LITMIR.BIZ

      Ärkan sellest, et tunnen endal Krishna pikka hella pilku. Hommikuvalgus piilub tuppa. Hetk on nii sulnis, et ma ei taha seda sõnadega rikkuda.

      „Armastuse piibli „Kamasuutra” keeles leidsid sel ööl Pull ja Mära end joomas armastuseallikast hunnitult lõhnava jasmiinipõõsa all,” sosistab Krishna minu ärkamist märgates õrnalt. See oleks romantiline, aga… miks ometi mära? Eesti naise kõrvade jaoks see küll ülemäära sulnilt ei kõla.

      Õnneks oskab Krishna seegi kord vastata minu veel esitamata küsimusele.

      „„Kamasuutra” järgi jagunevad mehed peenise pikkuse järgi kolmeks tüübiks: jänesmees, pullmees ja hobumees. Naised omakorda jagunevad vagiina sügavuse alusel hirvnaiseks, elevantnaiseks ja märanaiseks,” selgitab Krishna ja ma kuulan teda huviga. Krishna, kes räägib seksist „Kamasuutra” sünnimaale omase loomulikkusega, eeldab minult kui eurooplaselt ilmselt teistsugust reageeringut, kuid nähes, et ma isegi mitte ei kohmetu, jätkab veelgi detailsemalt.

      „Omavahel seksuaalselt sobivateks paarideks peetakse jänesmeest ja hirvnaist, pullmeest ja märanaist ning hobumeest ja elevantnaist,” jätkab Krishna selgitustööd. „Ülejäänud kombinatsioonid ei ole nii soodsad, kuid hea tahte korral on edu armuasjus siiski võimalik. Peale linga15 ja jooni16 suuruse liigitab „Kamasuutra” mehi-naisi ka kire tugevuse järgi: vähese ihaga, keskmise ihaga ja väga iharad. Meie oleme…”

      „Krishna, kas Indias on kõik „Kamasuutra” seksiõpetustega tuttavad?” püüan kiiresti juhtida vestlust vähem isiklikule pinnale. Üks asi on kuulda armuasjadest „Kamasuutras”, kuid ennast selle järgi liigitama hakata tundub siiski liig.

      „„Kamasuutra” on midagi palju enamat kui ainult seks,” on Krishna mõnevõrra solvunud. „Sinna on koondatud õpetused pisimatestki nüanssidest, mis kurameerimisega kaasnevad, alustades sellest, kuidas silma vaadata ja luuletusi lugeda ning õrnalt kõrva näkitseda ja kuumalt õhata…”

      „Oh, vabandust… Mina, nii nagu ilmselt enamik eurooplasi, teab seda ainult kui vanimat seksipooside raamatut. Nii ma siis mõtlesingi, et kuidas „Kamasuutra” seksuaalsus on praegust kultuuri mõjutanud ja kui palju sellest teatakse.”

      „Sellega on natuke kummalised lood – seks nagu oleks osa India kultuurist ja nagu ei ole ka,” leebub Krishna. „Iidsetest aegadest on Indiat peetud taevaliku seksi kodumaaks, tõesti juba alustades ajast, mil Vatsyayana kirjutas oma maailmakuulsa armuõpiku „Kamasuutra” ja kui sealsed 84 sekspoosi Khajuraho templi graveeringute kaudu üle maailma kuulsaks said… Aga kuigi iidne õpetus võib mehest-naisest teha tõelise armukunstimeistri, on seks India ühiskonnas veel praegugi paljudes osades tabu mis tabu.”

      „Milles see tabu väljendub?”

      „Kas sa näiteks oled Indias tänaval näinud suudlevaid või käest kinni hoidvaid paare?” küsib Krishna vastu.

      „Ei,” pean tunnistama. „Mehi-naisi küll mitte. Teineteise käest kinni hoides kõnnivad ainult noorukid.”

      „Aga sellest ei maksa teha järeldust, et tegu on geipaariga ja homoseksuaalsus on lubatud! Loomulikult mitte! Samuti on hindu abieluakti alusel kriminaalkorras karistatav ning lahutuse nõudmise põhjuseks see, kui üks abielupooltest peaks nõudma oraalseksi. Seda peetakse ülimaks perverssuseks hoolimata sellest, et hindupärase nimetusega auparishtaka on auväärse koha leidnud isegi „Kamasuutras”.”

      „Nii et „Kamasuutra” pole tänapäevase India ühiskonna suhtumist siis karvavõrdki mõjutanud?”

      „Pigem mõjutab ühiskonna suhtumist Bollywoodi filmitööstus,” muigab Krishna. „Esmalt teevad armastajad julge sammu kinolinal ja seejärel imbub see suurlinnanoorte ellu. Kui veel 1950ndatel välditi hindu armastusfilmides igasugust kehalist kontakti, siis praegu, ligi kuuskümmend aastat hiljem, võib nüüdisaegses seebiooperis mõnikord näha isegi seksi.

      Küllap see hakkab tabusid mõrandama rohkem kui Kamasuutra kõigi eelnevate sajandite jooksul kokku.”

      „Krishna – kas sinagi oled Bollywoodist oma võrgutamiskombeid õppinud või on need sul lihtsalt kaasa sündinud?” aasin ma teda kelmikalt.

      „Eks seda otsusta sa ise!” ei lase Krishna end narritada ning haarab mu embusesse.

      Päev on juba hilises pärastlõunas, kui me viimaks oma armupesast Taj Mahali jõuame. Tõelise Don Juanina toob Krishna oma südamedaami Armastuse Templisse toimetamiseks kohale kaamelirikša. Romantika idamaade moodi on põnev.

      Raamatutest ja filmidest tean, et Taj Mahal on suur valge marmorloss, mille seinad on kaunistatud tuhandete vääriskivide ja imepeente gravüüridega, mille valmimist saab näha ka Taj Mahali kõrval töökojas. Taj Mahali peamine vaatamisväärsus on keiser Shah Jahani ja tema naise Mumtaz Mahali marmorist kirstud ning Mumtaz Mahali kirstu ääristab kaunistusena pühatekst, kus kirjas kõik jumala 99 nime.

      Pärast kümneminutilist sõitu aga peatub meie kaamelirikša hoopis punastest tellistest kindlust meenutava ehitise ees. Vaatan nõutult Krishnale otsa – see ju küll Taj Mahal pole?

      Hetk hiljem selgub, et Taj Mahali valge marmorloss on peidetud kindlusevalli meenutava punase müüri taha.

      Krishna võtab mul käest ja juhib tohututest rahvahulkadest mööda ühe eraldiseisva sissepääsu juurde. Turvamees sissepääsu ees naeratab Krishnale omamehelikult. On näha, et see pole Krishnal mitte esimene kord Taj Mahali külastada.

      Üritan heita peast armukadedad mõtted, et ei tea mitmes naisturist ma küll olen, kellega ta niimoodi käsikäes Taj Mahali nautima läheb, ja püüan võtta hetke nii, nagu ta on.

      „Kas sa tahaksid sellist fotot, millel sa hoiad kinni Taj Mahali

Скачать книгу