LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oodata,” muigas Krassin, tõstis parema käe ja lahkus numbritoast – elegantne frakis härrasmees.

      Otsekui käsu peale hakkas aias mürtsuma orkester.

      Sel ajal keeras Morozov midagi ümisedes end peegli poole ja kohendas kikilipsu. Nüüd seisis ta erakordselt mugavalt, meelekohaga rõdu poole. Nii et tal kätest kinni haarata ei olnud vaja. Kamo tulistas. Kuul tabas täpselt meelekohta. Savva kukkus peegli ette maha.

      Ma tormasin tema juurde. Ta lamas liikumatult, nägu rahulik ja kuidagi muigel, sellist ilmet olin ma surnutel sageli näinud: „Lõpuks saan teist kõigist puhata…” Kuni ma mõtisklesin, viis Kamo töö lõpule. Ta tõmbas kinda kätte, võttis Savva püksitaskust revolvri ja pani selle talle pihku.

      Kohe kostis Koba vaikne koputus vastu ust, see tähendas: koridor on tühi.

      Me pidime kiirustama. Usutavasti oli lasku ka läbi muusika kuulda.

      Me lahkusime õnnelikult hotellist. Järgmise päeva hommikul kirjutasid kõik ajalehed „Vene miljonäri enesetapust”. Fenomen sai pärast Savva surma hiigelsumma ja andis selle parteile.

      Võitlus terrori eest

      Siis tuli London. Siin toimus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei järjekordne kongress. Just siin nägime mina ja Koba esimest korda Trotskit.

      Ta ilmus kongressile kuulsuse oreoolis. Oli saabunud Venemaalt, revolutsioonisündmuste keskelt. Erinevalt Leninist ja teistest emigrantidest, kes kirglikult vaidlesid Pariisi ja Genfi kohvikutes revolutsiooni üle, Trotski tegi seda. Suure Peterburi nõukogu viimastel päevadel oli Trotski selle juht. Teda kuulasid tuhandelised rahvahulgad, mitte vaid käputäis odavaid paberosse tõmbavaid ja üksteist vaevu kuulavaid emigrante.

      Kui Trotski läks kõnepulti, rõkatas väike saal vaimustusest.

      Koba, kahvatu, tige, kollaseid pilke külvav, vaatas seda kirjeldamatut vaimustust. Ja sosistas:

      „Kuidas nad võivad… seda juuti!”

      Ta ei tahtnud tunda mitte ühtegi teist jumalat peale Lenini, ta oli armukade.

      Kuid Koba arvamus ei huvitanud peale minu mitte kedagi. Tundmatu kidakeelne provintsiaal ei huvitanud mitte kedagi…

      Kongress ei olnud ainult Trotski triumf. Ühel istungil esines senitundmatu oraator. Noor tüse mees, tal oli juudi priske nägu ja venelase parteiline hüüdnimi – Zinovjev. Tema hiilgav kõne vapustas delegaate. Ma mäletan, et Zinovjev valiti peaaegu ühehäälselt VSDTP Keskkomitee liikmeks. Londonis sai temast kohe kuulsus. Trotski ise kirjutas temast partei ajelehes vaimustatud artikli.

      Ainult mina teadsin, mida tundis minu isekas sõber Koba, kes jälgis noore kõnemehe (jälle juut!) ootamatut kõrget lendu ja nägi, kui enneolematult kuulus oli teine endast sissevõetud juut Trotski. Sealjuures teadvustades iseendale, et tema enda tõeliselt suurtest teenetest ei saa partei kunagi teada. Nendest teadis ainult üks partei juhtidest – Lenin. Kuid nagu pärast selgus, oli see Kobale õnneks.

      Enne ärasõitu läksin viimast korda Londonis linna jalutama. Ma mäletan, kuidas pöörasin uhkelt Brook Streetilt ära ühele vaiksele tänavale. Väikeses pargis karjatasid guvernandid lapsi, sihukesi džentelmene, mustades kuubedes ja kõvakübarates liliputte. Nad mängisid rõngamängu.

      Pargi kõrval oli kallis restoran. Ma heitsin hajameelse pilgu restorani aknasse ja nägin… Kobat ja Leninit! Leninil oli seljas uhke hall vestiga ülikond ja Kobal oma tolleaegne igavene vene särk ja pintsak ning peas fess. Nad rääkisid millestki. Täpsemalt öeldes rääkis žestikuleerides Lenin. Ma tunnetasin kohe: mul pole vaja seda näha. Ja kadusin kiiresti.

      Järgmisel päeval ütles Koba mulle:

      „Ma loodan, et sa unustad ära, mida sa nägid.”

      „Tead, mul ongi meelest läinud.”

      „Ja ongi hea, kulla mees. Homme sõidan ma koos Leniniga Berliini.” (Too elas sel ajal Berliinis.) „Seal räägin ma Iljitšiga üksikasjalikult läbi edasise tegevusplaani. Üks töö ootab ees.”

      Ta ütles omamehelikult „räägin ma Iljitšiga üksikasjalikult läbi”, et ma mõistaksin: neil olid nüüd mingid omavahelised suhted.

      „Sina,” jätkas Koba, „sõidad homme tagasi Tiflisi. Otsid üles Kamo ja te valite välja paarkümmend uljaspead. See on teile kulutuste jaoks.” Kerjus Koba andis mulle paki raha. See oli suur, ma ütleksin koguni, et väga suur summa. „Kongressi otsus mingu…” Koba vandus nagu tavaliselt hästi rõvedalt ja lisas: „Iljitš on ammu pahane, et Jumal on talle andnud niisugused seltsimehed, nagu seda on need vanad türad menševikud. Tõepoolest, mis seltskond kõik need Martovid, Danid ja Akselrodid on – puha ümberlõigatud juudid! Ei lähe sa nendega lahingusse ega lõbutse pidulauas… Võitlusmalevad muudeti ära. Aga mille eest nad elama hakkavad, kohvi jooma ja mööda välismaid sõitma, mille eest? Konspiratiivkortereid üleval pidama – mille eest?”

      „Aga mida me oma seltsimeestele ütleme? Ikkagi partei otsus…” alustasin mina.

      „Ütleme, et revolutsioon Venemaal kukkus läbi. Intelligents on meist lahku löönud, rahva ülestõus ehmatas sitapead ära. Kaupmeestelt ei saa enam üldse raha. Ainuüksi Morozovi rahadest elame. Õieti küll viimaseid päevi. Ainuke võimalus raha saada on endised eksid ja võitlusmalevad. Iljitš õpetab: „Sülitage nende kaunishingede peale! Revolutsiooni ei tehta valgetes kinnastes.””

      Ma sain aru: Iljitš on meie tegevuse heaks kiitnud…

      Alles hiljem sain ma teada, et kohe pärast kongressi, mis keelas terrori ära, rajas Lenin partei sees mingi salajase organi. See oli „troika” – „kolmik”. Selle olemasolu varjati mitte ainult politsei, vaid ka parteiliikmete eest. Põrandaaluste põrandaalune. „Troikasse” kuulusid: Lenin, mulle tollal tundmatu bolševik Solts ja mulle tuntud Krassin… Nüüd juhtisid need kolm meest terrorit ja eksproprieerimist.

      Kuid nagu meie lapsepõlves, oli nende kolme „musketäri” kõrval veel neljas. Nemad mõtlesid välja, tema tegi teoks! D’Artagnani rolli täitis jälle Koba. Ütlen uhkusega: mina olin tema kõrval!

      „Troika” heakskiidul hakkas Koba organiseerima meie peamist kangelastegu: „troika” sai teada, et pealinnast tuuakse Tiflisi Riigipanka raha.

      Suur rööv

      Raudteejaama tuli meid saatma Iljitši naine Nadja. Nadja Krupskaja oli tollal veel noor, kuid üsna inetu. Hõredad juuksed, kiitsakas, pungis silmad (tal olid Basedow’ tõve ilmsed tundemärgid). Nende pungis silmade pärast sai ta parteiliseks hüüdnimeks Heeringas. Iljitš ise hüüdis oma naist hellalt Silmuks. Lapsi neil ei olnud ja Nadja armastas kohutaval kombel kasse. Teel jaama nägi ta valget kassipoega, kes istus villa avatud aknal. Ta hüüatas lihtsameelses vaimustuses:

      „Kui imetore kassipoeg!”

      Raha otsustati röövida sel hetkel, kui seda viiakse postkontorist Riigipanga osakonda. Meie inimesed pangas teatasid, et raha saadab tugevdatud valve: viis kasakat, kolm kardavoid, kolm püssidega sõdurit ja panga töötajad. Kasutatakse kahte vedruvankrit, raha on kakssada viiskümmend tuhat rubla ühes kotis.

      Seda teatas meile Koba. Nagu alati teadis ta kõike. Teatas ka kurva uudise: kavandatud kallaletungist oli saadud teada. Politsei tugevdas valvet postkontori ümbruses. Kuid õnneks ei teadnud nad kõige peamist: kus ja millal me kallale tungime.

      Meid oli kõigest kakskümmend meest. Kuid meil oli Koba poolt filigraanselt väljatöötatud plaan. Tõsi, operatsioon oleks kohe alguses äärepealt läbi kukkunud. Dünamiit on väga kapriisne, pommi valmistades pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Kuid Kamo kiirustas ja pomm plahvatas. Tagajärg: tema abiline sai surma, Kamol oli ranne vigastatud, silm oli hakanud tõmblema. Kuid raudne mees ütles:

      „Tühiasi!”

      Jõudis kätte meie tähtis päev, 1907. aasta 26. juuni.

      Hommikul kell üksteist ja nelikümmend minutit. Keskpäevane palavus küttis harjumuspäraselt linna. Koba istus väljakul „Thiliputšuri”

Скачать книгу