LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hoolimata ei murdnud tsaarivangla ega asumine meist mitte kedagi. Minu sõber Koba, kes veetis kogu oma nooruse asumisel ja põgenedes, võttis seda arvesse. Tema vangla ja tema asumine saavad olema hoopis teistsugused…

      Aasialikus vanglas on kõige suurem võim rahal. Kuid minul ja Kobal raha ei olnud. Mind ära neednud vanemad raha ei saatnud… Kuid oli ka teine võim – kriminaalid.

      Neid kartsid kõik, isegi meie vangivalvurid. Koba oli meist, poliitvangidest esimene, kes võttis õppust suurelt revolutsionäärilt Netšajevilt: ta liitus röövlite maailmaga. Vaese kingsepa poeg, ropu suuga Koba leidis kiiresti ühise keele kriminaalidega.

      Tema uued tuttavad pidasid lugu füüsilisest jõust. Seda tal ei olnud. Kuid harjununa lapsepõlvest peale peksmisega, suutis ta ilmutada midagi suuremat – põlgust jõu vastu.

      See juhtus lihavõttepühade aegu. Meie, poliitilised, olime ateistid ega tähistanud lihavõtteid demonstratiivselt. Vanglaülem otsustas meile õppetunni anda. Vanglaõuele rivistati üles kaks viirgu sõdureid. Viis poliitvangi, kes ülemusele „seaduslike nõudmistega” eriti pinda käisid, pandi ritta seisma. Nende seas oli ka Koba. Nad pidid püssipärade löökide saatel viirgude vahelt läbi minema.

      Kogu vangla rahvas – nii poliitilised kui ka kriminaalid – kogunes vanglaõuele. Me pidime õpetlikku vaatepilti pealt vaatama.

      Karistamine algas.

      Kolm poliitvangi tegid läbi pool teed ja nad viidi kanderaamil hospidali. Veel üks kukkus kohe alguses kriminaalide naeru saatel pikali ja viidi samuti hospidali.

      Koba oli viimane. Ta oli tulnud välja, saksa keele õpik käes – tollal õppis ta seda keelt, otsustanud lugeda Marxi originaalis. Ma mäletan, et ülemus hüüdis talle: „Raamat ära koristada!”

      Sellest välja tegemata astus Koba, avatud raamat käes, viirgude vahelt läbi. Pead langetamata, raamat silmade ees, läks ta püssipärade löökide alt läbi. Saanud viimasest sõdurist mööda, küsis ta vanglaülemalt, kes seisis rivi lõpus:

      „Kas käsite korrata, härra ülemus?” Ja vaatas talle kohutavate kollaste silmadega otsa.

      Too vajus kuidagi kössi, lõi käega, oli kummaliselt löödud ja kiirustas minema, peaaegu et jooksis.

      Nagu koolis, seminaris, põrandaaluses parteikomitees, nii ka vanglas haaras Koba võimu enda kätte. Paadunud bandiite sundis alluma mingi imelik jõud, mis kiirgas minu sõbrast, väikesest rõugearmilisest Kobast, kellel oli kollane pilk.

      Lenin ja veri

      Koba unistas peatsest revolutsioonist, uskus sellesse pühalikult. Kuid vanad (see tähendab kolmekümneaastased) marksistid, kes koos meiega vanglas istusid, seletasid: „Marx käsib meil oodata, kuni kasvab suureks ja võimsaks meie messias – Vene proletariaat. Alles siis võib aset leida tõeline revolutsioon.”

      Koba vihkas vaidlusi „tarkpeadega” – nii nimetas ta neid vanu, suurepäraselt teooriat valdavaid marksiste. Kuid veel rohkem vihkas ta ootamist. Koba ei nõustunud kunagi sellega, mis ei langenud ühte tema soovidega. Ta ütles mulle:

      „Kas tõesti Marx, suurmees, kirjutas midagi nii rumalat?! Ma ei usu!”

      Oldi arvamisel, et tõelised revolutsionäärid peavad lugema kommunismi isa originaalis. Ta hakkas otsekohe õppima saksa keelt, et lugeda Marxi ja naerda „tarkpead” välja. Tarkpead andsid talle õpiku, tegid temaga hoolega tööd. Ta püüdis kõigest väest, kuid saksa keelt ta ära ei õppinud. Saksakeelsed sõnad lendasid tal peast välja, otsekui neid polekski seal olnud. Keelte peale tal annet ei olnud. Kuid tema elus oli ikka ja alati nii: oma ebaõnnestumist pidas ta kellegi teise süüks. Ta ütles mulle:

      „Tõprad sokutasid mulle vale õpiku, nad õpetavad meelega halvasti. Nad kardavad minu kohtumist Karl Marxiga…”

      Just sel ajal Kobal vedas: ta leidis tõelise õpetaja. Tema õnneks kirjutas õpetaja oma raamatu vene keeles. Tema nimi oli Lenin. Raamatu pealkiri oli „Mida teha?”. Selles tõlgendas Lenin Marxi hoopis teisiti. Peagi ütles Koba mulle metsikult silmi välgutades:

      „Mul oli õigus! Nad petavad. Lenin õpetab: pole vaja oodata! Väike rühm kangelasi võib võtta võimu enda kätte. On vaja ainult vallutada pealinn. Ülejäänud alluvad! Venemaa on orjade maa. Siin aitab ühe käsklusest: „Liigume!” – ja kõik asuvad teele! Aga selleks, õpetab Lenin, peab kõigepealt looma põrandaaluse, hoolikalt konspireeritud partei. Partei on Archimedese kang, mis lükkab tohletanud impeeriumi ümber!.. ”

      Ja ta hakkas kohe tegutsema: looma vanglas parteid. Parteid kriminaalkurjategijatest.

      Ta seletas bandiitidele jalutuskäigu ajal kannatlikult:

      „Miks varastada rikastelt näruseid raasukesi? Unustage vargused. Astuge uude parteisse. Pärast selle võitu saate teie, rõhutud, kõik endale! Me võtame rikastelt ära selle, mis nad on töörahvalt röövinud. Me röövime meilt röövitut!”

      See oli kriminaalidele arusaadav. Ja nad astusid Koba parteisse. Ta nimetas seda „Rahva kättemaksuks” – armastatud Netšajevi mälestuseks. Ta oli nii õnnelik, kui keegi rääkis talle, et ka Iljitš on Netšajevist vaimustuses.

      „Näe!” ütles ta mulle. „Meie „tarkpead” põlgavad Netšajevi ära, sest kardavad verd. Netšajev õpetas: revolutsioon on veri, halastamatu lammutamine. Lubatud on kõik, mis tuleb revolutsioonile kasuks! Lenin õpetab sedasama. Nad varjasid meie eest nii Netšajevit kui ka verd ja et „kõik on lubatud”!”

      Jah, haritud revolutsionäärid eitasid tol ajal Netšajevit.

      Koba käest kuulsin ma tema üllatavat elulugu. Ütlen ausalt, see võlus mind. Kui Netšajev pandi kinni Peeter-Pauli kindlusse, tuli tema kongi sandarmite šeff. Tuli teda alandama.

      „Ja mida tegi Netšajev?” sosistas Koba. „Arva ära, kulla mees! Sa ei saa sellega hakkama! Ta andis sandarmite šefile, tsaarikindralile kõrvakiilu! Ja vaatas talle niiviisi otsa…” Koba vaatas mulle otsa kohutavate kollaste silmadega. „Ja Netšajevi pilgu all laskus kõrvakiilu saanud sandarmite šeff… tema ette põlvili! Nii suur oli selle mehe revolutsiooniline jõud. Ta oli tõeline… Tal ei olnud varandust, ta ööbis tuttavate korterites otse põrandal… Koguni „tarkpead” on mulle rääkinud: „Igaühel meist oli midagi, temal ei olnud mitte midagi.” Tal oli vaid üks mõte, üks kirg – revolutsioon. Ja ta vihkas ühte asja – tolleaegset elu. Ta õpetas, ja meie sinuga peame seda meeles pidama: „Revolutsionääril on õigus tegutseda millise vahendiga tahes: šantaažiga, tapmisega!” Ta kirjutas otse nii: „Valitsus ei põlga võitluses revolutsionääridega midagi ära ja peamiselt provokatsioonide jesuiitlikke meetodeid, mida siis meie kardame?” Keegi hale värdjas küsis Netšajevilt: „Kas tasub tappa tsaari?” Ta vastas: „Tappa tuleb mitte tsaar, vaid kogu ektiinia.” (Ektiinia on palve tsaari perekonna eest, milles loetletakse kõiki selle liikmeid, me laulsime seda seminaris ühtelugu.) „Netšajev avastas, et raudse distsipliiniga väiksearvuline organisatsioon võib vallutada riigi. Just niisugust parteid loob praegu Lenin… Iljitš on tõstnud üles Netšajevi mahakukkunud tõrviku. Selle partei aluseks peab olema halastamatu allumine.” Seda mõtet kordas Koba järjest. „Venemaal on niisugust parteid lihtne luua. Võib-olla saab seda luua ainult Venemaal. Allumine,” sosistas ta, „on igavesti õigusteta Vene rahval otse hinges. Selles on talupoegade ülestõusude tuli ja veri. Revolutsioonis on kõige tähtsam veri! „Asi on kindel, kui see rajaneb verel!” Õpi Netšajevilt!”

      Koba andis mulle vihiku. Ma lugesin kogu öö Netšajevi raevukaid sõnu, mis Koba oli oma hoolika käekirjaga ümber kirjutanud: „Revolutsionääril peab päeval ja öösel olema peas vaid üks mõte, üks eesmärk – halastamatu purustamine. Seda taotledes peab ta kas ise hukkuma või hukutama oma kätega kõik, mis segab eesmärgi saavutamist. Me peame ühinema röövlite ulja maailmaga, sest see on Venemaal tõeline ja ainuke revolutsiooniline jõud…”

      Loonud vanglas oma partei, muutus Koba tähtsaks. Nüüd rääkis ta „tarkpeadega” mitte Marxist, vaid Leninist.

      „Lenin,” kuulutas ta neile järjekordse dispuudi

Скачать книгу