LITMIR.BIZ

      „Kas pole mitte kaunid neiud?” viipab Krishna käega kõrvallaua poole hotelli restoranis, kus me pärast ilusat päeva õhtueinet võtame.

      See on nagu külm dušš. Milline taktitus! Ta võiks ju ometi niikaua uue saagi jahtimisega oodata, kuni mina silmapiirilt kadunud olen!

      „Ega sa ei pahanda, kui ma nende lauda istun?” küsib Krishna otsekoheselt.

      „Oh ei, mis sa nüüd, mine, mine,” püüan võltsi naeratust suule manada, ise pisaraid koos India lapikleiva chapati’ga alla kugistades.

      Ja Krishna lähebki… et siis koos kahe naisega meie lauda naasta. Seda nähes tõusen ma otsustavalt püsti ja hakkan astuma. No nii meeldiv ei suuda olla isegi mina, et Krishna kahe uue vallutusega kohvilauajuttu ajada.

      „Hei, tšikk, tahad siis minuga rääkida või ei?” kostab mu kõrvu räme mehehääl. Ja see hääl ei kuulu mitte Krishnale, selles olen ma veendunud.

      Pööran end ümber ja oma suureks üllatuseks näen, et hüüdjaks on Krishna kõrval istet võtnud kaunis naine. Ja on see vast naine – huuled pruntis ja punaseks võõbatud, silmad suitsuseks meigitud, keha kilinaid-kulinaid täis riputatud ning kärtsu värvi salwar kameez üll. Ning ega tema sõbrannagi vähem krehvtine pole: punase sari alt paistab karvane jalg ja paksu meigikorra alt turritab habemetüügas.

      Uudishimu nende kummaliste naiste vastu saab solvumisest võitu ja suundun tagasi laua poole – mis seal salata, oma osa on ka ajakirjaniku uudishimul, mis ei lase huvitavaid indiviide kohates niisama ära jalutada.

      „Need on hijara’d,” selgitab Krishna. „Nad on osa meie kultuurist. Tahtsin neid sulle tutvustada, sest mitte just iga päev ei satu nad tavainimese teele.”

      „Tead, mul ükskõik, mis nende nimed on. Parem ütle, mida on mul nendega rääkida: kas pean sulle soovituskirja andma, et oled superarmuke, või mis?” ironiseerin sapiselt.

      „Chori... Sa oled nii armas, kui oled armukade. Mina juba mõtlesin, et olingi sulle vaid üheöösuhe, kelle juurest võib keset õhtusööki lihtsalt ära jalutada…”

      Nüüd olen mina totaalses segaduses.

      Kaks hijara’ks nimetatut jälgivad lõbustatult meie kodukootud armukadedusstseeni. Ent lõplikult rahunen alles siis, kui too punases saris ja karvaste säärtega naine oma kaaslannat suudlema hakkab ja nii mulle kinnitab, et nad ei jahigi minu playboy’d.

      „Me pole naised ja me pole mehed. Me oleme kolmas sugupool – hijara’d,” selgitab nooremapoolne naine – või oleks õigem öelda meesnaine või hoopis naismees?

      Minu pilk jääb pidama kaunitari tuunika alt pingulduval rinnapartiil.

      „Jah mul on tõesti rinnad, muide täitsa ehtsad, aga seal all pole mul ei naise ega mehe asju, vaid lihtsalt üks auk, et saaks asjal käia,” päästab hijara oma avameelse selgitusega piinliku momendi.

      Või siis teeb seda veel piinlikumaks.

      „Ma võiksin sulle seda alumist otsa näidata ka, kui sa muidu ei usu, aga see toob kaasa seitse aastat needust ja vaevalt sa seda tahad,” lisab ta.

      Nüüd sekkub vestlusesse karvaste jalgadega naine, kes tutvustab end Rajinina ning oma noort kaaslannat kui Bablit. Selgub, et nad mõlemad on pärit Delhist ja Krishnaga tuttavad ajast, mil too veel pulmades pildistamas käis. Agrasse tulid nad ühe noorpaari kutsel pulma tantsima ning õnnistusi jagama.

      Hijara’de jaoks on pulmad töökoht. Kuna ühiskond neid vaikimisi põlgab ja ametlikku tööd leida on pea võimatu, peavad nad elatise teenimiseks kasutama ära seda, et kuigi hijara’sid põlatakse, siis samas neid ka kardetakse. Nimelt räägib legend, et Jumal Shiva isiklikult on võtnud hijara’d oma kaitse alla ja andnud neile maagilise võime õnnistada või needa. Põhjuseks on asjaolu, et üks Shiva kehastusi on Ardhanarisvara, kes on pooleldi mees ja pooleldi naine ning kujutab endast Shiva ühinemist Loova Ürgnaise Jõuga.

      Otsustan juhust kasutada ja palun Krishnal minust koos hijara’dega pilti teha. Paraku saan vastuseks resoluutse ei. „Ilma Ema Guru loata meiega pilti teha ei tohi,” nendib Babli. Etteruttavalt võib öelda, et pildi hijara’dega saan kätte alles kolm aastat hiljem, kui Ema Guruga juhuslikult Delhis kohtun ja temalt loa saan.

      „Kas hijara’ks hakatakse või sünnitakse?” ei suuda ma pärimata jätta. Tean ju, et eunuhhid, kes Idamaade õukondades teenisid, olid kastreeritud mehed.

      „Nii ja naa. Mina olen sündinud,” väidab Babli. „Olin umbes 5–6-aastane, kui ühed võõrad inimesed meie külla tulid ja mind mu vanemate käest endale nõudsid. Toona ma ei mõistnud, miks ema-isa mind ära andsid, sest see, et külarahvas mind nähes imelikult naerda kihistas, ei saanud ju põhjuseks olla. Nüüd tean, et hijara’d ähvardasid mu vanemad ära needa, kui nood mind ära ei anna, ja nii ma siis uut elu alustasingi.”

      Uus elu viis Babli Delhisse, kus ta hakkas elama Guru (nii kutsuvad hijara’d oma hijara-elu uut ema) majas tema käskude ning juhendamise all. „Meid oli toona kaheksa last, kõik umbes 5–6-aastased. Guru, tema on meie tõeline ema. Oma päris vanematest ei mäleta ma suurt midagi, ma pole käinud oma kodukülas ja ega ma suurt hooligi,” pajatab Babli, kes nüüd on 25-aastane.

      Ema Guru õpetab hijara-hakatistele maast madalast naiseks olemise kunsti. Sest kuigi hijara’d pole oma sootunnuste poolest ei mehed ega naised, identifitseerivad nad ise ennast naissoost olevustena. Kuidas teha soengut ja meiki, kuidas tantsida ja flirtida, kuidas kütkestada mehi – kõik see antakse noorele hijara’le Majast kaasa, enne kui ta ametlikult raha sisse tooma läheb. Teenistuse viib korralik hijara loomulikult Ema Guru kätte, kes siis otsustab, mida Majja sissetulnud rahaga teha.

      Kuigi põhilised teenimiskohad hijara’dele on pulmad, kus nad külalisi oma tantsu ja lauluga lõbustavad, võib neid näha ka suurlinnade tänavatel häälekalt endale andamit nõudmas. Ja kes proovib keelduda, olgu ettevaatlik, et raevunud hijara oma seelikusaba

Скачать книгу