LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mida keegi ei loe, isegi mitte need lapselapsed, keda sa mulle kaela määrida üritad. Igatahes oleme me jõuludeks tagasi Inglismaal, kui sa ikka võtad vastu minu kutse mõneks kuuks külla tulla.”

      “Ikka võtan. Olen sinu kodust nii palju kuulnud, et tundub, nagu ma tunneksin seda juba. Aga ma tahaksin siiski kohtuda nende arvukate sugulastega, kes sul enda väitel on, ehkki ma pole kõigi nende aastate jooksul ühtegi nendelt sulle saadetud kirja näinud. Tõtt-öelda oled sa ka ise neile vaid harva mõne teate saatnud. Ja mis sinust üldse saab, Rafe?” jätkas Fitz süües. “Kas su hertsogist onu laseb sul sinu kujutletavas mõisas uuesti ohjad haarata?”

      Rafe pani lusika käest, sest niigi kehv isu oli nüüd sootuks kadunud. “Ma pole kunagi ohje enda käes hoidnud, Fitz, ja sa tead seda. Ema abikaasad juhtisid meie mõisa, iga järgmine kehvemini kui eelmine. Vähemalt kuulasid nad mu ema ja keeldusid Tema Hiilguse pakkumistest mõni tema alluv mõisa juhtima panna.”

      “Miks?”

      “Sest minu onu oleks küll pakkunud abi, aga seejärel topelt tagasi võtnud. Lisaks vihkab mu ema hertsogit.”

      “Aga mõis on sinu, eks? Sa lahkusid Inglismaalt noorukina, aga naased täisealisena.”

      “Täiuslikus maailmas oleks see tõesti nii,” nentis Rafe ja hõõrus silmi, mis kippusid kinni vajuma, ehkki ta üritas neid lahti hoida. “Aga kuna Willowbrook pole kellegi teise pärandiosa, on kõik kuni minu kolmekümneaastaseks saamiseni mu ema kontrolli all.” Ta võttis taas õllekannu kätte. “Ja minu ema? Kas ta hoolitseb oma poja tulevase päranduse eest hästi? Ei. Ta abiellub jälle, Fitz. Vaat seda ta teeb.”

      “Võib-olla tahaks ta siis abielluda kena iirlasega,” õrritas Fitz ja müksas Rafe’i ribidesse. “Laseksin sul rahumeeles mõisa juhtida, poja, kuni meie sinu emaga... Mida me teeksime, Rafe?”

      “Ma ei taha selle peale mõeldagi. Pealegi, kui ma lahkusin, oli ta alles leinarüü seljast heitnud, nii et nüüd võib mul Willow­brookis juba uus kasuisa olla ja mu õed on antud hertsogi hoole alla, kuni leedi Helen punastavat pruuti mängib.”

      “Ah jäta, nii hull see ka pole. Mäletatavasti sa rääkisid, et veetsid ise ka suure osa ajast hertsogi ja tema poegade seltsis, kuni ta sulle sõjaväkke koha ostis. Su onu on helde ja asi võiks hullem olla.”

      “Seda korrutas ka Charlie. See väike plikakoletis ajas mind hulluks, aga ta rääkis õigust.”

      Fitz põrnitses oma joogikannu. “Ei, ma ei saa veel purjus olla, siin on liiga palju õlut alles. Charlie? Ja siis ütled sa plika?”

      Rafe naeratas, meenutades temast mitu aastat nooremat tüdrukutirtsu: pikk, kõhn, pikkade jalgade ja kätega, kes kõndis tema kannul, nagu oleks ta rüütel läikivas raudrüüs. “Vabanda. Oleksin pidanud ütlema Charlotte. Charlotte Seavers. Tema isa maad tungivad kiiluna minu onu maade sisse. Rose Cottage ja seda ümbritsev maa-ala on ilmselt Tema Hiilguse jaoks suurem okas hinges kui Willowbrook.”

      “Roosid, okkad. Selge see.”

      Mingil teadmata põhjusel kerkis Rafe’i silme ette ammu unustatud mälupilt. Ta oli õunapuuaias, varjas end koos nõbudega õppetundide eest, ja Charlie hüüdis teda ühe puu okste vahelt. Rafe ei teadnud, kuidas tüdruk seda teeb, aga too paistis alati teadvat, kus tema viibib ja sättis ka ennast alati sinnasamasse.

      Vahel oli Rafe plika tähelepanust meelitatud ja vahel pahane. Tol päeval oli ta pahane ja selle väljanäitamiseks võttis ta ühe maha­kukkunud õuna ning viskas selle ükskõikselt tüdruku suunas.

      See oli olnud rumal tegu. Ta oleks võinud Charliele pihta saada. Ta oleks võinud tüdrukut niimoodi ehmatada, et too oleks puu otsast alla kukkunud ja viga saanud.

      Ent see väike koletis püüdis õuna osavalt kinni ja lennutas tagasi poisi pihta.

      Rafe’il oli silm kolm nädalat sinine.

      “Rafe? Sa unistad jälle. Ma ütlesin äsja, et on ka hullemaid asju kui helde onu.”

      Rafe raputas end, et lapsepõlvemälestusi tõrjuda, ja see liigutus pani veidral kombel pea veel rohkem valutama. “Tõsi ta on. Aga loodetavasti pole ma kahekümne kuue aastasena enam see poisike, kes ma olin üheksateistkümnesena. Ma olen küll tänulik, aga enam ei võta ma temalt almuseid vastu, Fitz. Ma ei saa oma õdesid kuidagi aidata. Olen tänulik selle eest, mida onu on nende ja minu heaks teinud, aga mul on aeg ise maailmas hakkama saada.”

      “Mida see tähendab?” päris sõber hautist mäludes.

      “Seda, Fitz, et minu õed saavad onu juures kenasti hakkama ja ma olen otsustanud teenistusse jääda. Tõtt-öeldes on sõdimine ainus asi, mida ma oskan.”

      “See võib sind ehmatada, mu sõber,” tähendas Fitz vandeseltslaslikult ja võttis Rafe’i käsivarrest kinni, “aga mulle tundub, et meil pole enam kellegagi sõdida.”

      Rafe naeratas, nagu temalt oodati, ja kui ettekandja kahe uue õllekannuga tagasi tuli, tõmbas ta naise sülle ja sosistas talle midagi kõrva. Naine kihistas naerda, noogutas ja hakkas kohe tema kaela näksima, samas kui Fitz pomises vaikselt, et Rafe’il veab ka alati.

      Fitz arvas tõepoolest nii ja ilmselt ka põhjusega. Rafe teadis, et mõneti oli tal onuga tõesti vedanud. Aga olgu ta neetud, kui ta veel selle mehe armust elab. Võib-olla muutub inimese uhkus tähtsusetuks, kui tal midagi hinge taga ei ole.

      Rafe pidi ka oma õdedele ja nende tulevikule mõtlema. Kui ta kodust lahkus, olid kaksikud olnud itsitavad tüütud tirtsud, Charliest mitu aastat nooremad. Nüüd on nad juba vähemalt kuusteist ja kuna Rafe tundis oma ema, teadis ta ka, et leedi Helen pole nende tulevikule mõelnud.

      Rafe ei teadnud, kuidas onuga Nicole’ist ja Lydiast rääkida, aga ta lootis, et tädi Emmaline’i abiga suudab ta veenda onu andma oma panuse väikesesse kaasavarasse, mille nende isa oli mõlemale tüdrukule jätnud, ja neid ühe hooaja Londonis majutama.

      Aga mida teha oma pealiskaudse, armastusväärse, pillajast ja õnnetult kergemeelse emaga? Vaat see oli küsimus, mis Rafe’i edaspidi öösiti ärkvel pidi hoidma.

      Igal juhul ei kavatsenud ta enam oma onult teeneid vastu võtta. Ta oli liiga kaua kuulanud, kuidas tema ülbe nõbu George, Storringtoni krahv, nimetas tema perekonda “külla tulnud kerjusteks” iga kord, kui nad kogu oma krempliga hertsogi ukse taha ilmusid. Rafe oli raskelt neelatanud ja abi õdede pärast vastu võtnud, aga endale ei võtnud ta sentigi. Ta oli selle tõotuse ammu andnud.

      Võib-olla on tal nüüd Bonaparte’i valvates need kuus või üheksa kuud aega välja mõelda, mida oma ülejäänud eluga ette võtta. Rafe polnud aastaid mõelnud kaugemale kui järgmisele päevale, järgmisele lahingule, oma meestele järgmise toidukorra ja kuiva peavarju otsimisele. Vaikival kokkuleppel polnud ei tema ega Fitz julgenud mõeldagi kaugemale kui järgmisele lahingule, et mitte saatust ära sõnuda.

      Nüüd oli sõda võidetud ja ta oli üllataval kombel ühes tükis ega saanud enam tulevikule mõtlemist vältida.

      Mõtete segapuder ajas pea valutama. Miski pani pea kuratlikult valutama... nii et terve keha tuikas.

      “Rahu, sõber,” porises Fitz. “See vaene tüdruk näeb kohutaval kombel vaeva, et sind veidigi erutada – saad aru, mida ma mõtlen –, aga sina istud nagu mingi tuim tükk, käed külgedel ripakil, ja vahid tuld. Anna ta parem mulle sülle. Mina tean, mida innuka naisterahvaga peale hakata.”

      Rafe rebis end oma härdameelsetest mõtetest lahti ja taipas, et ettekandja vaatab teda nüüd teatava põlgusega. “Andke andeks, ma chérie,” ütles ta prantsuse keeles ja lükkas naise püsti. “Te olete väga kena, aga mina olen väga väsinud.” Ta viitas pöidlaga Fitzi suunas. “Ja sel karvasel on palju münte.”

      Ettekandja heitlik tähelepanu pöördus otsekohe Fitzile. Naine naeratas ja istus mehele sülle. “Vaat nii juba läheb. Just nii, kullake, värista oma lopsakat tagumikku minu peal veel veidi. Kuradile ilusad skulptuurid ja uhked aiad – mina tahan näha ainult

Скачать книгу