Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused - Edvard Radzinsky

Скачать книгу

sõnumi. Meile tehti ettepanek minna täielikult kellegi „seltsimees Nikititši” käsutusse. Me pidime olema „uhkelt riides” ja ootama teda täpselt kell kaks Erivani väljakul.

      Kell kaks läksime kolmekesi kohtumispaika. Kamol oli seljas must tšerkessikuub, minul oli elegantne vestiga ülikond. Koba tuli kulunud pintsakus ja peas totter fess ning seljas veel totram sitsist vene päevasärk. Seletas muiates:

      „Polnud midagi „uhket” selga panna, vaese inimese asi.”

      Kes Kobat halvasti tundis, võis arvata, et ta tegi seda protestiks. Et uhke Koba ei tahtnud kellelegi alluda, pealegi veel kes teab kellele. Kuid mina teadsin teda hästi. Koba otsustas enne välja selgitada, mis on meie ülesanne. Või… ta juba teadis seda! Ja otsustas vältida otsest osalemist selles. Ta sai alati kõik teada enne teisi.

      Meie juurde sõitis uhke vedruvanker, sellest astus maha Krassin, elegantne, orhideega nööpaugus. Ta töötas juhtiva insenerina kuulsas Saksa firmas „Siemens”, kuid see oli tema „katus”.

      Krassini tõeline elu käis põranda all. Tal oli kaks kirge: naised ja pommid. Ma arvan, et parteisse astus ta selleks, et leiutada uusi pomme. Tema pommidega tapeti paljud tema tuttavad tsaariametnikud, kes kohtusid temaga ballidel ja vastuvõttudel.

      Partei ülesanne

      Niisiis, me sõitsime meie päikeselise Tiflisi kõige kallimasse hotelli.

      Nikititši number oli uhke. Me olime lausa vapustatud kroonlühtritest, mööblist ja peeglitest.

      Kuid ülesanne vapustas meid veelgi rohkem.

      „Teil tuleb sõita koos minuga Prantsusmaale, Cannes’i. Keegi meie parteile lähedane rikas mees otsustas endale otsa peale teha. Ta on väärikas inimene ja seepärast pärandas kogu oma raha parteile. Kuid kahjuks ei tule teadet tema surmast… kuigi me ootasime seda juba nädal tagasi.”

      „Mõtles suremise asjas ümber, kulla mees?” naeratas Koba.

      „Surra ei ole lihtne, eriti rikkal inimesel,” vastas Nikititš. „Ja võib-olla tuleb… teda aidata.” Ta muigas ja lisas: „Miks mitte head inimest aidata? Teie välispassid.” Krassin andis meile kolm passi. „Teile on kinni pandud numbrid sellessamas „Royal Hôtelis”, kus ta elab. See on väga kallis hotell. Ja teie garderoob peab olema vastav. Teie tšerkessikuued mulle ei meeldi. Teile tuuakse täna uued. Te olete kolm gruusia aristokraati, kes on tulnud Prantsusmaale lõbutsema…”

      „Mina narrikostüümi selga ei pane…” ütles Koba.

      „Sellest olen ma juba aru saanud,” muigas Krassin jälle. „Kui te ei taha narrikostüümi selga panna, siis tuleb teil hakata härrade „vürstide” teenriks!”

      Ma ootasin plahvatust, kuid minu hämmastuseks välgatas Koba ainult silmi ja vaikis…

      Õhtul toodi meile uued tšerkessikuued. Hommikul tuli Krassin, portfell näpus. Meie väljanägemine meeldis talle. Kamo nägi valges tšerkessikuues uhke välja. Arvan, et minagi nägin hea välja… Kobale jäi selga pintsak ja pähe fess.

      „Te olete väga oma „teenri” sarnane,” ütles Krassin mulle. „See torkab silma, äratab tähelepanu. Seepärast kleepige…” Ta võttis oma portfellist välja kikkhabeme ja vurrud! Hindas kõrgelt minu vaimustatud pilku ja lisas: „Jah, see on imeline portfell. Tavaliselt kannan ma selles pomme…” Raudteejaama tualetist väljudes oli mul habe ees.

      Metseeni tapmine

      Hommikuse rongiga sõitsime koos Krassiniga Cannes’i.

      Cannes’i hotelli numbritoas ütles Krassin lõpuks peategelase nime: Savva Morozov.

      Teda teadis tol ajal kogu Venemaa. Kuulus rikkur ja sama kuulus metseen. Kuid inimese, kelle me pidime tapma, tõelise eluloo sain ma teada hiljem. Savva ehitas oma raha eest Kunstiteatri hoone. Tegemist ei olnud kunstiarmastusega, vaid see oli igavene „otsige naist!”. Savva Morozov, see järjekordne Dostojevski Rogožin armastas kirglikult, „kogu eluks” Kunstiteatri näitlejannat, Vene lava esimest kaunitari Maria Andrejevat. Kuid ega Andrejeva ainult laval mänginud.

      Ta mängis ka elus ja sealjuures väga ohtlikku mängu. Ta oli meie partei liige, meie keskkomitee agent. „Seltsimees Fenomen”, nagu teda nimetas Iljitš.

      Fenomen oskas sundida Savvat rahakotiraudu lahti tegema nii naise luksuslikuks eluks kui ka meie partei vajadusteks. Morozovi raha eest anti välja Lenini „Iskrat” ja veel kahte bolševistlikku ajalehte: „Novaja Žizn” Peterburis ja „Borba” Moskvas.

      Fantastiliste kulutuste abil sai Savva hakkama võimatuga: Morozovite tohutu varandus hakkas kokku sulama. Tekkisid probleemid kreeditoridega. Kuid meeletud rahasummad kadusid, sest armastus kestis. Ema ja sugulased tahtsid kuulutada Savva teovõimetuks. Et katastroof oleks täielik, sai vaene mees teada, et „kogu elu armastus” ei ole talle truu! Kusjuures murrab truudust teise „tema kogu elu armastuse”, tollal populaarse kirjaniku ja tema kõige suurema sõbra Maksim Gorkiga. Savvat valdas ränk depressioon. Ta otsustas endale otsa peale teha. Just siis soovitas tema hea tuttav Krassin Morozovil surres sugulastele kätte maksta: jätta kogu varandus bolševikele. Advokaadi juuresolekul koostati kindlustuspoliis. Savva pärandas oma surma korral kogu oma raha Maria Andrejevale. Tema pidi andma raha parteile.

      Endale lõpu peale teha otsustas Morozov Cannes’is, kus ta oli kunagi oma kaunitari seltsis olnud nii õnnelik. Kuid Cannes’is, eemal asjaajamistest, andis depressioon järele. Abikaasa sõitis tema juurde ja püüdis voodis truudusetut armukest asendada. Pealegi hakkas Savva mängima ruletti. Mängis suurte summade peale ja edukalt. Uus kirg valdas teda täielikult ja ta… lükkas enesetapu edasi! Kõike seda teatasid Krassinile Morozovit jälgivad partei agendid. Krassin sai aru, et raha libiseb käest. Ja otsustas tegutseda. Iljitš soovitas meid… Kuid, ma kordan, kõike seda sain ma teada hiljem…

      Tol õhtul valmistus Savva oma tohutu suures numbritoas sõitma ruletti mängima. Pool üksteist läks Krassin tema numbrituppa. Koba võttis sisse oma koha koridoris ning jalutas nüüd minu ja Savva toa vahel.

      Mina läksin Kamo numbrituppa.

      Saabunud pimeduses laskusime me Kamoga teineteist julgestades köie abil hääletult Morozovi rõdule. Me olime seda teinud korduvalt Bakuus kallaletungide ajal naftakuningate paleedele.

      Nüüd seisime rõduukse taga… Ja nägime mõlemat hästi. Savval oli juba frakk seljas. Nende vestlus oli nähtavasti närviline, mõlemad žestikuleerisid ägedalt. Äkki tuli Savva rõduukse juurde ja avas selle rääkimist katkestamata. Me tardusime paigale. Ta seisis lävel, kuid õnneks rõdule välja ei tulnud.

      „Andke andeks, härra, mul hakkas hinge matma,” ütles Savva, naasnud laua juurde.

      Nüüd kuulsime me avatud ukse kaudu kogu jutuajamist.

      „Ma ei saa praegu. Üldsegi ma kahtlen… kas peaks seda tegema.”

      „Kulla mees, te ju lubasite daamile!” käis Krassin peale. „Milles te kahtlete?”

      „Siis on hästi, kui seal midagi ei ole. Aga kui on? See on ju kole patt – enesetapp. Ma muudkui mõtlen: võib-olla oleks parem kloostrisse minna? Ärge kartke, osa raha annan ma teile.”

      „Meile on osast vähe, armuline härra. Venemaal on revolutsioon! Kui palju on pomme vaja! Igaüks maksab rasket raha, uskuge mind! Aga teie kaupmehed ehmusid revolutsiooni nähes ära ega anna enam raha.”

      „Ma saan teist väga hästi aru. Ja tunnen kaasa… Kuid saage ka minust aru, härra… Ma ei ole valmis!”

      „Mis närune inimene te küll olete! Ma kordan: te lubasite, kulla mees. Suvatsege sõna pidada. Kui mina midagi luban…”

      „Eks te siis laske end maha.” Savva pistis käe taskusse.

      „Kas sa näed, tal on ju revolver,” mõtlesin ma ja näitasin punnis tasku peale.

      Kamo noogutas, ka tema oli märganud.

      „Te keeldute otsustavalt?”

      „Ma

Скачать книгу