LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kallaletungi kutsus ta restorani peremehe enda juurde ning korraldas kärarikka ja pika skandaali halva veini pärast.

      Keskpäeva paiku oli Tiflisi Erivani väljakul alati palju rahvast. Kirev ja lõbus lõunamaine rahvasumm, nende seas jalutasid meie löömamehed…

      Juba pool üksteist olid meie kaks naist, kes jälgisid postkontorit, andnud meile tingmärgi. See tähendas, et Riigipanga kassiir ja arveametnik olid postist raha kätte saanud ja laadisid seda faetonisse.

      Faetonit saatsid kaks relvastatud laskurit, veel kaks istusid teise faetonisse, mis pidi järgnema esimesele.

      Mõlemat faetonit saatis kasakate konvoi. Siis hakkas see voor kiirustamata liikuma.

      Keskpäeval sõitis voor asevalitseja palee juurest mööda ja jõudis välja Erivani väljakule. Samal ajal veeres väljakule välja meie faeton, milles istus politseiohvitseri vormis mees (Kamo).

      Voor hakkas juba väljakult ära keerama, kui ülevalt, vürst Sumbatovi maja katuselt, heitis meie seltsimees selle pihta pommi. Plahvatus oli nii kohutavalt tugev, et vürsti lossis ja ümbruskonna majades purunesid kõik aknad. Samal ajal tulistati kõnniteelt, faetonite pihta lendasid pommid. Konvoi kolm kasakat langesid surnutena maha, nende kõrval lamasid kaks kardavoid… Kõnniteel roomasid ja oigasid haavatud jalutajad. Väljakul puhkes paanika. Voor jäi tahtmatult seisma. Siis tormasid meie löömamehed läbi tule ja suitsu faetoni kallale. Viskasid neist välja mõlemad laskurid… Kuid rohkem ei olnud seal midagi. Õnneks sai Kamo aru: me olime eksinud! Olime kinni pidanud vale faetoni. Samal ajal kihutasid teise faetoni ehmunud hobused tuhatnelja minema, raha oli selles faetonis. Siis kihutas Kamo, kes mängis politseiohvitseri, sõimeldes ja tulistades oma sõidukiga sellele järele.

      Ega Koba pannud mind asjata väljakult väljuva tänava algusesse. Rahadega hoburakend kihutas otse minu poole. Ma tormasin sellele vastu ja viskasin pommi hobuste jalgade alla. Ma mäletan: hobused kukkusid, inimesed kukkusid… Mina lendasin sillutisele pikali. Läbi müra ja suitsu tormasid Kamo ja meie mehed peatunud faetoni juurde. Viskasid sillutisele maha arveametniku ja kassiiri, kes olid hirmust segased ega hakanud vastu. Tõid õnnetu koti välja. Selles oli peaaegu kõik kakssada viiskümmend tuhat… Puudu oli ainult üheksa tuhat, see raha pidi toodama järgmisel päeval. Andes kotti käest kätte, toimetasime me selle sekundite jooksul Kamo faetonisse. Sinnasamasse visati ka mind rahakoti peale, sest ma olin saanud põrutada… Ja kihutasime minema. Mul ei lähe kunagi meelest Kamo metsik nägu ja see, kuidas ta tulistas otse faetoni ette ilmunud kasakat…

      Kasakas langes selili maha, kardavoid vaatasid ehmunult pealt…

      Hetk hiljem olid kõik kadunud: nii meie kui ka faeton. Lahustusime palavas õhus.

      Saaki hoidsime alguses minu juures diivanikatte all. Hiljem saatsime omadele välismaale. See raha osutus meie omadest paljudele lõksuks.

      Rahatähed olid suured, viiesajarublased, me olime naiivsed (kogenematud) ega kujutanud ette, et nende numbrid olid üles kirjutatud. Numbrid teatati kohe Venemaa ja Euroopa pankadele. Meie seltsimehed kukkusid sisse, püüdes neid välismaal peenemaks vahetada.

      Berliinis kukkus sisse ka Kamo ise…

      Vene politsei nõudis tema väljaandmist. Kui ta oleks välja antud, oleks teda arvatavasti oodanud võllas. Aga just siis pani ta toime oma kõige fantastilisema kangelasteo. Ta simuleeris hullumeelsust. Ta sai hakkama võimatu asjaga. Teda kontrollisid Berliini psühhiaatrid, kes olid tol ajal maailma parimad. Ta vedas neid kolm aastat ninapidi. Kolm aastat nad uskusid ja ravisid teda. Lõpuks otsustasid nad, et ta on lootusetu ja andsid ta Venemaale välja… edasiseks ravimiseks. Ta simuleeris ka siin hullumeelsust sama edukalt. Kuni teda raviti, ta… põgenes!

      Tollal kukkusin ka mina selle neetud raha pärast sisse. Ma ostsin selle raha eest pommidele sütikuid. Pärast seda, kui mina sisse kukkusin, otsustati ülejäänud rahatähed – peaaegu sada viiskümmend tuhat – hävitada. See verine raha ei toonud meile kasu.

      Ma põgenesin vanglast. Kui ma Gruusiasse jõudsin, sain ma teada, et Koba oli armunud.

      Armastus ja surm

      See juhtus Aljoša Svanidze sünnipäeval. Gruusia svanide hulka kuuluv sinisilme iludus Aljoša oli nüüd bolševik, põrandaalune, meie partei liige.

      Tol õhtul seisis tema kõrval õlgadest kitsas, kidur ja kuidagi kuhtunud Koba. Kui kehv ja hale ta Aljoša kõrval välja nägi. Nagu ka teiste džigittide kõrval, kes olid pidutsema tulnud… Meil kõigil olid seljas uhked tšerkessikuued, aga Kobal endistviisi vene päevasärk ja võõras pintsak. Peas ikka seesama totter türgi fess.

      Nii paljude iluduste kohalolek seletus lihtsalt. Ilu oli Svanidzede perekonna iseloomulik joon. Ka praegu olid kõigi pilgud pööratud toa nurka. Koba vaatas samuti põlevi silmi sinna.

      Seal istus toolil tema – Kato. Jekaterina Svanidze, Aljoša õde. Istus väärikalt ja tagasihoidlikult nagu ongi sobiv hästikasvatatud gruusia neiule.

      „Ma tahan temaga abielluda! Temast saab mulle õige naine, Fudži…” Kõike seda sosistas ta mulle, aimates muidugi, et ka mina olin neiusse armunud. Kuid nagu alati ei teinud ta sellest välja. „Kui ilus ta on!” sosistas Koba. „Jumal tänatud, et ta ei sarnane meie litsidest seltsimeestega.” Seda ütles ta vabameelsete naisrevolutsionääride kohta, kes hulkusid mööda illegaalseid kortereid ja ühteaegu mööda revolutsionääride voodeid. „Ta on tõeline! Ma abiellun! Lähme, tee mind temaga tuttavaks…”

      Ma tahtsin vastu vaielda, kuid… Kuid viisin ta neiu juurde!

      Ta võttis neiu üle võimust paugupealt nagu meie kõigi üle. Hiljem seletas Papulia Ordžonikidze kellelegi: „Jah, väikest kasvu, jah, rõugearmiline. Kuid see-eest on temas neid romantilisele röövlile omaseid võlusid, kes röövis vaeste huvides rikkaid, mis meile, kaukaaslastele, meeldib. Meie rahvuslik kangelane on alati olnud Robin Hood. ”

      Ma arvan, et tal ei olnud õigus. Jekaterina oli jumalakartlik neiu ning jutud Koba tegudest võisid teda ainult kohutada. Koba vallutas ta mitte sõnade, vaid pilguga. Ma vannun, et tema pilgus oli mingi lihtsustatult öeldes „teadusele veel tundmatu magnetism”. Igatahes juba nädal hiljem vaatas vaene kaunitar talle otsa samasuguse ustava koerapilguga nagu me kõik, kellest olid saanud tema truud penid.

      Kui Koba tegi neiule ettepaneku saada tema naiseks, nõustus viimane õnnelikult ilma vähimagi kõhkluseta otsekohe, kuid… Neiu oli niisama jumalakartlik nagu ta emagi. Ja piinles, söandamata Kobat paluda. Koba tegi ise ettepaneku: „Laulatame kirikus.”

      Nad seisid väikeses kirikus vana vaimuliku ees: sihvakas kaunitar, silmad õnnest säramas, ja väikest kasvu rõugearmiline Koba uhkes pintsakus, mis oli talle ilmselgelt suur.

      Pärast tseremooniat andsin ma vaimulikule Koba poolt vaeste joaks raha.

      Vaimulik võttis raha, ohkas ja ütles äkki:

      „Õnnetu neiu. Öelge talle edasi, et ma palvetan…” Ta vaikis ja lisas siis: „Mehe eest…”

      Nüüd elasid nad Bakuus. Naine töötas õmblejana. Koba jätkas Iljitši ülesandel meie kangelastegusid naftatööstuses. Ta kehtestas peremeestele maksu – kui seda ei makstud, panime me kohe nafta põlema või korraldasime streigi.

      Mäletan, kuidas Koba ei saanud ükskord lubatud raha.

      „Pole viga,” ütles ta. „Hommikul maksab kahekordselt.” Juba õhtul kerkis nafta puuraukude kohale tulekahjukuma.

      Mulle andis ta käsu:

      „Sõida kontorisse ja ütle edasi: kui hommikuks raha ei ole, põletame kogu majapidamise maha.”

      Edasi öelda polnud midagi vaja. Niipea kui ma administratsiooni majja sisenesin, tormas mulle vastu keegi meeldiv härra, ta oli väga teenistusvalmis:

      „Teid oodatakse!”

      Kabinetis anti mulle vaikides üle portfell rahaga.

      Kogu tohutust summast jättis Koba endale haledad kopikad, ta harrastas endiselt poolkerjuslikku hulkurielu. Kuid nüüd elas sellist elu veel üks õnnetu hing – tema naine. Jumaluke, kui

Скачать книгу