LITMIR.BIZ

      Minu visiiti Dharamsalasse jääb meenutama mägiteele jändriku mägimänni otsa lehvima seotud siidsall – see on rahu sümbol ja traditsiooniliselt pannakse see kaela, kui minnakse dalai-laamale külla. Siidisallile seltsiks lehvivad tuules Tiibeti palvelipud, millest horisontaalselt rippuvaid kutsutakse lungta’deks ja vertikaalselt lehvivaid darchori’deks. Need oma kollastes, punastes, sinistes, valgetes ja rohelistes värvides on kui killukesed taevast maa peale laskunud vikerkaarest. Kolmvõi nelinurksete lipukeste nurkadesse on joonistatud ka draakon, tiiger, garuda ehk inimlind, kes kannab jumal Vishnut, või lumelõvi – mütoloogiline loom, keda kujutati 1959. aastani ka Tiibeti vapil ja kelle järeltulijateks peetakse haruldasi valgeid tiibeti mastifeid. Need sümboliseerivad tarkust, jõudu, enesekindlust, kartmatust ja rõõmu. Palvelippudele on trükitud mantrad, mis tuules lehvides peaksid kõigile ümberkaudseile õnnistust tooma.

      Ma ei tea, millist sõnumit levitab minu siidsall, kuid loodan, et see on midagi sooja ja head. Selliste tunnetaga ma ta sinna oksa külge ju sidusin.

      KÜLASKÄIK TULEVASE ÄMMA JUURDE

      Dharamsalast tagasi Delhisse sõites otsustab Krishna, et võiksime läbi sõita ka tema kodukülast, kus elavad tema ema-isa ja osa õdesid-vendi peredega. PaniPot on selle linnakese nimi, mille ääremaadel asuvasse Phaphrana külla jõuame õhtuhämaruses. Autojuht Nitul on imepisikesel tolmusel külateel tükk tegemist, et parkida meie Toyota tänavatolmus lösutava püha lehma ja rentslisse pissiva poisikese vahele.

      „Kuule, kas sa magaksid täna autos? Siin on konditsioneer ja jahe, majas aga väga kuum ja palju moskiitosid,” teeb Krishna äkki ootamatu ettepaneku.

      „Hea küll, aga lähme enne ja ütleme su emale-isale tere. Mul on ka kingitusi kaasa võetud juhuks, kui peaksin kellegagi tuttavaks saama,” kostan ma vastuseks.

      „Tead… hilja on juba, äkki heidad kohe magama. Mina lähen vanemate juures kah kohe magama ja hommikul saad mu vanematega tuttavaks,” ei jäta Krishna.

      Mulle hakkab see kahtlane tunduma. Igal pool oleme koos olnud ja nüüd äkki jäägu mina maha autosse.

      „Krishna, miks ma ei tohi majja tulla?” otsustan ma pikemalt keerutamata pärida, milles asi.

      „Mida ma neile ütlen, kes sa oled? Ma pole elu sees ühtki võõrast naist oma vanematekoju toonud, see pole meie kultuuris mõeldav. Ainus naine, kelle poeg võib oma vanemate katuse alla tuua, on tema seaduslik abikaasa…”

      Ma tunnen, kuidas solvumine minus pead tõstab. Ta ju teadis ennegi, kas tohib oma vanematekoju võõraid naisi tuua või mitte – ja kui teadis, et ei tohi, siis poleks ju tarvis olnud siia sõitagi, arutan endamisi. Nüüd on küll hilja ümber mõelda!

      „Tead mis: ma kas tulen sinuga praegu sinu vanematekoju ja magan sinuga ühes toas ja ühes voodis – või ei ole mind sinu elus enam alates sellest hetkest olemas. Valik on sinu!” prahvatan ma, ise kasvavast solvumisest ja raevust lõhkemas.

      Hetk hiljem saan aru, et selline ultimaatum on meeletu ja selle ainus tagajärg saab olla vaid see, et pean välja mõtlema, mis valemiga võluda end siit ääremaakülast Delhi lennujaama.

      Ootan Krishna reaktsiooni, aga seda ei tule. Mitte mingit. Täielik vaikus. Minut, kaks… Siis avab Krishna autoukse ja väljub. Püüan pisaraid tagasi hoida – oh jumal, miks ei võinud meie romaan kaunilt lõppeda, oli seda nüüd vaja… Sulen meeleheites silmad ja nuuksun autopimeduses nagu laps, tatt ninast lorisemas ja pisarad põskedel kleepumas.

      „Aja,” kuulen äkki Krishnat ütlemas, kui ta minupoolse autoukse avab. „Aja, chori. Ma ei hooli mida nad arvavad, aga ma ei suuda su silmis pisaraid näha. Aja, chori.”

      „Ema, vaata, kolm meest tulevad meie majja!” kuulen sariservaga nägu varjavat hindu naist hüüdvat, kui me koos autojuhiga majale läheneme. Mitte et ma hindu keelest aru saaksin, aga nii tõlgib seda mulle Krishna.

      Kolm meest? Ma olen ju naine… või siis ei ole? Krishna teeb mulle vargsi selgeks, et minu poisipea ja pikad püksid on põhjuseks, miks tema terve elu selles külakeses elanud vennanaine Gogander mind õhtuhämaruses meheks peab. Mitte ükski endast lugupidav hindu naine (või vähemalt see, kes pole külast välja saanud) ei lõika endale pähe sellist jubedust nagu poisipea, veel vähem paneb ta jalga teksad. Linnas, seal on teised lood, seal on läänemaailma mõjud, aga siinse küla arusaamade järgi olen ma mees mis mees.

      Issand, kui piinlik – nemad on nii ilusad ja graatsilised oma pikkade eebenikarva juuste ja hõljuvate saridega ja mina paistan kui mingi mehine tegelane. Koban umbkaudu püksitaskus, kus peaks leiduma roosa huulepulk. Käes… nüüd pimesi kiire võõp huultele… ehk paistan nüüd veidigi naisem, sest ma olen ju ikkagi naine ega taha mingi hinna eest näha nende kõrval välja kui mees.

      „Hello, hello, bhabi...20 See olen mina, Krishna, ja need on minu külalised.”

      Siseõu, kus ma nüüd seisan, võtab mu sõnatuks. Betoon, betoon ja veel kord betoon. Betoonist maja, betoonist aedik pühvlitele, kes elavad vabalt maja siseõues perenaise voodi kõrval, väike vinduv veepump, mullane siseõuepõrand, mille keskel ilutseb nõgine chapati-ahi. Kogu selle kummalise ümbruse taustal figureerivad õhtuhämaruses otsekui kummitusena liikuvad majaelanike siluetid, kolm-neli väikest last jalge ees sibamas. Keset hoovi puu all asetseval puulavatsil istub lootoseasendis vana naine ja jälgib pingsalt tulijaid.

      „Mera, beta,”21 kuulen vana naist ütlevat. Ahhaa, see on siis Krishna ema.

      Krishna läheneb puust lavatsile ja katsub käega ema labajalga, seejärel embab ta ema hellalt.

      Ma juba tean, et austust väärivate inimeste jalgade puudutamine on Indias üldlevinud viisakusreegel, mille eirajat peetakse enam kui kasvatamatuks. Hindud ei katsu mitte ainult pühameeste ega oma vanemate labajalgu, vaid kõikide omi, kellele nad tahavad austust avaldada. Seesama komme on juba pannud ka mind naljakasse olukorda. Jaganud teel siia ühes linnakeses peatudes tänavalastega oma käekoti sisu, mis sisaldas turistiteatmikus ettekirjutatud soovituslikku pudi-padi, pliiatseid ja komme, hakkasid lapsed pärast asjade saamist mu jalgu katsuma. Alguses mõtlesin, et ju ajavad moskiitosid eemale, aga kui nad mul aina järel jooksid ja mu jalgu katsudes aunti, aunti hüüdsid, kummardusin ma vaatama, mis nende jalgadega siis lahti on. Oh seda naeru ja nalja, kui ma Krishnale ütlesin, et mina ei näe siin moskiitosid ja seega pole vaja neid eemale peletada.

      Lõpetan mõtiskluse ja tahan Krishnale järgneda, et samal moel tema ema tervitada.

      „Bhow, bhow!” – nii

Скачать книгу