LITMIR.BIZ

Скачать книгу

praksusid kaminas puud. „Türgi diivanil” vedeles öösärk. Keset tuba seisis söögilaud, see oli nagu tavaliselt ikka pabereid täis. Lükanud paberid eemale, sõi ta selle laua taga. Ka praegu oli siin teemasin, hommikusöögi jäänused…

      Ma läksin mööda ümmargusest lauast võimumehe telefonidega (otseühendus riikliku julgeolekuga, teine, kahekohaliste numbritega, oli Poliitbüroo liikmetele helistamiseks ja siis tuli kuulus kõrgsagedusaparaat, see oli valitsusside jaoks) ning jõudsin väikese söögitoaga ühendatud verandale…

      Nagu ma olingi oletanud, oli Koba juba ammu üleval. Söönud hommikueine, oli ta nüüd läinud väikesest söögitoast verandale, mida valgustas külm talvepäike. Ta lamas diivanil, seljas generalissimuse vormikuub ja jalas pidžaamapüksid. Viimastel aastatel oli talle hakanud meeldima kanda sõjaväemundrit. Munder varjab iga. Kaunistab seda, muutmata inimest naeruväärseks, nagu vahel juhtub üleslöödud vanameestega. Ta lamas, vormimüts nägu varjamas, et päike silma ei paistaks. (Muuseas, mis päike see Moskvas üldse on! Tõeline päike on meie väiksel kodumaal.)

      Väikesel laual oli pudel „Narsaani” ja poolik veeklaas.

      Koba lamas ja kuulas. „Seadeldis” töötas valjusti. Sisse oli lülitatud Beria korteri pealtkuulamine, sealne söögituba. Ka seal söödi nähtavasti hommikueinet. Naisehääl küsis gruusia keeles midagi ostude kohta. Beria vastas vene keeles, et kõik on ostetud. Järgnes vaikus, kostis ainult vali matsutamine. Beria sõi alati kärarikkalt…

      Mind nähes kergitas Koba end diivanil, pistis jalad lapitud viltidesse (viimasel ajal läksid tal jalad kõvasti paiste).

      „Palju ma ka ei kuula – mitte sittagi! Teab, pasahunnik mingreel… kindla peale teab… Lülita Hruštš sisse. Minul ei taha miskipärast hästi õnnestuda.”

      Ma lülitasin sisse Hruštšovi korteri. Too rääkis naeru lagistades roppu anekdooti.

      „Ja see narr teab ka kindla peale!” ütles Koba ja käskis lülituda Molotovi korterisse.

      Seal valitses vaikus. Oli kuulda samme ja köhatusi. Lõpuks kostis Molotovi hääl:

      „Kas väljas on külm?”

      Vastas vanaeide hääl (nähtavasti oli see teenijanna, Molotovi naine Polina Žemtšužina oli sel ajal vanglas):

      „Märtsi kuu ju. Märtsis, Vjatšeslav Mihhailovitš, on alati jahe.”

      „Et nagu öeldakse „kui on märts, siis on ilm kärts”,” nõustus Molotov ja jälle valitses vaikus.

      „Ja see tõbras teab ka,” muigas Koba.

      Ei, tollal nad ei aimanudki, et on olemas uus, tolle aja kohta uskumatu „seadeldis”, millega kuuleb vahemaa tagant. Kuid nad teadsid väga hästi, et neid kuulatakse pealt. Enne „seadeldise” leiutamist kuulati neid pealt aparatuuriga, mis oli seatud üles majja, kus nad elasid. Malenkovi korteri kaudu (neljandal korrusel) kuulati pealt Hruštšovi (viiendal korrusel), Budjonnõid kuulati kolmandal korrusel ja nii edasi.

      Selle vana „pealtkuulamisaparaadi” olid paigaldanud Beria ja talle alluv riikliku julgeoleku ministeeriumi eritehnika valitsus.

      1952. aasta suvel ilmus uus „seadeldis”, kuid ei Beria ega riikliku julgeoleku ministeerium olnud asjast teadlikud.

      Ja Beria kukkus kohe „seadeldise” töötamise esimesel päeval sisse. Kukkus kohutaval kombel sisse. Kuid sellest hiljem…

      „Töötab otse öeldes sitasti,” ütles Koba. „Eile kadus Molotovi korter ära.”

      „See on normaalne,” ütlesin mina, „eile oli tugev tuul, see segas.”

      „Aga mispärast see lülitub mõnikord iseenesest välja? Kuulad ja äkki on vaikus!”

      „Oh ei, Koba, sa vajutad jälle valet nuppu.”

      Kogu see aeg (sellest ajast peale kui „seadeldis” üles pandi) vajutas Koba perioodiliselt valedele nuppudele ja oli kangesti tige. Tehnikat ta ei jaganud.

      „Ükspuha, pask,” resümeeris Koba heatahtlikult. Ta oli heas tujus, seda tuli nüüd harva ette – ainult siis, kui ta oli terve.

      Ta lülitas „seadeldise” välja ja ütles:

      „Tule õhtul Kremlisse. Vaatame filmi. Sina tõlgid.”

      Selgus, et Pavlov (tema tavaline tõlk) oli haigeks jäänud. Haiglas oli ka tema kaitsemeeskonna uus ülem polkovnik Novik. Ma sain aru, et meie omad tegutsesid. Kõik läks, nagu oli kavandatud.

      „Ja too oma „Märkmed” kaasa,” lisas Koba. „Aga nüüd joome teed.” Ta helistas kööki.

      Nii et suvilast kohe ära sõita mul ei õnnestunud. Aga oli kange tahtmine! Võimalikult kiiresti! Ma ju teadsin, mida tema intuitsioon väärt oli. Saatan sosistas talle alati õigeaegselt kõrva.

      Lozgatšov tõi veel teed ja Koba lemmikkeedise küdooniamoosi. Koba asus ülirahulikult teed jooma, aimamata, et see oli tema viimane hommikune teejoomine. Jõin ka mina.

      Kuid sedapuhku Saatan vaikis. Läbinägelik Koba ei aimanud midagi. Muuseas, ega see temaga üksi nii ei olnud. Ma olen kuulnud, et Rasputin, kes ütles sageli ette teiste inimeste surma, oli oma hukkumise öösel lõbus, istus vähimagi kõhkluseta autosse oma tapjate kõrvale ja sõitis vastu oma hukule. Viltulöögid tulevad ette ka Saatanal. Täpsemalt öeldes on hetki, mil võim ei ole tema käes.

      Tee joodud, käskis ta mul uuesti „seadeldise” sisse lülitada. Nüüd tahtis ta kuulata oma suvilat. Juurdeehituses, kus elasid „kinnistatud”, vaieldi.

      „Ei, viige need ära,” kõlas Valjakese hääl. „Jossif Vissarionovitš tahab käia vanades!”

      Nähtavasti oli ihukaitsja toonud uued vildid. Kõlas pesulaohoidja Butussova hääl:

      „Valjake, tema omad on päris ära lagunenud.”

      „Tal on jalad haiged, seepärast tahab ta vanu jalatseid,” seletas Valjake.

      Koba läks morniks, koputas teelusikaga vastu alustassi. Ma teadsin, et praegu mõtles ta: „Seda ei oleks tohtinud öelda.” Tema kohta ei tohtinud mitte midagi öelda.

      Valjake Istomina oli vanem õde-perenaine, kuid mitte ainult. Ta oli puhas, heledanahaline, kenakene. Ja alati rõõmus, alati heas tujus. Ta toodi Koba juurde pärast tema naise surma. Ta oli siis kaheksateistkümmend aastat vana, nüüd lähenes ta neljakümnele. Vananes koos Kobaga. Koba rääkis temaga harva. Naine tegi voodi üles. Heitis sinna, kui ta käskis. Ja küllap vastas hirmust ja austusest kivistudes tema lühikese karvase keha vaiksetele hellitustele. Ja läks ära kohe pärast… Naine nuttis sageli ilma mingi põhjuseta, küllap vist naiselikult haletsedes üksikut vanameest. Siis pühkis ta vaikides naise pisaraid ja ajas ta range häälega minema.

      Ma mäletan, et 1946. aastal, pärast seda, kui ta oli mu laagrist tagasi toonud, kutsus Koba mu jälle Lähisuvilasse. Valjake tuli väiksesse söögituppa, kus me Kobaga istusime, talle voodit üles tegema. Äkki küsis ta naiselt:

      „Kas inimesed rõõmustavad võidu üle?”

      „Rõõmustavad! Ja kuidas veel! Tänavad teid, Jossif Vissarionovitš. Nad surid ju, teie nimi huultel.”

      Koba suudles naist. Esimest korda minu juuresolekul. Aga võib-olla üldse esimest korda.

      Valjake puhkes nutma ja noogutas naljakalt peaga.

      „Mine, mine,” üles Koba põlglikult. Naine lahkus kiiresti toast. „Nutab, aga mispärast – katsu sa aru saada,” ütles ta mornilt.

      Kuid ma naasen Koba viimase hommiku juurde. Kui ta oli teejoomise lõpetanud, oli kell üksteist ja kolmkümmend minutit. Ma nägin laual teekannu kõrval raamatut, mida ta luges: Anatole France „Viimased leheküljed”. See pealkiri rõõmustas mind. Ta luges viimasel ajal seda raamatut sageli. Selles oli dialoog, mis kandis pealkirja „Jumalast ja vanadusest”, mis oli üleni tema märkusi täis kirjutatud. France irvitas Jumala üle. Koba oli rõõmsalt kirjutanud lehekülje

Скачать книгу