LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Hästi,“ vastas Wisting köhatades. „Minu meelest väga hästi.“

      Jäi mulje, nagu tahtnuks Suzanne veel midagi öelda, aga jättis ütlemata. Wisting oli tänulik. Linega juhtunust oli raske rääkida.

      Suzanne astus paar sammu leti poole.

      „Edu talle,“ ütles ta. „Igas mõttes. Tervita teda minu poolt.“

      Wisting noogutas.

      „Helista mulle, kui see mees jälle välja ilmub,“ palus ta ja jäi istuma. Ta avas ümbriku ja võttis paberilehekese välja. Makse­terminali tšeki numbrid ei öelnud talle midagi. Ta teadis, et nende numbrikombinatsioonide taga peituva isiku tuvastamiseks on vaja kaardi väljastanud firmalt infot küsida. Ta oli juba kaua aega Hummeli juhtumis mingit läbimurret oodanud. Nüüd pidi ta esmaspäevani ootama.

      4

      Wisting avas politseimaja ukse esmaspäeva hommikul juba kell kolmveerand seitse. Tema kätel olid valged värviplekid, sest ta oli eelmisel õhtul aidanud Linel piitasid värvida.

      Üles kriminaalosakonda minnes noogutas ta väsinud politseinikele, kes küürutasid arvutite taga ja kirjutasid öise vahetuse viimaseid raporteid.

      Enne teiste uurijate tulekut vaatas ta Hummeli juhtumi veel kord läbi. Lugedes üritas ta küüntega kätelt valget värvi maha kaapida.

      Ta teadis, et uus info võib sundida teda vaatama juhtumit uuest vaatevinklist. Mis oli varem ebaoluline, võis uue hüpoteesi valguses muutuda ülitähtsaks. Ta sirvis toimiku dokumente ja otsis midagi silmatorkavat ja seletamatut, juhuseid, milles võisid peituda olulised seosed.

      Hummeli juhtumi puhul torkasid silma pikad sõidud. Vähemalt ühe korra nädalas oli Jens Hummel teinud mitme tunni pikkusi sõite Kristiansandi või Oslosse. Mõistagi võis see olla juhus. Lõppude lõpuks oli see pelgalt statistika. Eriline oli Hummeli sõitude puhul see, et nende eest maksti sularahas ja neid ei tellitud dispetšeri kaudu. Kolleegidele oli Hummel hambasse puhunud, et ta sõidutab üht rikast vanaprouat, kes käib Sørlandetis sugulastel külas. Seda naist ei olnud keegi kunagi näinud ja ka politseil polnud õnnestunud teda leida.

      Toimikusse süüvides ei avastanud Wisting ka seekord sealt midagi uut. Ka sõnade „küün“ ja „küünis“ otsing elektroonilises vihjeregistris ei andnud talle midagi konkreetset.

      Kabinetiuks oli lahti ja ta teritas iga kord kõrvu, kui keegi osakonda sisse astus. Kümme minutit enne kaheksat tundis ta ära Nils Hammeri sammud ja kuulis, kuidas too loivas oma töökoha poole, mis asus koridori lõpus.

      Hammerist oli saanud osav elektrooniliste jälgede leidja ning ajaja. Eelkõige sellepärast, et tal oli hea kohanemisvõime. Uurimis­meetodid ja ­võimalused, mida polnud siis olemas, kui nad politseisse tööle tulid, olid nüüd omandanud otsustava tähtsuse.

      Wisting tõusis kontorilaua tagant ja läks tema juurde. Suurt kasvu uurija oli toonud politseikorrapidaja toast plasttopsitäie kohvi, mida ta arvutisse sisse logides rüüpas.

      Wisting asetas kaarditerminali tšeki Nils Hammeri ette lauale.

      „Kui ruttu sa saad välja selgitada, kes selle kaardiga maksis?“ küsis Wisting.

      Hammer pani kohvitopsi käest, võttis paberilehekese ja heitis sellele kiire pilgu.

      „Kui kiire sellega on?“ küsis ta.

      „Võimalik, et selle kaardi kasutaja teab, kus Jens Hummel on,“ vastas Wisting.

      Nils Hammer ajas end toolil sirgu.

      „Anna mulle paar tundi aega,“ ütles ta ja tühjendas topsi ühe sõõmuga.

      Wisting keeras ringi, et oma kabinetti tagasi minna.

      „Muide, kuidas temaga lood on?“ küsis Hammer tema selja tagant.

      „Kellega?“ küsis Wisting ja mõtles, et Hammer peab vist silmas Linet.

      „Meie prokuröriga,“ muigas Hammer. „Ta kustus ju täitsa ära.“

      „Hästi,“ kinnitas Wisting. „Ju tal oli peatäit vaja.“

      Ta kõndis oma kabineti poole ja naeratas endamisi, mõeldes eelmise päeva ühisele hommikukohvile Christine Thiisiga.

      Rutiinsed asjatoimetused ootasid tegemist. Ta vaatas nädalavahetuse jooksul tekkinud raportite ja avalduste virna läbi. Ka kuritegude statistikas näis valitsevat suvine vaikelu. Peale mõne kõrtsikakluse, mõne roolijoodiku ja ühe paadipõlengu ei olnud suurt midagi teatada.

      Christine Thiis ilmus, kui Wisting hakkas virna põhjani jõudma.

      „Aitäh veel kord,“ naeratas naine, pilk häbelik. „Kojuviimise eest.“

      Wisting rehmas käega.

      „Said sa Hummeli asja kohta midagi teada?“ küsis naine ja võttis istet.

      „Eks näis.“

      Ta rääkis makseterminalist ja tundmatu kaardiomaniku reaktsioonist ajaleheloole, aga ei nimetanud Suzanne nime. Too ei olnud palunud, et teda ei mainitaks, aga Wisting ei olnud ­Christinele öelnud, kellega ta kokku saab, ega näinud põhjust nüüdki öelda.

      Christine Thiis tõusis püsti.

      „Sul on siin valge plekk,“ ütles ta ja osutas oma põsele.

      Wisting katsus oma nägu.

      „Värv,“ seletas ta ja näitas käsi. „Arvata võib, et ma näen selline välja veel mitu nädalat.“

      Naine naeratas taas ja pani minnes kabinetiukse enda järel kinni.

      Wisting hakkas jälle aruannetega tegelema. Möödus peaaegu kaks tundi, enne kui uks uuesti avanes. Sisenes Hammer, mingid väljatrükid käes, ja istus toolile.

      „Pangakaart kuulub Aron Heiselile,“ ütles ta ja pani lauale seda kinnitava väljatrüki.

      Wisting tõmbas lehe enda ette. Peale kontonumbri oli seal kirjas ka sünniaeg, aga aadressi polnud. Wisting arvutas välja, et Aron Heisel peab olema 48-aastane.

      „Kes see Aron Heisel on?“ küsis ta ja piidles Hammeri süles olevaid.

      Hammer näitas talle politsei registrist pärinevat pilti – otsevaates ja profiilis. See oli noorem versioon Suzanne kirjeldatud mehest. Tal olid kitsad õlad, lame nina, hallide silmade all tumedavõitu varjud ja esihammaste vahel pilu.

      Wisting noogutas ja ootas, et Hammer räägiks, miks pildil kujutatud mees on politsei registris.

      „Ta mõisteti ninamehena süüdi, kui politsei 1997. aastal Drammeni lähedal suure salaviinavabriku avastas. Seejärel jäi ta uuesti vahele ning sai 2002. aastal karistuse alkoholi salaveo eest ja kolm aastat tagasi kahtlustati teda Østfoldis uue kuriteo toime­panemises, aga ei mõistetud süüdi.“

      „Kus ta praegu elab?“

      „Viimane teadaolev elukoht asub Hispaanias Marbella lähedal.“

      Wisting noogutas. See linn oli talle tuttav. Ta oli kunagi koos Torunn Borgiga seal töölähetuses käinud.

      „Aga praegu on ta Norras,“ jätkas Hammer ja pani lauale tiheda kontoväljavõtte.

      „Kaarti on kasutatud mitmes Hispaania paigas,“ ütles ta ja libistas nimetissõrme mööda nimekirja alla. „Viimati 12. juulil Málaga lennujaamas. Ja seejärel on ta Norras, nagu sa näed.“

      Wisting uuris silmi kissitades väljatrükki. Kaarti oli kasutatud eelmisel päeval Holmejordetis REMA 1000 kaupluses. See asus Staverni linna piiril. Wisting peatus seal aeg-ajalt ka ise, et pärast tööd toidukraami osta.

      Ta vaatas prille otsides ringi, aga ei leidnud neid. Jätkas siis vidukil silmadega väljavõtte uurimist. Ost ehituspoest, söömaaeg ühes Sisesadama restoranis ja üks suurem väljaminek

Скачать книгу