läks hästi. Sisenesin Californiasse Mehhikost ja saatsin paki New Yorki. Ameeriklased ei jälgi siseriiklikke saadetisi.”

      „Arvasin, et nad on valvsust süvendanud.”

      „Iga päev saadetakse kümneid miljoneid pakke. Neid on võimatu kontrollida. Pärast läksin tagasi Mehhikosse. Oli üksainus ohver. Narco, uimastikuller. Ta tundis minu seljakoti vastu liiga suurt huvi. Alates hetkest, kui ma tema palkasin, teadsin, et pean ta tapma. See oli vältimatu.”

      „Sa tegutsesid nõnda, nagu oligi tarvis. Ameeriklased õpivad hirmu tundma. See saadab neid nüüdsest nende enda kodus. Kuidas on lood teise faasiga?”

      „On veel paljugi teha, kuid Insallah, me jõuame valmis,” vastas Palestiinlane.

      „Ja peamine sihtmärk?”

      „See on kõige raskem. Valvsust süvendatakse. Kõikjale paigutatakse valvepostid. Lähedale jõudmine on peaaegu võimatu.”

      „Kas see on võimatu?” sosistas vanamees väreleva häälega.

      „Insallah, kui Jumal tahab, siis on kõik võimalik. Kõige olulisem on see, et minust pole ainsatki fotot. Keegi ei tea, kes ma olen,” ütles Palestiinlane.

      „Mitte keegi,” kinnitas vanamees. „Sa oled neile nähtamatu, kuid viid Ameerikas ja Euroopas lõpule islamivastase sõja.”

      „Insallah, kui Jumal tahab, siis saab kõik teoks.”

      „Hästi. Sina otsustad, kuidas seda teha. Saad kõik vajaliku. Kõik sinu käsud meie meestele täidetakse küsimusi esitamata. Kui pead rohkem kulutama, ükskõik kui palju, siis on raha sinu käsutuses. Kui on vaja distsipliini tugevdada, siis toimi nõnda, nagu sa õigeks pead. Olgu Allahi õnnistus sinuga.”

      Palestiinlane rüüpas magusat münditeed ega öelnud midagi. Ta silmitses küünlakumas klaasis tiirlevaid mündilehtede kübemeid.

      „Kas lähed järgmiseks Venemaale?” küsis vanamees.

      „Mitte veel. Pean kõigepealt nii mõndagi tegema. Siis on järg Venemaa käes.”

      „Ära usalda seal kedagi. Venelased on jumalat eitavad olendid. Neile on määratud jahannam’is24 eriline paik.” Vanamees kõhkles. „Sa pole veel pärinud kõige olulisema järele. Pean su diskreetsusest lugu, kuid peaksid siiski rääkima. Me ei kohtu enam.”

      Palestiinlane pilk püsis vanamehe pimedates silmades.

      „Sa tead, mida ma tahan,” ütles ta. „Kuidas naine ennast tunneb?”

      „Temaga

Скачать книгу