LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rel="nofollow" href="#n10" type="note">10. See katab kõik, mis vaja, aga ometigi laseb välja paista tema soonelistel sitketel kätel ja kondistel jalgadel, mis nagu kaks tugevat vaia söakalt vastu maapinda toetavad. On kohe näha, et see mees on kahe jalaga maa peal ka siis, kui ta teisi hingi siit maalt vabadesse kõrgustesse saadab.

      Kas vanadusest või jumalatega parema kontakti saavutamiseks on Rahuli pealagi täiesti paljas. Olen nimelt kusagilt lugenud, et kiilaspäised pidavat jumalatega parema ühenduse saavutama – ja Rahulil kui hingede taevasse saatjal on juba oma töö tõttu jumalatega häid suhteid tarvis.

      Sügavamõttelise näoga songib Rahul hõõguvas tuhahunnikus. Neid tuhahunnikuid on tema valduses sadu, kõik kenasti madalatest telliskiviäärtest ümbritsetud. Mõni tuhahunnik on suurem ja põleb veidi eredamalt, teisest on järel ainult riismed ja süsi just nii palju, et oleks paras kartuleid küpsetada. Otsekui mingi sürrealistlik jaanitulede paik: koht, kus pidu on läbi, aga peomälestused pole veel kustunud.

      Üllatavalt ei hõlju põletusplatsi õhus minu meelest mitte kübetki reisikirjades kirjeldatud kõrbelõhna – ei kõrbenud liha, kõrbenud hingede ega isegi mitte põlevate puude hõngu. Ainult kuum on, vaikne on ja harmoonia on. Esimest korda Indias taban end mõttelt, et näe, ongi rahu võimalik ka siin, selles ligi 14 miljoni elanikuga paigas. See käib Delhi kohta – kogu India rahvaarv on lausa üle miljardi.

      Valget naist nähes ajab Rahul silmad üllatunult suureks: see siin pole turistide paik. Ent mõistes, et olen koos Krishnaga, noogutab ta leebunult. Olen ju võõras ja ega võõrast naljalt omade maale ei lasta. Iseasi, kui tal just kohalik kaasas on.

      Püüan olla hästi-hästi vaikselt: mul on tunne, nagu oleksin saanud loa piiluda sinna, kuhu paljusid ei lubata. Kuulan Krishnat lobedas hindi-inglise segakeeles, mida muide kutsutakse hinglish’iks, ghativalvur Rahulile seletamas, et too valge naine on ajakirjanik, kes tahaks kuulata lugu hindude viimsest teest.

      „Vennas, too veel hagu,” palub Rahul enne jutu alustamist Krishnat ja viitab käega kivimüüri ääres seisvatele puuvirnadele. Siis seletab ta mulle: „Peame rahva annetustena toodud hagudest lisa võtma. Ühe surnukeha tuhastamiseks kulub üle viiesaja kilo puid, aga alati ei saa pere ja sugulased piisavat kogust kokku.”

      Krishna läheb puudevirna juurde ja toob sealt paar kubu kremeerimisplatsile. Mu ninna tungib maguskirbe aroom.

      „See on sandlipuu,” selgitab terane Rahul, märgates, kuidas ma õhku nuhutan. „Sandel on püha puu ja olgu lahkunu ükskõik kui vaene, killuke sandlipuud peab olema temagi puhastustules.”

      Kuulen, et Rahul on näinud oma elus sadu surmasid ja kuigi kõik on nii erinevad, on neis ka midagi ühist. Rituaal, kuidas hindud oma lahkunuid viimsele teele saadavad, on alati üks.

      „Veel enne, kui päike loojub, pead sa tuhaks saama,” toob Rahul välja hindu matmistseremoonia peamise tõe, viidates sellele, et kui vähegi võimalik, tuleb surnu matta samal päeval.

      „Kas siis niipea, kui inimene sureb, põletatakse ta ära?” olen jahmunud kujutlusest, kuidas alles jahtumata lähedane ja kiiruga kuhjatud puuhunnik (kas ikka sai viissada kilo kokku?) ghatile toimetatakse.

      „Ei!” on Rahul mu rumalusest samamoodi jahmunud. „Enne Samshan ghatile jõudmist on kodus pikk matusetseremoonia. Kõigepealt võitakse surituba puhastava lehmasõnnikuga. Surnu pestakse, võitakse vee ja sandlipuuõliga ning puuderdatakse kumkumipulbri ja vee seguga. Seejärel pannakse talle selga täiesti uued riided, tavaliselt valged, kuid paljud järgivad ka iidset tava, et kui naine sureb enne oma abikaasat, tuleb ta põletusaltarile viia punases pulmasaris – nii jääb naine igaveseks abiellu oma mehega… Ja kas ma juba ütlesin, et kõigi toimingute ajal peab surnu asetsema peaga lõuna suunas, sest sellest ilmakaarest pääseb surnute teele, ja tema peatsis peab põlema teednäitav lamp.”

      Edasi kuulen, et pärast pesemis- ja võidmisrituaale ümbritsetakse kirstu meenutav puualus lillevanikute, lõhnaküünalde ja püha veega. Ära võetakse kõik ehted. Mõtlen endamisi, et huvitav, kas sarnaselt Eesti kremeerimisahjuga tuleb ka siin eemaldada surnu kehast kunstrinnad ning südamestimulaator, et need kuumuses õhku ei lendaks, või võivad siin nood aksessuaarid külge jääda. Põletus toimub Indias ju vabas õhus, mitte suletud ahjus.

      Nojah, kui paljudel hindudel üldse neid südamestimulaatoreid või kunstrindu on. Näiteks ajakirjandusest silma jäänud India ilukliinikute hinnakirja järgi maksab rinnaimplantaat 1400 eurot ning jääb lihtrahvale ületamatuks summaks: isegi politseinike ja õpetajate kuupalk on Indias ju kõigest 200 eurot. Aga suurel hulgal Lääne-Euroopa ja Ameerika turistidel on küll India arstide pandud võltsrinnad, sest rikkale Lääne turistile on siinne teenus märksa odavam kui tema kodumaal…

      Minu kaugele kandunud mõtiskluste ajal on Rahul jõudnud juba kirjelduseni, kuidas pärast pesemise-võidmise lõppu alustavad pereliikmed hindu preestrite eestvedamisel puudža itku.

      „Bhagwan inki atma ko shanti dena,” ümiseb Rahul. Sel tundmatute sõnadega laulul on kerge ja rõõmus viis, üldse mitte kurb ja leinav. Vaatan küsivalt Krishna poole.

      „Surm on hinge üleminek teise, paremasse maailma ja seega pole kurvastamiseks põhjust,” selgitab Krishna. „Seepärast saadabki meid viimasele teekonnale see pühast raamatust „Bhagavadgītāst”11 pärinev rõõmulaul.”

      „Ja seda lauldes tullakse siis koos kõigi matuselistega ghatile?”

      „Mitte päris. Kui koduse tseremoonia juures on palju lahkunu omakseid ja ka rongkäigus läbi küla või linna saadab surnut tõesti arvukalt inimesi, siis põletusrituaali juures viibib vaid preester – pujari – ja pere vanim poeg või vanim meesisik. Ja tavaliselt on ka nemad kohal ainult tuleriida süütamise ajal. Aga tuleb ette sedagi, et surnu ainsaks teelesaatjaks on ghativalvur, kes lahkunu maised riismed tuleasemele sätib – eks pea ju ka kodutud ja need, keda keegi omaks ei pea, kuidagi põletatud saama.”

      „Aga miks just põletus?” ei saa ma küsimata jätta.

      „Inimkeha koosneb kõiksuse viiest elemendist: tulest, tuulest, veest, taevast ja maast. Kui inimene sureb, siis kaob temast elutuli ja et seda disharmooniat tasakaalustada, pannaksegi surnukeha tulle,” selgitab Krishna. „Aga on ka viis liiki inimesi, keda põletada ei tohi. Need on lapsed, pühamehed sadhud, rasedad naised, leeprahaiged ja maohammustusse surnud.”

      Püüan sellele kirevale liigitusele kuidagi ühisnimetajat ja selle kaudu põletamisest loobumise põhjust leida, kui kuulen taas Krishna häält.

      „Lapsed, sadhud ja rasedad on nii süütud, et neil polegi patte, mida tules hävitada,” ütleb ta minu veel sõnadesse jõudmata küsimusele vastuseks. „Maohammustuse ohvrid võivad aga mõne päeva pärast ellu ärgata, sest mitte kõikide madude mürk pole surmav ja vahel piirdub hammustus vaid halvatusega. Aga kui maohammustuse ohver ka paari päeva pärast elumärke ei ilmuta, visatakse ta jõkke.”

      „Miks jõkke?”

      ,,Noh, äkki toob sahmakas külma vett ta teadvusele.”

      Oli see nüüd nali või tõsi, ma ei saa aru. Igaks juhuks ei hakka ma Krishnalt enam küsima pidalitõbiste kohta, miks neid ei põletata.

      Jah, Krishnalt – kuidagi märkamatult on ta asjatundjalt Rahulilt jutujärje üle võtnud. Muidugi on tema sorav inglise keel parem kui Rahuli konarlik tönkamine, aga ilmselt pole mitte see õige põhjus. Saan piinlikkusega aru, et olen Rahulile küsimusi esitades alati hoopis Krishnale otsa vaadanud.

      Püüan nüüd mitte tema poole vaadata, kuid näen ikka, kui haarav on tema nägu mõtlikult tõsisena ning kui tumedad need lähedaloleva surma varjust justkui veelgi enam tumenenud silmad.

      „Põletusrituaalile järgneb 13-päevane leinaaeg,” jutustab Krishna edasi. Siis saavad tuttavad ja sõbrad veel kord lahkunu kodust läbi astuda, et avaldada tema perele lugupidamist. Kodusel altaril on siis lahkunu lillevanikutega ümbritsetud foto. Ning aasta pärast surma peetakse kombetalitus, mida nimetatakse shraddha’ks. Ühe kuu jooksul pakuvad pereliikmed vaestele toitu ning palvetavad,

Скачать книгу