LITMIR.BIZ

Скачать книгу

judises seda mõeldes ja asetas käe kaitsvalt kõhu peale. Kõhu suurus tundus endiselt üpris imelik, aga tal oli vedanud. Suur oli ainult kõht. Ta ei olnud kuigi palju juurde võtnud ja tundis, et on heas vormis. Praegu andis selg tunda, aga see tuli maalritööst. Muidu oli ta tulvil energiat – üle tüki aja.

      Ta pani veepudeli külmikusse tagasi ja läks vannituppa. Ta ei kahetsenud, et oli enne sissekolimist raha kulutanud ja lasknud vannitoa ära remontida. Ta oli teinud soodsa ostu. Maja pakuti selle tegelikust väärtusest odavamalt ja tänu Oslo korteri müügile oli tema rahaline seis tegelikult hea.

      Ta võttis riidest lahti ja uuris oma kõhtu mitme nurga alt. See oli enneolematult trammis; kui laps liigutas, oli võimalik tema liigutusi jälgida. Line naeris ja hoidis kätt kõhunahka kergitava väikese muhu peal. Kas see oli käsi? Jalg?

      Sünnitusele ei tahtnud ta mõelda. Selleni oli neli nädalat aega ja ta kartis. Ta oli üht-teist lugenud, aga ei teadnud, kas sellest on abi. Tulgu mis tuleb, mõtles ta ja tõstis pilgu peeglis oma näole. Paremal põsel oli kaks valget plekki ja kaelal veel üks. Ta nühkis need maha ja pesi enne duši alla minekut käed värvist puhtaks.

      Pool tundi hiljem istus ta autos ja sõitis kesklinna poole. Üha kasvava kõhuga sobivaid riideid ei olnud just lihtne leida. Tavaliselt kandis ta dressipükse või tuunikat, aga praegu oli tal seljas mugav hele kleit, millel oli kõrgele seotav vöö ja avar seelikuosa.

      Kesklinna suunduv liiklus oli aeglane, sest enamik sealseid kitsaid tänavaid olid suveks suletud ja jalakäijate tänavateks muudetud. Tavaliselt leidis ta vaba parkimiskoha mõnel hõredama liiklusega kõrvaltänaval, aga täna pidi ta parkima vanale tenniseväljakule rajatud tasulisse parklasse.

      Ta lootis leida vaba laua Kuldse Rahu või mõne teise kohviku ees, mis olid oma lauad kõnniteele kolinud. Aga kõigepealt tahtis ta ära käia Skippergata ja Verftsgata nurgal asuvas väikeses sisustus­poes. See oli meeldiva õhkkonnaga koht. Seal käies sai ta iga kord uusi ideid, kuidas võiks oma kodu sisustada. Peale suurepäraste sisustuskaupade oli seal ka ehteid ja riideid.

      Tänavad olid rahvast täis nagu ikka. Ta peatus ühe turuleti ääres ja vaatas käsitööehteid, aga läks edasi, enne kui müüja teda kõnetada jõudis.

      Sisustuspoodi astudes võttis ta päikeseprillid eest. Ka siin oli palju rahvast, aga õhk oli jahedam. Iga riiulimeeter oli täis põnevaid asju: lõhnaküünlad, peeglid, raamid, kellad, dekoratiivsed karbid, lillepotid, pildid, padjad, vaibad, tassid, vaagnad, lambid, tahvlid, nagid, sildid, küünlajalad, puukastid, potid, mannergud ja väikesed mööbliesemed.

      Ta oli pisut tüdinud nostalgilisest trendist, mille kohaselt kõik mööbliesemed pidid välja nägema vanad ja kulunud. Ta ise tahtis puhtamat ja modernsemat stiili, aga talle oli tähtis ka isikupära. Seintele tahtis ta panna oma pildid. Ta oli osav pildistaja ja pidas end samavõrd fotograafiks kui ajakirjanikuks. Kõige enam igatses ta keldrisse töötuba. Ta kujutles robustset ja tahumatut stiili, roostes lampe, kulunud arhiivikappe ja hallidel kiviseintel oma raamitud esiküljelugusid.

      Ta peatus ühe vahva rooma numbritega seinakella ees. Kui ta selle hinnasilti kergitas, müksas teda keegi.

      „Vabandust!“

      Temavanune naine, laps süles ja päikeseprillid ees, asetas ettevaatlikult käe tema kõhule.

      „Ega sa haiget ei saanud?“

      Line naeratas ja raputas pead. Ta sirutas uuesti käe kella poole, aga tema pilk pöördus tagasi lapsega naisele. Tolle nägu tuli kuidagi tuttav ette.

      „Oled sa Line?“ küsis teine. „Line Wisting?“

      Line naeratas ja noogutas jaatavalt ning vangutas siis pead ja kortsutas kulmu, püüdes meelde tuletada, kes see naine on.

      „Mina olen Sofie,“ aitas too ta järje peale. „Me käisime koos algkoolis. Pole ime, et sa mind ei mäleta, aga sinu kohta olen ma ju ajalehest lugenud. Või igatahes olen ma lugenud seda, mida sa oled kirjutanud.“

      Nüüd pani Line tema nime ja näo paika.

      „Sofie Mandt,“ ütles ta. „Sa kolisid ära, kui me käisime vist kuuendas klassis.“

      „Viiendas,“ parandas teine. „Aga nüüd on mu nimi Lund. Ja see on Mia.“ Ta kõditas tütart lõua alt. See kutsus esile kuriseva naeru ja kaks sügavat naerulohukest.

      „Oled sa abielus?“ küsis Line ja tegi lapsele pai.

      „Ei, Lund on minu vanaema neiupõlvenimi,“ seletas Sofie. „Me oleme Miaga kahekesi.“

      Line tahtis öelda, et ka tema on üksi, aga jättis ütlemata.

      „Kas tulite siia puhkama?“ küsis ta hoopis.

      Sofie Lund raputas pead.

      „Ma kolisin hiljuti siia tagasi,“ seletas ta.

      „Mina ka!“ hüüatas Line. „Ma elasin viis aastat Oslos, aga nüüd aitab.“ Ta pani käe kõhule. „Ostsin Vardenil maja,“ jätkas ta. „Samal tänaval, kus ma üles kasvasin. Praegu teen remonti.“

      Sofie osutas tema kõhule.

      „Millal sul aeg kätte jõuab?“

      „Augusti lõpus.“ Line pööras tähelepanu lapsele, keda Sofie süles hoidis. „Kui vana ta on?“

      „Maikuus sai aastaseks,“ seletas Sofie ja pani lapse põrandale. Too astus paar ebakindlat sammu ning haaras siis ema jalgade ümbert kinni ja hoidis end tema ligi.

      „Kus te elate?“ küsis Line.

      „Kesklinnas,“ vastas Sofie, osutades peaga, kuspool nende maja on.

      Line kükitas maha ja ajas Miaga natuke juttu. Kui ta Oslosse kolis, kaotas ta ajapikku kontakti vanade sõpradega ja leidis töökaaslaste seast uusi sõpru. Ta teadis, et uue sõpruskonna ülesehitamine võtab aega, aga see kohtumine võis olla millegi algus.

      „Kas võtame kohvid?“ kutsus ta ja tõusis püsti.

      Sofie Lund ei vastanud kohe. Ta uuris väikest silti, mis teatas, et elu on nagu jalgrattasõit. Tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda.

      „Hea meelega,“ vastas ta viimaks ja pani sildi käest.

      Line naeratas ja vaatas seinakella hinda, enne kui nad poest väljusid. Peaaegu tuhat kakssada krooni. Kui see suve lõpuks veel alles on, saab ta selle arvatavasti poole hinnaga kätte.

      Kuldse Rahu ees tõusis ühe laua äärest noor paar ja vabastas neile kohad. Naaberlauas istuv nokkmütsiga mees noogutas ja tõmbas end veidi koomale, et Miale ja vankrile ruumi teha.

      Line läks sisse ja tellis. Suzanne seisis leti taga, aga tema tellimuse võttis vastu üks noor tüdruk. Line tuli välja, kaasas kaks koogitükki ja kaks caffè latte’t.

      Nad rääkisid pinnapealsetest asjadest nagu ilm ja palavus, rahva­summ, turistid ja kunagised klassikaaslased.

      „Miks sa siia tagasi kolisid?“ küsis Line.

      Sofie istus, poolik kohviklaas käes.

      „Ma pärisin maja,“ vastas ta. „Vanaisalt. Pealegi oli praegu just sobiv aeg elukohta vahetada. Justkui uut elu alustada.“

      „Kes su vanaisa oli?“ küsis Line, aga pani tähele, et see küsimus ei meeldinud Sofiele.

      „Frank Mandt,“ vastas Sofie. „Ma ei puutunud temaga eriti kokku. Ta suri talvel.“

      Line teadis tema vanaisa. Enamik Staverni elanikke teadis.

      „Aga sina?“ küsis Sofie, pöörates jutu teise suunda. „Miks sina siia kolisid?“

      „Sest ma jäin rasedaks,“ vastas Line. „See elu, mida ma Oslos elasin, oli seotud tööga VG-s ja töökaaslastega. Ilma töökohata ei seo mind selle paigaga mitte miski ja ma eelistan lasta oma tütrel siin üles kasvada.“

      Sofie

Скачать книгу