LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hea turistiõnnega. Ka prostitutsioon on neile elatusallikaks – pole ju vähe huvilisi, kes eksootilise seksi peale maiad. Kuna seks hijara’ga saab olla vaid nii, nagu homoseksuaalid seda naudivad, ongi hijara’de põhiklientuuriks homoseksuaalsete kalduvustega mehed, kes pole veel julgenud kapist välja tulla või siis lihtsalt vaheldust otsivad. Sellist armastust on maininud ka „Kamasuutra” – seal olidki just hijara’d need, kes pakkusid anaal- ja oraalseksi, mis on ühele siivsale hindu naisele täiesti vastuvõetamatu tegevus.

      Igal aastal märtsis-aprillis kogunevad hijara’d festivalile Tamil Nadusse, et olla koos omasugustega. Toimub ka Miss Hijara valimine. Samas levivad jutud, et pärast hijara surma ei käi tema suguõed lahkunu surnukehaga ringi mitte just hellalt. Enne tuleriidale viimist peksavad hijara’d surnukeha ja taovad tema pead kui jalgpalli, ise samal ajal sajatades, et ära sa kunagi enam sellisena siia ilma sünni. Nii loodavad nad päästa kadunukest asumast uuele eluringile hijara’na.

      „Aga armastus?” küsin ma naiivselt. Vahet ju pole, millised sootunnused sul on – õrn värin hinges saab ju alguses südamest, millel pole sugu.

      „Ma olen olnud sügavalt armunud,” tunnistab Babli. „Olin umbes 15-aastane. Üks meie tänaval elanud nooruk armus minusse kui noorde neidu nii ära, et ta ei hoolinud mitte millestki. Ka mina olin valmis minema temaga kas või maailma lõppu. Siis aga tegid „heategijad” armunud poisile selgeks, milline ma tegelikult olen, ja sinnapaika see romaan jäigi. Nüüd võtan asja mõistusega.”

      Minagi otsustan Babli eeskujul südameasju mõistusega võtta (eks olnud see ju ka mu esialgne plaan Indiasse tulles!) ning kui Krishna minult hiljem pärib, kas madame soovib veel autoga mööda Indiat tuuritada, saab ta vastuseks resoluutse ei.

      Aga ilmselt peksab mu juba armunud süda nii kõvasti, et valelik ei minu huultelt jääb Krishna kõrvadele kuulmata. Kui õhtuhämaruses Delhisse tagasi hakkame jõudma, pärib Krishna veel kord, et ehk soovin ma siiski otse edasi Himaalaja mägedes asuvasse Dharamsalasse ja McLeod Ganji dalai-laama juurde sõita.

      „Mul pole nii palju raha, et selle eest maksta,” vastan ausalt.

      „Oh chori, chori,” ohkab Krishna, kaval tuluke silmis vilkumas. „Eks siis viin su tagasi Delhisse ja lähed dalai-laama juurde bussiga.”

      Mu süda tahab aga rõõmu pärast rinnust välja hüpata, kui tund aega hiljem märkan autoaknast välja vaadates teeviita, mis näitab selgelt, et meie autorattad on võtnud suuna Dharamsala poole ning Delhi on jäänud juba kaugele selja taha.

      DALAI-LAAMA JUURES VAIMSUST OTSIMAS

      Krishna viib Ragne Himaalajasse Dharamsala linna. Ragne näeb esimest korda ahvjumal Hanumani, kellesse Krishna piiritult usub. Ragne kogeb budismi vaimsust.

      Toibunud meeldivast üllatusest, et hoolimata minu olematust eelarvest on siiski võimalik autoga Himaalajasse sõita ja pealegi sellise aina enam südamesse pugeva kaaslasega, annan end saatuse meelevalda ja jään ootama, mis edasi saab. Öeldakse, et Indias saab sulle osaks just see, mida sa väärt oled. Huvitav, mis põhjusel arvas keegi seal üleval, et esimest korda Indiat külastades olen mina väärt puhkuseromaani ja priiküüti?

      Minu eneseiroonilised mõtisklused katkestab Krishna vaikne hääl.

      „Kes on käinud Indias, aga pole käinud Himaalajas, on jäänud ilma suurest osast India imest,” räägib ta rooli taga nagu endamisi. „Himaalaja mäestik ümbritseb Indiat põhjaküljest ja tähendab lume kodu. Kuigi Himaalaja on maailma noorim mäestik, asub siin, nagu sa tead, maailma kõrgeim tipp Džomolungma ehk Mount Everest. Lumised mäetipud Kangra orus, mis helklevad hõbedaselt varahommikuses päikesekiirte kullas, ning karge mägiõhk, mis oma puhtuses võtab pärast tolmust Delhit heas mõttes hingetuks… Üks võimalus näha neid mägiseid iludusi ongi Dharamsalas, mis otsetõlkes tähendab hindu palverändurite puhkemaja ja on vaid 12-tunnise sõidu kaugusel Delhist.”

      „Jah, ka mina olin kindlalt plaaninud käia välja need 1200 ruupiat17 edasi-tagasi bussipileti eest Dharamsalasse McLeod Ganjisse, et pärast öist bussisõitu tervitada päikesetõusu Himaalajas. Olen kuulnud, et sellest kaunimat päikesetõusu polevat maailmas olemas!”

      Krishna naeratab.

      „Kas sa ikka tead, et kuigi Himaalaja on hingematvalt kaunis, on ta ka äärmiselt ohtlik? Ilmselt just selleks, et esimest korda mägede kuningriiki sõitev turist oma plaanist ei loobuks, ongi turistibuss Dharamsalasse sätitud sõitma just öösel – turisti närvisüsteemile on säästlikum, kui ta ei näe mägitee käänulistelt ja järskudelt serpentiinidelt alla kukkunud autosid ja busse. Lisaks takistab öine pimedus nägemast ka seda, kui olematud on kohati sõiduteed.”

      Õnneks või õnnetuseks on praegugi pime, nii et ma ei näe kõiki neid pead pööritama panevaid järske teekäänakuid. Ent tunnen, et ka öösel ei oleks paha teinud pakike kõrgmäestikuhaiguse vastast ravimit: parem olnuks võtta sisse üks tabletike kui võidelda tahtmisega tühjendada kõrgetest käänakutest pööritavat südant kilekotti. Sest metsapeatust paluda on ilmselt lootusetu: see siin on Himaalaja. Peatus valel ajal ja vales kohas – ja oledki ühik statistikareas, mis võtab kokku Himaalajas sõidukiga allakukkunuid…

      „Roko, roko!”18 on Krishna ilmselt mu olukorda märganud ja palub autojuhil sõiduk pimeduses kinni pidada. Löön teepervepoolse autoukse tormakalt valla ning olen valmis välja astuma. Ja kuristikus ma oleksingi, kui Krishna tugev haare mind tagasi ei tõmbaks.

      „See siin on Himaalaja, ole ettevaatlik!” manitseb Krishna mind tõsiselt, avab teepoolse autoukse ja soovitab mul väljuda sealt. Astun pimedasse öhe ja tunnen mägede külma hingust. Ühel pool on kuristik ja teisel pool pruunikas-hallikas kidurate tumeroheliste mägitaimedega kaetud nõlv, vahel kitsuke tee autosõiduks. Kui auto esituled valgust ei heidaks, ei näeks ma mitte midagi. Krishna võtab mul käest ja hakkab mind kuhugi talutama. Ootamatu hirmuvärin läbib mu keha ja külm higi tõuseb otsaette: äkki tahab mind kaljuservalt alla tõugata? Olen ju tuhat ja üks korda kuulnud, et hindude jaoks on valged turistid kõndivad rahakotid. Nii et äkki ta loodab, et minu autosse jäänud käekotis on siiski üht-teist kasulikku ja krabisevat?

      Endale viimase pääsetee andmiseks mainin nagu muuseas, et kodused lubasid mulle Western Unioniga palju raha saata – siis, kui Delhisse tagasi jõuan.

      „Mis rahajuttu sa äkki ajad? Ma ju ütlesin sulle, et ma sain aru, et sul pole raha. Nii, et relax ja aja, aja!”19

      Järgnen Krishnale kõvasti tema käest kinni hoides, kuni jõuame mäekuru vahele peidetud kaljusse raiutud imepisikese templi juurde.

      Hubiseva küünlaleegi valgusest vaatavad mulle vastu kelmikad ahvisilmad. Ei, ei – mitte päris pärdiku, vaid ahvjumal Hanumani omad.

      „Hanuman on minu lemmikjumal. Kui poleks Hanumani, siis poleks ka mind. Oh, kui palju kordi on mu elu olnud ohus ja olukorrad keerukaks kujunenud! Ainult palvetamine Hanumani poole on mind päästnud. Eriti just Himaalajas, kus töötasin kuus aastat turistibussi juhina. Juhtidel on tava Himaalajas sõites teha peatus esimeses teelejäävas templis ja paluda Hanumanilt õnnistust,” selgitab Krishna.

      „Krishna, aga miks on Hanumanil ühel pühapildil käes sõjanui, teisal neelab ta päikest ning kolmandal hoiab kogu Himaalajat peopesal?”

      „Legend räägib, et kui Hanuman poisikesena päikese meloni pähe alla neelas ja kogu maailm pimedusse mattus, sai vihmajumal InderBhagwan pahaseks ning läks oma valge elevandi seljas Hanumanilt aru pärima. Hanuman-poisike aga pidas ka vihmajumala valget elevanti ahvatlevaks puuviljaks ja üritas sedagi alla neelata. See oli vihmajumalale liig mis liig ja ta virutas Hanumanile oma sõjanuiaga pähe. Sellest ajast peale on Hanumani lõug veidi viltune ja põsed punnis – aga see on väike ohver selle eest, et tugeva löögi mõjul hüppas päike Hanumani kurgust välja ja maailm sai valguse tagasi.

      Himaalaja, kõikide hindu jumalate kodu, sattus aga

Скачать книгу