LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli raske uskuda, et peaaegu aasta tagasi mingis Tambora-nimelises kolkas toimunud vulkaanipurse võib põhjustada sellist pikaleveninud viletsust nii Inglismaal kui ka Euroopas.

      „Sa oled nii vaikne,” tähendas Fletcher, kui nad peatusid avama oma suuri musti vihmavarje, sest uduvihm oli muutunud sabinaks, mis mõne minuti pärast kindlasti korralikuks valinguks üle läheb. „Oled ikka pahane selle pärast, mida lord Harper eile White’is ütles? See oli temast inetu, Lucas, öelda, et ta on isegi matustel rõõmsamaid kõnesid kuulnud ning seejärel koos oma sõpradega sulle selg pöörata. Ehkki pean tunnistama, et tal oli õigus.”

      Yaldingi vikont pidas silmas vahejuhtumit, mis oli leidnud aset ühes Londoni parimas klubis. Lord Harper, kes oli isegi oma parimatel hetkedel tõeline pajats, oli maininud, kuidas „huligaanid ja muud alamad olendid temalt iga kord münte kerjavad, kui ta majast välja astub”.

      Lucas – üllatades iseennastki – oli pidanud külmetava, näljas ja hirmunud lihtrahva kaitseks kirgliku kõne ning hoiatanud kuuldekauguses olevaid härrasid, et kui kaasmaalaste aitamiseks midagi ette ei võeta, on sel tõsised tagajärjed.

      See oli olnud väga hea kõne, lausa innustav. Ent keegi ei kuulanud.

      Lucas vaatas sõpra, üks kulm kõnekalt kergitatud. „Sel päeval, kui selle tola arvamus mind mõjutama hakkab, lähen ma koju ja lõikan endal kõri läbi.”

      Fletcher noogutas. „Hästi, aga milles siis asi? Ilmas? Sinu enda sõnul pole mõtet selle pärast halada, kuna lähiajal see nagunii ei muutu. Kas uued saapad pigistavad? Aga need on ju Hoby’s valmistatud, eks? Seega ei saa asi ka selles olla. Ometi oled sa säärase näoga, nagu oleks viimanegi sõber su hüljanud, mis aga pole tõsi, sest ma olen ju siin. Minu poolest võid sa end, nagu soovid, igal ajal uuesti narriks teha, sest mina tõusen ikkagi toolile ning karjun sulle toetust avaldades kiidusõnu.”

      „Kas tõesti? Kui kena sinust, Fletcher. Ent nüüd olen ma sunnitud kahtlema, kas sa pakud mulle toetust või ahvatled mind lihtsalt end taas narriks tegema, nagu sa nii taktitundeliselt väljendusid.”

      Yaldingi vikont, kena kahekümne viie aastane noormees, kelle helepruunid silmad särasid ja põskedel olid vallatud lohukesed, heitis pea selga ja naeris valjusti. „Ja selles ongi asja ilu, sest sa ei tea kunagi, kumba ma tahan, eks?”

      „Sa ju tead, milles asi, Fletcher. Me ei õpi kunagi. Alles üsna hiljuti oli meie kallis asevalitseja valmis jalga laskma, veendunud, et tema ustavad alamad tõstavad mässu nagu prantslased oma keisri vastu. Nüüd, selle neetud vulkaani pärast, on meil kõrged hinnad, talumehed kaotavad saaki, meie vaprad sõdurid kannatavad ja lapsed haigestuvad, kuna neil pole värskeid juurvilju süüa. Me ei valmistu selleks, mis meid paratamatult ees ootab. Rahvarahutused.”

      „Jajah, ma mäletan, mida sa ütlesid, aga palun lõpeta. Lord Harperit tsiteerides pole see just kõige helgem asi, mida ma kuulnud olen. Ja sul pole täielikult õigus, Lucas. Meie valitsus astub samme, ehkki ilmselt mitte sulle meeldivas suunas... Ettevaatust!”

      Lucas heitis pilgu kõnniteele ja nägi enda poole tõttamas noort naist, kes vaatas üle õla tagasi teise noore naise poole, kes oli katusekatte all peatunud ja ootas, et teenijanna vihmavarju avaks.

      „Ah, ära ole nii pirtsakas, Lydia. Tõld on siinsamas... sa ei sula ära. See on ainult natuke... Oih!”

      Lucas haaras neiu käsivartest kinni ja hoidis teda enda ees püsti, öeldes: „Rahu, noor daam. Ja pole küll minu asi õpetajat mängida, aga tavaliselt peetakse seda, kuhu sa lähed, sama tähtsaks, kui seda, kus sa oled olnud.”

      Neiu, kes ulatus talle vaid rinnuni, tõstis pea, nii et tema nägu tuli laiaservalise kübara alt nähtavale, ja vaatas Lucasele silma.

      Kus mees neid silmi oli näinud? Kas ta oli üldse kunagi selliseid silmi näinud, nii tumesiniseid, et need meenutasid päikesesäras lillat, nii erksad, nii kartmatud ja lõbusad, õrritades teda – mida tegema? Südamekujuline nägu, mida raamisid imeliselt tumedad juuksed, täiuslik nina, veidi lopsakam alahuul ja lohuke paremal põsel, mis ilmus ja kadus. Nahk, mis meenutas kooresse kastetud värskeid virsikuid, ja oli kaetud tedretähnidega, mis ahvatlesid meest sõrmeotstega puudutama, keeleotsaga silitama...

      „Jah,” tähendas neiu, hammustades väikeste valgete hammastega korraks alahuulde, ja libistas pilgu üle mehe näo, „see väide tundub mõistlik. Ehkki kuna ma tean, kus ma käinud olen, huvitab mind alati rohkem see, mis ootab ees. Ehk lasete mind nüüd lahti.”

      Lucas, kes ei mäletanud, millal ta viimati kohmetunud oli, ja teadis, et kui asi puudutas naisi, siis polnud seda kunagi juhtunud, ei osanud midagi öelda.

      „Lucas?” Fletcher müksas sõpra. „Ta ütles, et sa võiksid ta nüüd lahti lasta.”

      Lucas kogus end, aga tõsise pingutusega. „Jah, loomulikult. Andke andeks, noor daam. Tahtsin vaid veenduda, et te ei saanud meie... kokkupõrkes viga.”

      „Jään elama, härra, tänan teid. Seal ongi minu turris õde, kes on valmis minuga kahtlemata tõrelema ja mainima vähemalt kümnendat korda, et me pole enam Ashurst Hallis ja ma ei või käituda, nagu oleks London meile tuttav küla. Ehkki ma ei saa aru, miks mitte. Bond Streetil ju vaevalt kedagi üleliia nurjatut kohata võib.”

      „Seda ma väita ei julgeks, preili. Meie võiksime veidi nurjatud olla, kui väga pingutaksime,” aasis Fletcher ja pilgutas Lucasele silma, kelle arvates nautis sõber olukorda liigagi palju.

      „Ashurst Hall, ütlesite?” jätkas Lucas ja pöördus uuesti noore kaunitari poole, kelle mahlakas nahk sätendas nüüd vihmapiiskadest. Neiu oli värske nagu äsjanopitud maasikas, ent tema pilgust paistev arukus andis mehele mõista, et ehkki noor, pole ta ei pealiskaudne ega rumal. „Siis tohin ma vist eeldada, et ilmselt tunnete te ka Ashursti hertsogit?”

      „Te võite seda eeldada küll. Rafael on meie vend. Ja nüüd, kui teie meid teate...?”

      „Tuhat vabandust,” lausus Lucas, kui kaunis noor naine, keda oli Lydiaks kutsutud, oma vihmavarju all nendega ühines. Õed? Jah, sarnasus oli näha, ent esmapilgul puudus Lydial õele omane ohtlik lõõm. „Leedi Lydia, kui ma teie nime õigesti kuulsin? Palun lubage mul tutvustada ennast ja oma sõpra.”

      „Milordid,” sõnas Lydia hetke pärast, tegi graatsilise reveranssi ja andis õele märku sama teha. „Ja mina tutvustan teile oma õde, leedi Nicole Daughtryt.”

      Nicole. Kreeka keelest, selles oli Lucas üsna kindel, ja tähendab „võidukas rahvas”. Jah, see sobis neiule. Lucas kujutas teda ette sõjaväe ees ratsutamas, nagu Akvitaania Eleanor. Kuninganna, kes väidetavalt oli oma vägede innustamiseks ratsutanud paljastatud rindadega.

      Lucas tõrjus selle häiriva mõtte peast ja kummardas noorele naisele.

      „Ülimalt meeldiv, leedi Nicole.”

      „Jah...,” tähendas too, naeratades nii, nagu oleks ta nõus, et nauding on tõesti mehepoolne, see ninakas plika. Raske uskuda, et hertsog oma õe ilma saatjata Londonisse lubas. Nicole mõõtis pilguga meest. „Kas panite tähele, milord, et te seisate lombis?”

      Fletcher pahvatas naerma ja Lucas vaatas maha, nähes, et rentslisse suunatud vihmaveetorust oli kogu nende seal seismise ajal vett voolanud, ja kõnnitee lohku oli tema uute saabaste ümber üsna korralik loik kogunenud.

      „Aga muidugi, leedi Nicole. Ma teadsin seda. Ma üritan alati lompides seista. Seal on harva tunglemist.”

      Lohuke ilmus taas, neiu hammustas veel korraks alahuulde, aga nii kiiresti, et Lucas peaaegu ei näinudki seda. Peaaegu.

      „Aga ka mina seisan lombis, milord.”

      Hästi. Kui neiu soovib mängida, ei hakka Lucas talle pettumust valmistama. „Seega on see meie lomp, eks, leedi Nicole?”

      „Ma ei tea. Nagu minu kaksikõde teile ütleks, pole ma kunagi eriti midagi kellegagi jagada tahtnud. Peaksite taanduma, milord.”

      Naine hoiatas teda? Teda? Ta on Basingstoke’i

Скачать книгу