LITMIR.BIZ

Скачать книгу

uljad kintod – alati auru all tänavakaubitsejad… Seda kärarikast lõbusat päevast elu me nägime, aga toda öist, seda ainult kujutasime ette. Tormilist vindist rahvahulka, kes pärast südaööd vajus välja kohvikutest, restoranidest ja meile keelatud teatritest.

      Me elasime eraldatutena müüriga suure lõunamaa linna ahvatlustest. Seminaris valitses Issanda Jumala teenimise karm ja askeetlik õhkkond. Varajane hommik, mil oli nii kange tahtmine magada… Aga ei tohtinud! Pidid minema palvetama. Tõtakas teejoomine, pikad klassitunnid, jälle palvetamine, siis kasin lõunasöök, lühike jalutuskäik linnas… Ja juba pandi seminari värav kinni. Meie vangla värav. Õhtul kell kümme, kui linn alles ärkas elule, lugesime me palve ja läksime magama. Vangid, kes peavad täiesti süütult veetma oma elu parimad aastad türmis. Paljud meist, tulihingelistest varaküpsetest grusiini noorukitest, ei olnud selliseks Jumala teenimiseks üldse valmis. Öised suudlused… naise rinnad… naise alasti keha, mida seal pimedas hellitatakse – uinudes unistasime me ainult sellest.

      Millise vaimustusega võtsime me vastu täiesti teistsuguse õpetuse, mis avas meile hoopis teistsuguse tee. Selle tõid Tiflisi väljasaadetud venelased. Sellest rääkisid vanemad poisid… Marksism! Marksistlikud ideed olid meile väga lähedased. Nagu esimesed kristlased, nii mõistsid ka marksistid hukka ahnusse ja kasumisse vajunud maailma. Toosama rõhutute ohvrimeelne teenimine, rikkuse põlgamine, õigluse riigi tõotamine uue messia – ülemaailmse proletariaadi tulekuga. Kõik see langes täielikult ühte meie religioosse kasvatusega. Ära muudeti ainult kauge ja viirastuslik Jumal. Kuid selle asemel anti meile terve maailm, kus võis elada, kuidas tahad, võis tunda rõõmu meelelistest naudingutest. Ja lõpuks muudeti ära meie vanuses nii arusaamatu „vasta kurjale heaga”. Otse vastupidi, meile, sõjaka rahva poegadele kingiti õigus olla halastamatud uue messia vaenlaste vastu. Lahenduse leidis väikese Soso küsimus: „Miks Jeesus ei haaranud mõõka?” Kui paeluvalt kõlas vaese ja uhke Soso ning teiste kehvikute laste jaoks uue õpetuse suurejooneline lubadus: „Kes ei olnud keegi, sellest saab kõik.” Seda tõotas revolutsioon.

      Nüüd elasime mina ja Soso põnevat kahepalgelist elu. Hommikul ja päeval palvetasime Jumala poole, õhtul panime seminarist jooksu ja kukutasime Jumalat salajastel kokkutulekutel.

      Kuid see kahepalgeline elu lõppes tol päeval. Seminari uus rektor piiskop Hermogen, tulevane Rasputini kuulus vastane, leidis Sosolt keelatud raamatuid.

      Meid rivistati õuele üles. Soso pandi seisma rivi ette.

      „Põlvili!” karjus Hermogen. „Kahetse pattu!”

      Kuid Soso vaikis ja vaatas teraselt hiiglasekasvu Hermogenile otsa.

      Siis võttis Hermogen rinnal rippuva kuldristi ja lõi sellega lapiti Sosole vastu pead. Karjatas läbilõikavalt, kohutavalt:

      „Tagane, saatan!”

      Soso ei liigahtanud.

      „Põlvili!” lõugas Hermogen ja… tardus äkki, rist Soso pea kohal.

      Soso seisis liikumatult ja vaatas pilku ära pööramata Hermogenile otsa. Ma mäletan elupäevade lõpuni vihast vappuvat hiiglasekasvu paksu munka ja väikest Sosot, kes vaatas talle kangekaelselt otsa.

      Hermogen vajus kuidagi kössi. Ta lõpetas vaevukuuldavalt, kähiseva häälega:

      „Võib-olla on meil veel neid, kes armastavad lugeda räpaseid raamatuid?”

      Soso ainult heitis mulle pilgu. Isegi mõistmata, mida ma teen, astusin ma ette…

      Meid mõlemaid visati seminarist välja. Sel ajal oli Soso juba revolutsionäär. Ta astus marksistide põrandaalusesse ringi. Revolutsionäär sai ka minust, kuid tema käsul. Kui mitmendat korda tegin ma seda, mida tahtis tema.

      Tuli endale välja mõelda revolutsiooniline hüüdnimi. Kuni ma mõtlesin, tuli Sosole meelde meie majas rippuv Jaapani mõõk. (Minu isa oli kaupmees, ta müüs Jaapani kaupu. Ma olin selle samurai mõõga üle lapselikult uhke.)

      „Sa oled sellest nii suures vaimustuses, et muutud pilusilmaks.” Soso turtsatas vuntsi (sel ajal hakkas ta kasvatama habet ja vuntse nagu kõik tõelised revolutsionäärid). „Sa oled kohe päris jaapanlane. Puhast verd Fudžijama… Ma hakkan sind hüüdma vist lühendatult – Fudži.”

      Sellest sai minu revolutsionäärinimi. Kuigi hüüdnimi Fudži mulle eriti ei meeldinud. Kuid ajapikku ma harjusin sellega ära.

      Endale võttis Soso hüüdnimeks Koba. See oli Gruusia kuulsa romaani kangelane, Gruusia Robin Hood, kes kartmatult röövis rikkaid.

      Ma ütlesin talle:

      „Minu hüüdnimi mulle eriti ei meeldi, aga sinu hüüdnimi on väga hea.”

      Ta vaikis ja küsis siis muiates:

      „Kas sa romaani pealkirja mäletad?”

      Ja mulle… tuli meelde!

      „Noh, mis sa vaikid?” küsis Koba kuidagi tigedalt.

      Nähtavasti oli minu pilgus õudus. „Isatapja” – nii oli selle romaani pealkiri. Koba ütles:

      „„Isa” on revolutsionääri jaoks mõttetu sõna. Kas sa mäletad, mida meile papid õpetasid: „Kristusele öeldakse: „Ema ja vennad kutsuvad sind.” Aga tema näitab õpilaste ja kaasvõitlejate peale: „Need on minu vennad ja minu ema…””

      …Ma nägin taas, kuidas väike Soso istub jõe ääres ja palub mööda ujuvaid parvepoisse: „Parvepoiss, parvepoiss! Vii mind teisele kaldale!” Ja mina istun tollel teisel kaldal. Ja muudkui hüüan Sosot. Asjatult.

      Sest väikest, uhket, naiivset ja tigedat Sosot ei ole enam.

      Neil päevil sündis halastamatu revolutsionäär Koba.

      Ma ärkasin jälle vastiku helina peale.

      Oli keskpäev. Esimene märts.Helises äratuskell. Minu kohal seisis minu naine. Oli saabunud Beria saadetud auto. Tuli end riidesse panna ja sõita Lähisuvilasse.

      Ma jõudsin sinna veerand kolm. Hommikust tuttav pilt: „kinnistatud” istusid köögis ja jõid teed. Tüüakas Lozgatšov jutustas midagi samasugusele tüüakale Starostinile. Starostin oli vanem „kinnistatu”. Ta ilmus suvilasse kell kümme hommikul, vahetas välja koju magama sõitnud teise vanema „kinnistatu” Hrustaljovi.

      Praegu arutas Lozgatšov (kui mitmendat korda juba) Starostiniga Peremehe uskumatut korraldust. Selgus, et viiendal hommikutunnil, saatnud „külalised” ära, käskis Koba kõigil „kinnistatutel” minna magama. „Täna ma teid enam ei vaja,” ütles ta, „minge magama… Mina lähen ka.”

      „Niisugust asja pole kunagi olnud!” imestas Lozgatšov.

      „Ei ole olnud jah,” nõustus vanem „kinnistatu” Starostin. „Sa ütled, et ta oli heatahtlik?”

      „Ta oli väga heatahtlik, südamlik, leebe…”

      „Järelikult kuskilt ei valutanud,” ütles Starostin asjalikult.

      „Seda küll, kui valutab, siis katsu eemale hoida!” kinnitas Lozgatšov.

      Ega nad asjata Koba tervisest rääkinud. Tavaliselt ärkas Koba kell kümme-üksteist. Nüüd hakkas keskpäeva kolmas tund läbi saama, aga tubadest ei kostnud ikka veel kellahelinat. Välisvalve, kellele nad minu juuresolekul kahel korral helistasid, vastas, et tubades „liikumist ei ole”.

      Ma arvan, et neil kõigil tikkus see mõte juba pähe. Kuid keegi ei julgenud seda välja öelda. Praegu nad rahustasid üksteist.

      Lozgatšov ütles lõbusalt:

      „Tal paistab täna hea uni olevat.”

      Kõik puhkesid püüdlikult naerma. Ja jõid teed edasi. Ma jõin teed koos nendega.

      Kell lõi pool neli, kuid Koba magas ikka veel! Starostin helistas jälle välisvalvele. Ja kuulis jälle juba ärritunud vastust: „Liikumist ei ole!”

      Ma läksin oma tuppa. Ööbisin siin, kui ma jäin ööseks suvilasse. Tuba oli siinsamas

Скачать книгу