Minu Bollywood - Ragne Jõerand

Скачать книгу

on nii haruldane, et paljudel ei õnnestu seda innukast otsimisest hoolimata iialgi leida.”

      Krishna võtab taskust kookospähkli ja maiustuse prashadi ja asetab need Hanumani altarile. Seejärel põlvitab ta kitsukesel mägiteel altari ette ja hakkab palvetama.

      Om Namo Hanumate Bhaibhanajany Sukham Karu Fat Swaha…

      Ja nii kes teab mitu korda järjest.

      Hoolimata sellest, et minu sanskriti keele oskus on olematu, mõjub see meloodiline palvus oma ühtlase ja rütmilise voogamisega rahustavalt ja ebamaiselt. Küllap vastab siis tõele kuskilt meelde jäänud tarkus, et sanskrit on maailma ainus keel, mille helivõnked mõjutavad otseselt inimese energiakanaleid. Sel juhul pole tõesti tähtis, kas sa mõistad nende helide tähendust või mitte, võnked toimivad ikkagi.

      Mulle tundub, et mida enam Krishna seda palvet kordab, seda enam kaugeneb minust reaalsus ja seda enam tunnen ma, et India vaimsus ei olegi võib-olla ainult müüt. Tuleb vaid osata tabada õiget aega ja kohta, et sellest osa saada.

      Oma viis minutit kulub vähemalt, enne kui Krishna viimaks tõuseb ja mulle otsa vaatab.

      „Nüüd oleme Hanumanilt oma Himaalaja retkeks kaitset palunud ja võime julgelt edasi sõita!”

      Olen taas sügavas hämmingus – see esimesel hetkel playboy’ks põlatud, mulle poolvägisi reisikaaslaseks saanud ja siis mu südame ootamatult värelema pannud mees üllatab nüüd sügava usuga jumalasse.

      Varahommikul jõuame McLeod Ganjisse Dharamsalasse. Siin on kõik teistmoodi kui mujal Indias. Tegelikult on ju ka see India, aga kuna siinsed asukad on põhiliselt tiibetlased, kes oma juhile dalai-laamale pärast Hiina okupatsiooni algust Tiibetis üle Himaalaja mägede järgnesid, on ka õhustik Dharamsalas teine.

      Pean tunnistama, et ma ei kuulu nende inimeste hulka, kelle jaoks olnuks India mingi unelmate reisisiht. Tõtt-öelda tulin siia ainult sellepärast, et Finnair pakkus soodsaid lennupileteid. 6000 Eesti krooni edasi-tagasi lennu eest pole ju palju – nii et siis miks mitte India.

      Ma ei paista kuuluvat ka nende hulka, keda India-armastus valdab kohe esimesel kohtumisel. Pigem tunnen end skeptikuna, kes küll silmad pärani ringi vaatab, kuid suhtub kõigesse pigem eelarvamuse kui piiritu vaimustusega.

      Ent varahommikune Himaalaja päikesetõus Dharamsalas võtab hingetuks ka kõige suurema skeptiku. Karge mägiõhk kaljuste nõlvade kohal, mida kaunistavad tumerohelised Himaalaja männid, kidurad, aga ühtaegu nii sitked – midagi kargemat on raske ettegi kujutada.

      Ja ma tunnen, et siin, selles õhus on midagi. Midagi sellest, mida ma Indiasse otsima tulin – hingerahu ja vaimsust. Ja kui Tiibeti gompakellad hommikuvaikuses meloodiliselt helisema hakkavad, olen ma õnnelik. Mulle on budism (mis tegelikult on ju välja kasvanud hinduismist) tundunud alati südamelähedasem kui puhas hinduism ise. Budismis olulist vägivallatuse printsiipi ja seda väljendavat leebet külalislahkust on Dharamsalas tunda igal sammul. See on nii erinev sellest meeletust tunglemisest ja rüselemisest, mida olen näinud hinduistlikes templites, kui rahvas oma jumalatega rääkima tuleb. Nagu kuulda, pole haruldane seegi, et hinduistlikes templites tallatakse üksteist suisa surnuks, kui vaja oma annetustega ruttu jumala juurde jõuda.

      Dharamsalast on saanud 14. dalai-laama ja tema budistliku valitsuse ametlik asüülipaik. On ütlematagi selge, et iga vähegi budismist huvituva turisti eesmärk on kohtuda dalai-laamaga tema enda kodus. Uurin minagi seda võimalust.

      „Ja see on ka võimalik,” teab Krishna. „Dalai-laama on väga kaasaegne ja tema ajagraafiku leiab internetist. Tuleb jälgida kodulehte www.dalailama.com ja uurida, millal Tema Pühadus Dharamsalas loenguid peab.”

      Minu suureks pettumuseks selgub, et dalai-laama viibib praegu oma järjekordsel välisvisiidil, nii et minul Tema Pühadusega kohtuda ei õnnestu.

      „Ega see poleks pruukinud nii ehk naa õnnestuda,” lohutab Krishna. „Me tulime siia ju plaanimata, aga enne kohtumist dalai-laamaga tuleb läbida turvakontroll ja esitada oma passikoopia juba kaks-kolm päeva enne plaanitavat kohtumist. Kes aga soovib kohtuda dalai-laamaga privaatselt, peab saatma vähemalt neli kuud enne plaanitavat visiiti argumenteeritud palve tema kontorisse.”

      Veel kord saab kinnitust tõsiasi, et India kohtleb sind nii, nagu sa väärt oled. Ju siis mina pole veel väärt Tema Pühaduse dalai-laamaga kohtuma.

      „Om Mani Padme Hum, Om Mani Padme Hum…” pomiseb Tsuglagkhangi gompa ukse ees omaette vana naine, kelle nägu on parkunud kõrgmäestiku päikesest tumepruuniks ja kortsuliseks ja kelle hambutu suu kisub siiraks naeratuseks, nähes üha uusi ja uusi inimesi pühakotta voorimas. Siis ajab ta end püsti ning hakkab tegema midagi väga kummalist – eriti arvestades tema vanust, mis võiks minu meelest olla vabalt üle saja. Nagu noor neiu, kelle lihased on nõtked ja painduvad, viskub ta püstiolekust prantsti maha tema ees olevale puulauale, siis jälle püsti ja jälle pikali, saateks ikka püha palve. Käelabade kaitseks on tal nende külge seotud puust tahvlikesed, mis aitavad ühtlasi ka puulaual edasi libiseda.

      „Seda erilist täiskummardust ehk prostratsiooni, mis otsetõlkes tähendab jumala ees maas lömitamist, kasutakse ülima alandlikkuse seisundi saavutamiseks ja viimsegi uhkuse ja upsakuse endast välja ajamiseks,” ütleb Krishna minu kõrval.

      „Issand, kas tal tõesti valus pole? Ja kuidas ta küll suudab seda füüsilist pingutust nõudvat palvet nii mitmeid kordi sooritada?”

      „Temaga on ühe võimsaima budistliku palve vägi.”

      „Om Mani Padme Hum” – ma tean, see budistlik mantra on lahutamatu osa tiibetlaste igapäevaelust, see on nagu sõõm vett, ilma milleta pole elu. Ja ta kõlab ju nii kaunilt, eriti kui selle taustaks on kõlamas vasksete gompakellade helin.

      „Nendes neljas sõnas on kogu budistliku õpetuse sisu,” selgitab Krishna. „Mantra igal silbil on eriline vägi, mis selle kordajat õnnistab. Esimese silbi Om ütlemine vallandab inimeses energia, mis aitab kaasa suuremeelsuse avaldumisele, teine silp Ma aitab kaasa eetilisuse kasvule, Ni soodustab tolerantsust ja kannatlikust, Pad sihikindlust ning Me keskendumisvõimet. Viimase silbi Hum missiooniks on aga elutarkuse süvendamine.”

      Järgmiseks kutsub Krishna mind suure, ligi kahemeetrise vasest mani-palveratta juurde. See kujutab endast seadeldist, kus ühe telje ümber on pöörlema pandud sadu ja sadu pisikesi vaskseid anumaid, millede sees on õhukesele paberile sanskriti või tiibeti keeles kirjutatud „Om Mani Padme Hum’i” palved. Samad palvesõnad on graveeritud ka anumate välisküljele.

      „Mani-palveratast tuleb keerutada alati vaid päripäeva ning usutakse, et kes mani-palveratast keerutab, saab osa vaimsest õnnistusest,” juhendab Krishna. Rõõmuga lasen sõrmedel libiseda üle vasksete anumate ja ümisen endamisi kaasa „Om Mani Padme Hum’i” palvet.

      Mida enam ma ratast keerutan, seda enam hakkan tundma, et kontakt ümbritsevaga ähmastub üha enam ja enam. Tekib imeline kergus ja tunne, et viimaks olen kohal. Näib, nagu oleksin terve elu seda tunnet otsinud ja kui Krishna mu palveratta keerutamist ei peataks, keerutaks ma seda ilmselt lõputult, kuni viimaks transsi langenuna maha kukuks.

      Paraku on on mu rahutu meel jälle tagasi siin maailmas ja viivuks kohal olemist jääb meenutama vaid mälestus. Tõden endamisi, et südamest tulev palve ja meditatsioon võib inimese tõesti viia kaugustesse, kust enam tagasi tulla ei tahagi.

      Tõsi ta on: ma ei taha lahkuda sealt, kus mu meel tundis rahu, ja ma ei taha lahkuda ka Dharamsalast, kuid mul pole valikut. Vargsi hakkab meeltesse tungima kurbus, et mu puhkus Indias ja aeg Krishnaga on kohe-kohe läbi saamas: vaid paar päeva ja siis on seegi vaid mälestus.

      „Chori, miks nii mõtlik? Tee nüüd veidi rõõmsam nägu ja lähme sööme midagi eht-tiibetlikku,” teeb Krishna ettepaneku, kui templist väljume.

      Oh, India – anna mulle andeks, aga pärast Tiibeti momo’de (täidetud pelmeenide sarnane toit), thukpa

Скачать книгу