LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teised pabinasse ajab, või ma seon su lahjad munad püksipaelte külge!”

      „Jah, söör!” vastas Fanny püsti karates.

      „Ja, Jeesuse nimel, ära ütle mulle söör. Õige on rügemendiülem Hart, poisu!”

      „Jah, söör… rügemendiülem Hart!” kordas Fanny, võpatades oma vea peale. Ta pistis käe oma mundri pükstesse ja tõmbas välja rätiku, mida oli kõigest kolm tundi tagasi peas kandnud, rääkides leebelt ruunaga, kui ta sirutas käe, et siduda riiet ümber hobuse metsikute pöörlevate silmade.

      „Tubli töö, reamees Reilly,” sõnas põskhabemega rügemendiülem, seistes valvsalt Blackie kõrval, mitte otse looma taga, juhul, kui viimane otsustab tagant üles lüüa. „Näete seda, poisid? Teie kõik, katke neil silmad kinni, hoidke neid vaos. Liigutage!”

      Fanny seisis seljaga rügemendiülema poole, pomises kiiresti aitäh, ja mõtles siis, kas ta oleks üldse pidanud rääkima.

      Ilmselt mitte, sest rügemendiülem vaatas teda ikka veel liiga tähelepanelikult.

      Mida ta nägi? Mida ta selles peaaegu täielikus pimeduses näha võis? Miks ta lihtsalt ära ei läinud? Kas ta oli ehk Fanny pettust avastamas?

      Fanny oli pikk, sama pikk nagu tõeline Shamus Reilly. Oma mahanüsitud juuksed oli ta sileda musta paelaga kuklale kinnitanud. Seal polnud midagi ebatavalist. Ja issand teab, et tema rind teda küll ei reetnud, sest loodus oli juba Fannyle ninanipsu mänginud ja andnud suurema osa sellest tema õele Morganile.

      „Reamees Reilly.”

      Fanny selg tõmbus jäigaks. „Jah, rügemendiülem!”

      „Kui vana sa oled, poisu? Viisteist?”

      „Ei, rügemendiülem!” Hiljuti kahekümnendat sünnipäeva tähistanud Fanny eitas seda, mida pidas loodetavasti vaid halvustuseks poisi vastu, kel polnud veel vaja habet ajada. „Ma sain mullu teisel jõulupühal seitseteist.”

      „Vilets valevorst oled sa, reamees Reilly. Mul pole lapsi oma rügementi vaja. Aga mul on vaja iga meest, kes mul on, ja sind kaasa arvatud. Kristus küll. Seitseteist, mu armas tädi Nellie. Järgmisena annavad nad mulle sülelapsi.”

      „Jah, söör… rügemendiülem!”

      Selleks ajaks, kui nad viimaks Ostendisse jõudsid, oli Fanny end veennud, et tema olukord on turvaline.

      Ta eksis.

      „Reamees Reilly!”

      Mida see mees siis nüüd tahtis? Fanny surus maha soovi pööritada rügemendiülem Harti häälekõla kuuldes silmi, kui mees juhtis oma ratsu Fanny mära kõrvale, kui nad linnast välja ratsutasid. Kas sel mehel polnud siis midagi targemat teha kui Fannyt jahtida, pannes tema südame lööke vahele jätma iga kord, kui ta arvas, et on ohutuses, anonüümne, loodetavasti nähtamatu?

      „Rügemendiülem!”

      „Nüüd saame rohkem omaette rääkida, eks ole? Keda sa taga ajad, reamees Reilly? Venda? Armukest? Oma sündimata lapse isa?”

      „Söör?” Fanny vaatas otse enda ette, ehkki tema kõht üritas end Molly jalge ette munakividele kukutada.

      „Rügemendiülem, sa saatana silmamuna! Ja tagasi ajamisest pole kasu, reamees Reilly, mitte siis, kui sul on tegemist minusuguse mehega, kes on seda kõike varem näinud.”

      Fanny neelatas raskelt, üritades niisutada oma kuiva suud. „Jah… jah, rügemendiülem.”

      „Keda sa taga ajad, reamees?”

      „Ma parem ei ütleks, rügemendiülem.”

      „Vaata nüüd, neiuke, siin sa küll eksid. Ma ei küsi sinu käest. Me ei aja siin kahekesi sõbralikult lobajuttu, saad aru?”

      Fanny kergitas lõuga. „Tema ei tea, et ma talle järele tulin. See pole üldse tema süü, söör.”

      „Rügemendiülem. Kui kõvast puust su pea küll on, reamees Reilly, et sa ei suuda meelde jätta nii väikest asja, nii tähtsat asja? Sa ole siin omaette, maga hobuste juures ja hoia mokk maas, isegi kui see tähendab, et mu mehed peavad sind lolliks. Kas nad eksiksid, reamees Reilly, kui nad seda mõtleksid?”

      „Ei, rügemendiülem,” kostis Fanny, teadvustades endale, et pilgutab kiiresti silmi, vihapisarad silmi tõusmas. „See on leitnant Rian Becket, ratsaväeohvitser kolmeteistkümnendast, keda ma otsin, rügemendiülem. Minu vend.”

      Rügemendiülem Hart hõõrus peopesaga oma prisket nägu. „Ah et vend? Vähemalt pole sulle titte tehtud, olgu Neitsi tänatud. Seda olen ma küll ja küll näinud. Ega ta sind järeletulemise eest täna, reamees Reilly. Mees tahab arvata, et ta on mees, omapead.”

      Fanny noogutas haledalt. See, mis oli paistnud nii uhke plaanina, kui ta seda oma magamistoas sepitses, näis nüüd tobeda ja võimatuna. Toodud kord juba päikesevalgusse ja, arvestades rügemendiülemat, isegi trümmi pimedusse, polnud Fanny peitemäng kestnud kauem kui udu Romney Marshis päikeselisel augusti hommikul.

      „Ta on juba mõnda aega siin olnud, söör,” sõnas Fanny, loobudes igasugustest katsetest paista sõduri moodi. „Kas te teate, kus ta olla võiks?”

      „Vean kihla, et see vaene kurat on just seal, kuhu meie ringteed mööda läheme. Koha nimi on Scendelbeck. Hoia oma pea maas ja molu kinni ning sa näed teda üsna varsti. Ma ei tahaks küll sinu nahas olla, neiuke, kui ta sind näeb, mitte ilmaski.”

      Rian jälgis, kuidas Uxbridge’i krahv mööda ratsutas, olles eelmisel päeval vaadanud üle oma väed ning nähes välja just niisuguse romantilise kangelasena, kellest Rian oli unistanud nooruses, kuid ta mõtles esimest korda sõja ja sõduriks olemise peale. Krahv paistis uhke sellina, pilku köitvalt hästi õmmeldud munder seljas, tumedad juuksed laubal lehvimas, vasest kaunistused päikese käes säramas, hobune tema all kõrge sammuga astumas, paistes tundvat uhkust, et tema seljas istub nii nägus mees.

      Wellington oli andnud ratsaväe juhtimise üle Uxbridge’ile, kuid mitte kuigi meelsasti, oli Rian kuulnud, sest talle ei meeldinud selle mehe bravuur, aga et Uxbridge oli ka parim ratsaväekindral kogu Briti armees, siis polnud Raudsel Hertsogil õieti valikut.

      „Armas krahv jooksis mõne aja eest Wellingtoni vennanaisega minema, kas tead,” ütles hääl Riani kõrval… õieti venitas. „See oli muidugi tohutu skandaal, mille eest hertsog pole meie kenale Lothariole ikka veel andestanud. Uxbridge’i lahinguosavuse kasuks räägib aga see, et ta ei jäänud passima Londonisse, kus tal pole teha midagi muud kui näägutada oma rätsepa kallal.”

      Rian pööras tõrksalt pead ja nägi enda kõrval Brede krahvi, kes nõjatus hooletult vastu mingit kiviaeda, mis piiras kurvalt mahatallatud nisupõldu. Mees ei näinud välja sugugi parem kui mõne päeva eest; kui üldse, siis ta nägi välja halvem. Kõige hullem oli aga see, et need maailmast väsinud pähkelpruunid silmad sädelesid samamoodi nagu tookord kõrtsis, kui Rian oli krahvi oma lapsehoidjana minema saatnud, ning mees paistis ikka veel rohkem kui lõbustatuna.

      Rian hüppas maha ja kummardas mehele. „Minu vabandused, mu härra. Ma lubasin joogil enda eest rääkida.”

      „Sellel ja oma noorusel.” Valentine Clement naeratas, mõõtes jaheda laisa pilguga Riani kena figuuri. Kas temagi oli kunagi olnud nii noor, nii innukas? Võib-olla enne Talaverat, enne Albuerat, Salamancat ja kõike muud. Neetud, kuidas ta küll soovis, et see oleks läbi, ja nüüd pidid nad jälle minema võitlema vana Jupatsi vastu. „Aga sa oled vist tentsiku leidnud? Korralikult pressitud erepunane mantel. Kas sa oled hetkekski mõelnud, Becket, milline suurepärane sihtmärk on erepunane? Aga paraadil näete te kõik välja nii… peened.”

      Saanud äkki julgust, sest ta oli ju ikkagi noor, osutas Rian krahvi räpasele sinelile, ebamäärasele valgele särgile ja lohvakatele pükstele. „Parem on siis olla niisuguses märkamatus hallis nagu põlluhiir… või köögirott?”

      „Mõnikord

Скачать книгу