LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Üks politseinik käis mind üle kuulamas,” ütles ta.

      „Politseinik Everest,” ütlesin ma.

      Ta sirutas käe laual seisva veekruusi poole, haaras selle vasaku käega, imes kõrrest. Pani kruusi tagasi, köhatas.

      „Kas ma olen teinud midagi … kohatut, kui ma niimoodi siia tulin? Mingi kuriteo?”

      Tõmbasin endale tooli ja istusin ta voodi kõrvale.

      „Tegelikult peab alati Rarotongalt loa saama, et Manihikil randuda, aga kuna su laev vajus põhja, enne kui sa maale said, siis otsustati, et sul polnud luba tarvis.”

      Ma naeratasin.

      „Sul on siin kuuks ajaks turistiviisa.”

      „Ja kaua ma siin olen olnud?”

      Arvutasin näppudel.

      „Üksteist päeva.”

      Ta oli hetke vait. „Sa ütlesid Manihiki?”

      „Me oleme atoll,” ütlesin ma, „neljakümne kolme motus’e ehk väikesaarega laguun. Laguun on üheksa kilomeetrit lai. Kaks küla, Tauhunu ja Tukao, kumbki eraldi saarel. Collinsi atlases meid ei ole.”

      „Elektrit teil pole?”

      „Praegu mitte, meil pole generaatoris diislit.”

      Ta vaatas mulle otsa. Mees polnud kuigi ilus, ta juuksed olid heledad, aga mitte blondid, ja tumedad, aga mitte pruunid, lõug oli pisut liiga kandiline ja kõrvad liiga väikesed.

      „Ja sina töötad siin haiglas?”

      „Minu ema on meditsiiniõde, Õde Evelyn. Mina aitan teda ainult vahel. Enamasti töötan ma pärlikasvanduses.”

      Ta kergitas kulme, edaspidi sain teada, et see oli talle väga iseloomulik.

      „Pärlikasvanduses?”

      „See kuulub meie perele,” ütlesin ma. „Meil on mustpärlifarm, pinctada margaritifera kasvab laguunis looduslikult, pistad lihtsalt pika köie vette ja kolme aasta pärast kubiseb see austritest. Ma sukeldun kasvanduses, aga aitan töökojas ka. Võib-olla hakkan pärlitehnikuks …”

      See oli tõsi, Papa Tane oli öelnud, et ma võin minna ise kursusele ja sertifikaadi saada, kui seda kursust saarel järgmine kord korraldatakse (kui nad seda üldse korraldavad, kui laevaliiklus kunagi jälle käima saab).

      „Kas pärlifarm on must?” küsis ta.

      „Pärlid on mustad,” ütlesin ma. „Neid nimetatakse mustadeks, aga nad võivad olla mitut eri värvi. Peaaegu pooli pärleid ei saagi kusagile liigitada, low grade, ülejäänud sorteeritakse värvi, kuju ja suuruse järgi kategooriatesse A-st D-ni.”

      Erik Bergman vaatas taas akna poole, õige pea on väljas kottpime. Kuu kahanes ja pilved varjasid tähti, öö tõotas tulla väga pime.

      „Politseinik ütles, et mu jaht uppus,” ütles ta. „Kas selle saab üles tõsta?”

      Ma raputasin pead.

      „See murdus tükkideks ja vajus sügavikku. Kapten Mareko ja ta poisid tõid su viimasel hetkel välja.”

      Ta üritas end istukile ajada.

      „Kas ma võin sinult üht teenet paluda?”

      „Muidugi,” vastasin ma ja tõusin püsti, et tal selja taga patja kohendada.

      „Minu kohver,” ütles ta ja noogutas toanurga poole, kus ta kotid seisid. „Kas sa saaksid selle kusagile panna? Kus poleks nii niiske?”

      Ta märkas mu küsivat ilmet.

      „Mul ei ole seda siin vaja,” ütles ta, „seal on ainult paberid ja mõned väikesed asjad.”

      „Võtmed on kahjuks kadunud,” ütlesin ma.

      Ta pani silmad kinni ja vajus taas padjale.

      „Kas keegi on mind otsinud?”

      Oleksin peaaegu naerma hakanud, küsimus oli nii ajuvaba.

      „Meil ei ole juba kaks aastat ühtki laeva käinud, isegi hädatarvilikke asju toomas. Kaheksa kuu eest saabus tšarterlennuga rühm pärlikaupmehi, aga peale nende pole siin keegi väljastpoolt käinud juba aastast 1988. Peale sinu.”

      „Kui keegi mind otsib, siis saada otse siia. Ära ütle, et sa mind tunned.”

      „Kes peaks sind otsima?”

      Ta toetas kukla voodiotsale, pobises midagi mulle kuuldamatut, või siis keeles, mida ma ei mõistnud.

      Naasin oma raamatu juurde. „Taevasambad” räägib katedraali ehitamisest Inglismaal Kingsbridge’is 12. sajandil. Lugesin seda tol aastal ühtepuhku. Raamat kubises võimuahnete meeste vandenõudest, nemad ei huvitanud mind üldse, aga see ehitis! Oo, ma nägin seda vaimusilmas, kõrguvad võlvid, särav valgus, sambad, mis ulatusid taevast maa alla. Ma olin seal, enamasti ehitusmeister Tomi kõrval, eriti siis, kui ma sukeldusin.

      Kui Mamma Evelyn tuli ja mu välja vahetas, võtsin kaasa patsiendi läikiva metallkohvri ning pärast mõningast nuputamist panin selle Moana vanade õpikute juurde kasti, mis asus panipaigas veepaagi taga kõige kõrgemal riiulil. Seal oli kuiv ja hea küll, nagu ma teadsin.

      Papa Tane oli tellinud Vallamaja kõrval oleva raadio kaudu Rarotongale Onu Matinile kõne, see ühendati samal õhtul (Vallamaja ei asunud kliinikust kuigi kaugel). Vanaema Vaine ja Amiria olid süüa teinud (erinevalt minust oli Amirial nii eeldusi kui ka huvi), tol õhtul jahvatasid nad praadimiseks austrihakkliha, selle juurde küpsetati kookospähklitulel pannkooke, mida kookospiimaga süüa.

      Viisin Mamma Evelynile ja patsiendile süüa ning istusin siis Papa Tane kõrvale raadioruumi ette maha, ootasin kõnet, samal ajal kui öö saabus. Paljudel teistel peredel oli samuti sinna asja, õhtu oli kuum ja niiske.

      „Ma mõtlesin üht asja,” ütlesin ma. „Moana ülikoolikoht …”

      Mu õde oli saanud sisse Aucklandi ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete erialale, ta oleks sõitnud kohe järgmise laevaga Rarotongale ja siis lennukiga edasi Uus-Meremaale.

      „Eks see koht lähe kellelegi teisele,” ütles Papa Tane. „Tahtjaid on palju.”

      „Äkki võin mina tema asemel sõita,” ütlesin.

      Papa Tane vaatas korallrahu poole.

      „Kiona,” ütles ta, „see ei sobiks sulle.”

      „Mina oskan ka õppida.”

      Ta pilk oli ära pööratud, ja siis ütleski ta seda esimest korda.

      „Sinu ülikool on laguun.”

      Raadiooperaator Vaitomo tuli välja ja teatas, et kõne on ühendatud. Papa Tane läks rääkima, mina jäin ukselävele. Onu Matini Rarotongalt ajas meie rahaasju ja Papa Tane andis talle ülevaate olukorrast pärlikasvanduses, numbritest ja käibest ja vajalikest investeeringutest, lõpetades iga lause sõnaga „lõpp”. Pärlid olid meil laguunis kasvanud juba iidsetest aegadest, aga tööstuslik tootmine, farmerid ja kasvandused oli uus asi. Ma ei saanud täpselt aru, millest nad rääkisid, nende pikad arutlused eelarvest ja bilansist olid mulle paras udu. Oli tõsi, et minu hinded ei olnud sama head kui Moanal, eriti matemaatikas, aga mulle meeldis väga lugeda ning ma rääkisin ladusalt nii inglise kui ka maoori keelt. Moana jagas matemaatikat ja poliitikat ja luges mitmes keeles, maoori ja inglise ja prantsuse keeles, hiina keelest sai ta ka natuke aru (tema parima sõbranna Reo Chevali ema oli Tahitilt ning prantsuse-hiina päritolu, ta oli Moanat ja Reod juba lapsest saadik õpetanud), aga mina teadsin palju katedraalidest ja Euroopa keskaja ajaloost ja mul olid peas enamiku maailma riikide nimed ja pealinnad. Mulle meeldisid Jumal ja Piibel, aga poliitikast ei hoolinud ma sugugi, mind huvitas ainult inimeste elukorraldus, kuidas nad oma elu elasid. Kui Moana väitis, et just see

Скачать книгу