LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Kasey Michaels

      The Return of the Prodigal

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      © 2007 by Kathryn Seidick

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10424

      ISBN (PDF) 978-9949-20-043-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-034-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Romney Marshi Becketid

      Ainsley Becket (endine Geoffrey Baskin), Becketite perekonnapea. Sündinud Cornwallis, elanud Kariibi saartel enne tagasitulekut Inglismaale 1798. aastal.

      Naine: Isabella Becket, surnud 1798.

      Üks laps: Cassandra Becket, sündinud 1798.

      Ainsley Becketi kokku kogutud lapsed

      nende adopteerimise järjekorras:

      Chance Becket, sündinud ligikaudu 1781. Tavernipidaja ja tundmatu naise võimalik laps.

      „A Gentleman by Any Other Name“

      Courtland Becket, sündinud ligikaudu 1785. Päästetud Geoffrey Baskini poolt, jäi mitmeks aastaks tummaks.

      „Becket’s Last Stand “

      Spencer Becket, sündinud ligikaudu 1788. Hukkunud meremehe/ piraadi võimalik laps.

      „A Most Unsuitable Groom“ – „Kõige sobimatum peigmees“

      Morgan Becket, sündinud 1794. Müüdud Geoffrey Baskinile prostituudist ema poolt tema sündimispäeval.

      „The Dangerous Debutante“

      Rian Becket, sündinud ligikaudu 1789. Vanemad tapeti piraatide rünnakus ühel Kariibi mere saarel.

      „The Return of the Prodigal“ – „Kadunud poja tagasitulek“

      Fanny Becket, sündinud ligikaudu 1795. Vanemad tapeti samas rünnakus koos Riani vanematega.

      „A Reckless Beauty“ – „Hulljulge kaunitar“

      Eleanor Becket, sündinud ligikaudu 1792. Ainus ellujäänu rünnakust merel.

      „Beware of Virtuous Women“

      Karen Solemile, kes selle kõik ellu viib.

      Armastusega.

      Esimene peatükk

      Ta istus aias, sest see oli koht, kuhu Lisette oli ta viinud, ja Rian Becket oli juba selgeks saanud, et vaidlemine tahtejõulise, otsustava Lisette’iga on niisama produktiivne kui katse Kuuga võidelda. Ja sama viljatu, kui soovimine oma vasakut käsivart tagasi saada.

      Siiski kummaline, kuidas ta näis nii lihtsalt ja peaaegu küsimusi esitamata tegevat mida tahes, mis Lisette tahtis.

      Võib-olla sellepärast, et Lisette meenutas talle mõnevõrra õde Fannyt. Samasugune pikk nõtke keha. Samasugune heledate juuste läige, kuigi Lisette’il puudusid lokid. Tema juuksed olid pigem siidine kardin, mis langes üle õlgade, samal ajal kui ta õe juuksed olid korratu mass, mida Fanny alatasa kirus. Rohkem päikesevalgust, võrreldes Fanny kuuvalgusega.

      Ja päris kindlasti seesama kõigutamatu usk, et nad vastutavad täielikult tema eest.

      Fanny oli end alati Riani hoidjaks pidanud, alati püüdnud teda korrale kutsuda, teda näägutada. Lisette oli Fannyga võrdväärne, kui mitte isegi kõigutamatum oma uskumuses, et ta on siia maa peale loodud selleks, et Rianile öelda, mida teha, ja Rian on samale maamunale loodud selleks, et Lisette’ile kuuletuda.

      See võibki olla põhjus.

      Kas see või fakt, et Rian ei suutnud tõepoolest eriti huvituda, kus ta istus, mida sõi või isegi, kus ta täpselt asus. Ta oleskles, hõljus igapäevaelu kohal ja see tunne oli üsna meeldiv. Ta võis peaaegu kuulda Fannyt endale kudrutamas, nagu teeks õde iga hobusega, kes võib olla tormist või millest tahes häiritud. „Midagi pole karta, ole nüüd rahulik. Pole midagi, ei midagi, mille üle sinusugune vapper sõdur peaks muretsema.“

      Jah, mõtles ta, kihistades oma ootamatu sisenägemuse peale naeru – ta lihtsalt ei hooli, ka see võib olla põhjus.

      Rian sulges silmad hilise pärastlõunapäikese ees, mis laskub varsti Prantsuse mõisamaja kõrge kivimüüri taha, ja tundis lõbu omaenese lõbususest. Kas polnud see veider?

      Ta oli õnnelik mees, õnnelik, et ta on elus. Just seda oli Lisette talle rääkinud, tüüdanud teda nendel pikkadel nädalatel ja kuudel, mida Lisette järjekindlalt tema paranemiseks nimetas.

      Paranemine? Tema haavad võivad lõpuks paraneda: mõõgahoop vöökohas, püssikuulist purunenud sääreluu, mis tahes kuradima asi, mis tema peaga oli juhtunud, et see takistas tal mäletamast kõike peale esimeste tundide lahingust, mida nüüd tuntakse lihtsalt Waterloona, nagu Lisette talle ütles.

      Aga juhul kui Lisette ei teadnud moodust, kuidas tagasi kasvatada suurem osa käsivarrest küünarnukist allpool ja kogu käsi, siis ei ole ta paranenud. Ta oli kaugel tervikust, kaugel elust.

      „Ja jälle, paraku, kaugel hoolimisest,“ pomises ta, uskudes, et tema mõtted jooksevad nüüd end korrates ringiratast, ent sellegipoolest polnud ta täielikult õnnetu, kui ta vaatas üles sinisesse taevasse. Lõppude lõpuks paistis päike ikka veel, taevas jäi siniseks. „Roheline rohi, ilusad roosad lilled... ilus Lisette.“

      Jah, ilus Lisette. Tüdrukul oli prantsuse aktsent, kuigi inglise keel imetlusväärselt laitmatu. Teenijatüdruku kohta kummaline, kuid Lisette oli talle rääkinud, et ta isa oli olnud inglane, õpetaja, ja ta ema prantslanna. Nad mõlemad olid surnud ainult mõnekuulise vahega ja Lisette oli sunnitud teenijaks minema, sest tal polnud muud moodust oma leiva ja leivakõrvase teenimiseks.

      Tema tööandja oli olnud ta ema lapsepõlvesõber, Prantsuse vähemtähtis aadlik, kes oli terrori kuidagi üle elanud ja isegi hästi edenenud, sümpaatia tervenisti Inglismaa ja Prantsuse monarhia poolel, kuigi üksnes seesmiselt. Väliselt oli ta olnud lojaalne toetaja millele tahes, midaPariisis hetkel võimulolev fraktsioon kodanikkonnalt nõudis. Ta oli olnud kaks korda vangistatud, rääkis Lisette Rianile, üks kord Robespierre’i enda, teine kord Bonaparte’i poolt, ent ta oli alati leidnud tee ellujäämiseks.

      Rian mäletas seda kõike korduste varal, sest Lisette oli talle ikka ja jälle rääkinud, kuni ta oli lõpuks võimeline mäletama iga sõna. Nii kurb lugu. Nii ilus tüdruk.

      Ta kohtuks rõõmuga selle targa mehega, kui mees sellest hooliks. Mida ta arvatavasti ei teinud. Pealegi tähendas see, et nad peaksid kahekesi laskuma viisakasse vestlusse ja see väljavaade oli isegi kaalumiseks liiga väsitav.

      Rian teadis, et see mees oli ta leidnud vangide

Скачать книгу