LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ülalpidamisel! Ka politsei oleks nagu osalenud revolutsioonilises liikumises.

      Kuid ettevaatlikku kaitseb ka Jumal. Tavaliselt ööbis Koba illegaalsetes korterites. Vahetas alatasa elukohta, sest nii oli ette nähtud. Vaest abikaasat külastas ta ootamatult ja ainult hilisööl, et koidikul ära kaduda. Mõnikord kartis ta nädalate kaupa koju minna.

      Mulle jääb elu lõpuni meelde nende väike savist ehitatud maja naftaväljal. See sarnanes väga tema lapsepõlvekoduga. Kuid nende kerjuslik elamine erines tollest majast puhtuse poolest. Jekaterina töötas õmblejana ja kõikjal olid tema väljaõmmeldud linikud ja valged pitsid.

      Mina magasin tillukeses esikus ukse taga, õieti küll ust asendava palaka taga. Ma kuulsin nende hääli:

      „Kuidas ma igatsen sinu järele… Millal sa jälle tuled?”

      „Tulen.”

      „Lesk… kuigi mees elab.”

      „Seltsimees Kobal on kaks naist: sina ja revolutsioon. Ta peab hoiduma arreteerimisest. Seda käsib tal teha teine naine.” Ta hakkas juba siis rääkima endast kolmandas isikus.

      „Esimene naine. Nii oleks õigem öelda,” täpsustas abikaasa.

      „Sul on õigus. Ta on esimene. Ta on tähtsam.” Ma olin sunnitud seda kõike pealt kuulama. Mina, kes ma seda naist armastasin! Jah, ma armastasin teda!

      Naine sünnitas talle poja, kellele pandi nimeks Jakov.

      Siis jäi naine haigeks… Tal oli tiisikus, ta kustus kiiresti. Poiss viidi ära sugulaste peresse. Varsti viisin ma ka tema enda nende juurde.

      Jekaterina vaikis kogu tee, ainult köhis. Ta oli muutunud läbipaistvaks, nahk oleks nagu helendanud. Alles siis, kui ma hakkasin lahkuma, palus ta:

      „Las ta tuleb… võimalikult kiiresti… kas või minutiks. Ütle edasi.”

      Kuid tema vanemate majja Koba ei läinud.

      Ja siis tuli Jekaterina tagasi nende haledasse hütti – surema.

      Kui Koba sai aru, et naine on suremas, kaotas ta aru.

      „Ära mine ära,” sosistas ta. „Mu kullakallis, ära ainult ära mine… Oota.”

      Ta võttis mul nööbist kinni ja karjus:

      „Jookse arsti järele! Too arst siia!”

      „Mis raha eest?”

      Ta tõukas mind eemale ja jooksis majast välja. Ja mina vaatasin, kuidas naine kustub.

      Äkki tegi ta silmad lahti ja ütles:

      „Suur tänu teile, armas Fudži… kõige eest.”

      Ma sain aru – ta teadis kõike. Ta lisas:

      „Hoolitsege tema eest… minu pärast.”

      Ma ei jõudnud vastata. Uks avanes… Ta tõi kohale Bakuu kõige parema, kõige kallima arsti. Pärast tuli välja, et ta murdis arsti majja sisse, sundis noaga ähvardades arsti istuma vedruvankrisse.

      Esimesena tuli sisse arst. Koba tuli tema järel ja kordas ühte ja sedasama:

      „Kuule, tee ta terveks, sõber. Tee terveks, tee terveks, kulla mees… Ma maksan. Palju. Väga palju. Niipalju kui ütled, ma hangin raha. Ma vannun!”

      Arst käskis meil toast välja minna.

      Me seisime palaka taga, arst vaatas Jekaterinat läbi.

      Koba ütles mulle:

      „Valva teda, ma olen kohe tagasi,” ja kadus jälle öösse.

      Lõpuks kergitas arst palakat:

      „Kus teie sõber on?”

      „Ta palus oodata. Ta tuleb kohe tagasi.”

      Arst naeratas nukralt ja istus laua juurde.

      Koba tuli tõesti peaaegu otsekohe tagasi. Ladus vaikides arsti ette lauale hunniku rahatähti. Kas ta lõi kellegi maha, röövis kedagi või oli kuskil läheduses partei salajane peidik – seda ma ei tea.

      „Võtke kõik, kulla mees, ainult ravige terveks.”

      „Korjake oma raha ära,” ütles arst. Ma kuulen seniajani, kui põlglikult ta seda ütles. „Teie naisel ei ole vaja mind, tal on vaja vaimulikku. Tuberkuloos. Äärmine kurnatus… Minu abi on hiljaks jäänud.”

      Koba tardus soolasambaks. Siis hakkas midagi sosistama. Istus voodi juurde põrandale maha, toetas pea naise käele. Naine silitas teise käega tema juukseid, tema aga nuttis valjusti ja südantlõhestavalt. Alles siis sain ma teada, et ta oskab nutta. Arst seisis palakaga kaetud ukse juures ja vaatas neid.

      „Milline kaunitar ta on,” ütles ta. Ja lahkus…

      Jekaterina kustus vaikselt, öösel. Kui kaunis ta kirstus oli!

      Koba saladus

      See juhtus vist 1913. aastal. Koba arreteeriti ühel heategevusõhtul Peterburis. See oli tavaline heategevusõhtu vaeste üliõpilaste heaks. Tegelikult kogus Koba seal raha partei jaoks.

      Ta oli tol ajal põranda all, elas konspiratiivkorteri kitsukeses teenijatoas. Sealt pidi ta juhtima bolševike fraktsiooni Duumas. Muuseas, juhtima on ülemäära tähtis sõna. Tema ülesandeks oli Lenini juhtnööride edasiandmine duumasaadikutele, Iljitš saatis neid välismaalt regulaarselt. (Täpselt samuti juhtisin mina omal ajal Gruusia bolševikke – andsin neile edasi Lenini juhtnööre.)

      Selles toas ei elanud ta üksinda. Siin varjas end veel ka teine bolševike juht, keegi Aron Solts, astmast vaevatud tillukest kasvu juudist fanaatik, kes oli Marxi ideedest hullunud. Millest temaga ka ei räägitud, tuli ta välja mõne Marxi tsitaadiga. Ja vaidles vestluskaaslasega ägedalt.

      Koba ja Solts pidid magama ühel kitsal asemel. Solts oli kõva kuulmisega ja norskas valjusti. Koba ei saanud tükk aega und silmale.

      Siin luban ma endale väikese kõrvalepõike. Koba suhtumine sellesse Soltsi näis mulle alati mõistatuslik. Ja mitte ainult mulle…

      Kolmekümnendate aastate alguses sai Solts korteri kuulsasse Majja Kaldapealsel, kus elasid kõige tuntumad vanad bolševikud ning paljud partei- ja riigijuhid. Tol ajal elasin seal ka mina.

      Kolmekümnendatel aastatel kuulus Soltsile tähtis koht parteikontrolli komisjonis ja ülemkohtus. Omakasupüüdmatuse ja põhimõttekindluse pärast hüüti teda „partei südametunnistuseks”.

      Ma mäletan, et 1936. aastal, Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval, ajal, mil oli alanud terror, mil meie majas toimusid iga päev arreteerimised, kutsuti Solts tegema ettekannet Revolutsioonimuuseumis. Ta läks kõnepulti ja pärast Marxi tsitaatide rahet läks üle revolutsiooniaja sündmustele. Selle asemel, et nimetada seda nagu tookord oli ette nähtud „Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks”, nimetas ta seda kuulajate õuduseks „Oktoobripöördeks”. See tähendab nii, nagu me kõik nimetasime seda 1918. aastal.

      Eesistuja parandas teda viivitamatult. Solts vaidles talle kohe vastu. Eesistuja sattus sellest suurde segadusse ja viitas Stalinile:

      „Suur seltsimees Stalin, kes koos suure Leniniga oli Suure Oktoobrirevolutsiooni isa, nimetab seda nimelt nii!”

      Enesekindel Solts teatas otsekohe:

      „Seltsimees Stalinil polnud Oktoobripöördega midagi tegemist, pöörde ajal ei kuulnud me seltsimees Stalinist midagi.”

      Nördinud, õieti küll surmani hirmunud kuulajad lihtsalt ajasid ta kõnetoolist minema. Kõike seda rääkis minu juuresolekul Kobale tolleaegne Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse juht Ježov.

      „Ma mõtlen, et me arreteerime selle tõpra Soltsi juba täna,” lõpetas Ježov.

      „Ära mitte mõtlegi,” talitses teda äkki Koba mornilt, „mõtlema hakkan mina. Solts jäta rahule, aga need lurjused provokaatorid, kes selle hullu esinema kutsusid, saada sinna, kus nende koht on.”

      Õhtu organisaatorid saadeti „sinna, kus nende koht on”. Solts paigutati nädalaks vaimuhaiglasse.

Скачать книгу