ТОП просматриваемых книг сайта:
Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused. Edvard Radzinsky
Читать онлайн.Название Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused
Год выпуска 2015
isbn 9789985335093
Автор произведения Edvard Radzinsky
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Igal õhtul sõitsid mitu ühesugust musta „ZIS-i” Kremli Spasskaja torni väravast välja ja kihutasid kohti vahetades metsiku kiirusega Lähisuvilasse. Kogu marsruut oli otsekui lahinguväli. Teed kaitsesid autopatrullid ja üle kolme tuhande riikliku julgeolekuteenistuse töötaja. Maantee viis läbi metsasalu. Metsasalus puude vahel, sissesõiduteel suvilasse ja piki selle lõpmatut tara seisid needsamad KGB töötajad („tšekistid”, nagu Koba neid vanast harjumusest nimetas).
Maja ümber oli suur lahmakas maad, millel kasvas Moskva-lähedane valgusküllane mets, siin olid kased, haavad, kõrged männid ja kuused. Läbi kogu selle metsa olid rajatud asfalteeritud teerajad, püstitatud arvukalt laternaposte. Siinsamas laternate juures peitsid end „tšekistid”.
Krundile oli kaevatud madal tiik ja oli supelmaja, kuigi Koba siin kunagi ei supelnud. Puude vahel tiigi ümber peitusid samuti valvsad „tšekistid”. Kui ihukaitse oli end kohmakalt ära peitnud ja Koba neile peale sattus, virutas ta neile jalaga.
Suvilas valvasid mõned kõige kontrollitumad „tšekistid”. Ametlikult nimetati neid „J. V. Stalini käsundusametnikeks”. Omavahel nimetasid nad suvilat „objektiks” ja ennast „objektile kinnistatuteks”. „Kinnistatud” elasid spetsiaalses juurdeehituses. Sageli ööbisin seal ka mina, kui ma jäin ööseks Lähisuvilasse. Seda juurdeehitust ühendas suvilaga uks. Ma nimetaksin seda pühaks ukseks. „Kinnistatutel” oli õigus seda avada ainult siis, kui Koba helistas. See uks viis tema ruumidesse – puupaneelidega vooderdatud kahekümne viie meetri pikkusesse koridori. Mõlemal pool koridori olid Koba toad. Üsna tagasihoidlik elamine inimese kohta, kes valitses kolmandikku maakerast. (Meie, revolutsiooni lapsed, põlgasime närust kodanlikku luksust.)
Ma räägin kõike seda üksikasjalikult, muidu ei ole arusaadav, mis siis ikkagi juhtus tol 28. veebruari päeval ja tol ööl vastu 1. märtsi.
Ööl, mis jäi mind igaveseks saatma.
Eelmisel õhtul heitsin ma magama varakult, sest algamas oli minu elu kõige tähtsam päev. Kuid juba pärast kella nelja hommikul äratas mind üles Koba telefonikõne (see oli tema tavaline helistamise aeg, pärast kella nelja hommikul, tavaliselt heitis ta magama siis, kui „külalised” olid lahkunud).
Koba ütles, et „seadeldis” töötab halvasti ja et ma tuleksin seda kontrollima hommikul kella kümneks.
Pealtkuulamisseadeldis oli paigutatud Lähisuvila igasse tuppa, Kremlisse ja Poliitbüroo liikmete korteritesse. See tolle aja kohta enneolematu tehnikaime loodi 1952. aasta suvel (ma räägin sellest edaspidi üksikasjalikumalt).
Alates 1952. aastast sai Koba suvilast lahkumata kuulata pealt kõiki selle ruume, Kremlit ja Poliitbüroo liikmete kortereid.
Veebruari viimane päev oli pakaseline ja päikesepaisteline.
Lumi ei olnud veel ära sulanud, aed oli lumevaibaga kaetud. Ma tulin suvilasse kella kümneks ja istusin koos „kinnistatutega” köögis. Me kõik ootasime kellahelinat – Koba kutset. Väliskaitse teatas: tubades „liikumist ei ole”. Ihukaitse keeles tähendas see, et Koba magab. Kusjuures „väliskaitse” (ihukaitsjad suvila ees) ei teadnud, kus nimelt ta magab, millisesse tuppa oli Valjake talle ööseks aseme teinud. Ka see oli riigisaladus.
Ainult „kinnistatutel” (ihukaitsjatel suvila sees) oli õigus teada, kus veetis öö minu salapärane sõber.
Praegu jälgis „väliskaitse” pilku pööramata aknaid.
Tavaliselt tõmbas ta ärgates ise kardinad akna eest. Alles siis sai „väliskaitse” teada, missuguses toas ta magas ja teatas otsekohe tema ärkamisest „kinnistatutele”.
Kuid ma ei kahelnud, et Koba oli juba ammu üleval. Ja teeskles magamist – ei tõmmanud kardinaid eest ära, vaid kuulas tähelepanelikult „seadeldist”.
Ma teadsin ka seda, et ta teeskleb viimast korda.
Lõpuks ometi! Umbes kell üksteist helistas „väliskaitse”: „Väikeses söögitoas on liikumine! ” See tähendas: Koba tõmbas kardinad eest toas, mida nimetati väikeseks söögitoaks.
Suvila kõigist tubadest valis ta tavaliselt välja ühe ja elas selles: sõi, töötas ja magas. Ega lahkunud enam sellest toast. Siia lülitati kõik telefonikõned. Väikesest toast sai suure impeeriumi pealinn, kolmandikku inimkonnast juhiti siit.
Sel tema viimasel päeval osutus selleks kohaks väike söögituba.
Nii nimetati seda erinevalt suurest söögitoast, tohutust saalist, kus leidsid aset tema kohtumised kaasvõitlejatega Poliitbüroost. Kohtumised, mis kasvasid üle öisteks sööminguteks.
„Külalised” (nii nimetas ta Poliitbüroo liikmeid) tulid kohale keskööks. Siis läks pidutsemiseks, söödi ja joodi… Ta ise jõi vähe, kuid kostitas „külalisi” heldelt ning nood ei julgenud keelduda. Keeldumine tähendas: kardad, et vein päästab keele valla. Järelikult…
Sööminguga käis kaasas purjus „külaliste” kohustuslik lõbutsemine: räägiti anekdoote (räigeid) ja tehti palju nalja. Kõige populaarsem ja igihaljas nali oli see, et kui keegi tõusis toosti ütlema, pandi tema istumise alla tomat. Koba naeris armulikult ja „külaline”, kes oli tomati tagumikuga puruks litsunud, oli õnnelik: ta naljatab, naerab, järelikult ei ole ta vihane! Sööming lõppes tavaliselt öösel pärast kella nelja ja siis lubas ta jõuetuks jäänud naljavendadel minna magama.
Kuid Koba viimasel eluaastal lõppesid rahvarikkad kogunemised suvilas ära. Kadusid suure söögitoa endised sagedased külalised Poliitbüroo liikmed Voznessenski ja Kuznetsov, nad lebasid nüüd Donskoi kloostri hauas number üks, „väljanõudmata laipade hauas”, kuhu visati maha lastud Kremli „bojaaride“ ärapõletatud kehad. Koba ei kutsunud enam suvilasse vana kaardiväge: Mikojani, Molotovi ja Kaganovitšit…
Nüüd kutsus ta siia kõigest nelja meest: Beriat, Hruštšovi, Malenkovi ja Bulganinit. Nemad olid tema alalised külalised.
Kuid ma teadsin: varsti ei kutsu ta enam ka neid. Muidugi teadsid seda ka nemad…
Tavaliselt ei läinud Koba magama kohe pärast seda, kui Poliitbüroo naljavennad olid ära sõitnud. Ta töötas või ajas juttu poolharitud „kinnistatutega”. Jutustas uljaid juhtumeid ajast, mil ta oli välja saadetud, luiskas vanainimese kombel üht-teist juurde. Kui mina olin suvilas, rakendati pärast külaliste lahkumist hobune ette. Me sõitsime kaarikuga Lähisuvila aias ringi. Või tegime siin natuke tööd. Talle meeldis hoolitsetud aed, nagu see meeldis meile kõigile, Gruusia vanameestele. Kuid lilli istutada ta ei sallinud, üldse vihkas ta füüsilist tööd. Ainuke asi, mis talle meeldis, oli oksakääridega õienuppe maha lõigata.
„Vanamees… Kahju temast, ” ütles mulle ükskord keegi ihukaitsjatest.
Kui nad oleksid teadnud, mida see „vanamees“ tollal kavandas…
Tõsi, mingit vanameest olemas ei olnud. Oli minu sõber Koba, vana revolutsiooni panter, kes valmistus enneolematuks hüppeks.
Maailm elas apokalüpsise ootuses. Kuid sellest hiljem.
Lõpuks kõlas köögis tema toast kellahelin, see oli signaal, et talle toodaks teed. Tavaliselt viis tee hommikuti suvila komandant Orlov. Kuid Orlov (ta oli eelmisel õhtul puhkuselt tagasi jõudnud) teatas, et ta on külmetanud. Koba kartis paaniliselt nakkust ja keelas tal kohale tulla. Tee viis komandandi abi, väikest kasvu ja laiaõlgne Lozgatšov (kasvult väikesele Kobale meeldisid väiksekasvulised inimesed).
Ma mäletan, et enne kui tema juurde läks, lõi Lozgatšov risti ette. Seda tegid kõik „kinnistatud”, asudes kõige hullemale teekonnale – minema tema juurde.
Ma kuulsin, kuidas Lozgatšov lahkudes käsutas kokka: „Omlett Peremehele.”
Ta avas püha ukse tema koridori ja läks hoolikalt säärikutega klobistades. Koba ei sallinud, kui siseneti