LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keskelt pooleks. Poiss tuli uuesti välja, kummagi käe otsas kott, ta hüppas üle reelingu alla paati ning kapten suundus täiskäigul ranna poole. Enne kui nad rannale jõudsid, purunes valge laevakere viimse krigina saatel ning libises aeglaselt ja vääramatult korallrahu kõrvale pimedusse.

      „Kiona,” ütles Papa Tane, kes oli mu selja taha astunud, ilma et ma seda märganud oleksin. „Kutsu Mamma Evelyn.”

      Pöörasin ringi ja jooksin kodu poole, koolivormis Amiria istus laua taga ja kuulas kõrvaklappidega oma kassettmakki.

      „Kus on Mamma?”

      Ta kehitas õlgu, võngutas muusika taktis pead, klappidest kostis laul „There Are No Cats in America.”

      Tormasin kliiniku poole. Mamma Evelyn korrastas parajasti ladu, kui ma sisse kargasin.

      „Meil pole enam peaaegu ühtki marlisidet,” ütles ta. „Kas sa võiksid pärast lõunat Tauhunusse sõita ja …”

      Ta lasi sidemed käest, kui mind lõõtsutamas nägi.

      „Õnnetus?”

      „Laevahukk,” vastasin. „Jaht korallrahul, üks inimene toodi välja.”

      Mamma kõndis kiirel sammul vastuvõtutoa poole.

      „Elus?”

      „Ei tea.”

      Ta krahmas kaasa stetoskoobi ja vererõhuaparaadi ning me pistsime jooksu.

      See oli meesterahvas. Nad olid ta paadist välja tõstnud ja selili rannale pannud. Üks jalg oli keha suhtes ebaloomuliku nurga all ja laubas oli suur haav. Mamma Evelyn ajas mehed eemale, tõmbas kuuldetoru välja ja kummardus mehe kohale, kuulatas hetke südamelööke ja kopsutööd ning ütles üle õla:

      „Kas teda millegagi kanda saab?”

      Ewan Jensen, Paksu vennapoeg, tõi ühe surfilaua, laud oli lühikesevõitu ja mehe jalad jäid üle serva rippu, aga oma töö tegi see ära. Neli meest tassisid ta kliinikusse, ülejäänud rahvasumm järgnes neile nagu mürisev hiidlaine.

      Panime ta kliinikus palatisse number üks, Mamma Evelyn käsutas kõik toast välja, kui ta töötas. Ukseava ja aknaaugud täitusid kärmesti uudishimulike nägudega.

      „Puhasta laubahaav ära, et ma saaks aimu, kui sügav see on,” ütles ta ja ma pesin käed, võtsin joodi ja steriilsed haavasidemed ning pesin puhtaks kõigepealt naha haava ümbert ja lõpuks haavapinna. Pool laupa oli paistes ja sinine, mees oli saanud kõva paugu, kuid haav polnud kuigi sügav.

      „Koljuluumurd?” küsisin.

      „Kas ninast või kõrvadest jookseb värvitut vedelikku?” küsis Mamma Evelyn, üritades samal ajal tilgutit panna, kuid ei saanud veene kätte, mehel oli vedelikupuudus.

      Valgustasin pliiatslambiga ta kõrvu ja nägu.

      „Ei.”

      Mammal õnnestus leida mehe tervest jalast veresoon, kuhu nõel ka kinni jäi.

      „Plaastrit,” ütles ta ja ma jooksin tooma.

      Ta kinnitas kanüüli ja tuli voodipeatsisse, võttis lambi ja valgustas mehe silmi.

      Kõik Tukao lapsed olid vist koolist jalga lasknud ja küünitasid end üle aknalaua vaatama.

      „Mida sa vaatad?” hüüdis üks lapsehääl aknast sisse.

      „Prillhematoomi,” ütles Mamma Evelyn.

      „Mis asja?”

      „Kui tal on koljumurd, siis on see lineaarne ja võimalik, et saastunud,” ütles Mamma, ja selle peale ei kippunud laps enam midagi küsima.

      Mõõtsin mehe vererõhku, see oli napilt olemas.

      „Ta oli laevas vist juba mõnda aega niimoodi,” ütlesin.

      Mamma Evelyn ei vastanud, kuulas uuesti mehe südamelööke ja kirjutas haiguslukku „pulss 140” ja „atsidoos” ja „organipuudulikkus”.

      Õmblesin laubahaava suurte pistetega kinni ja üritasin seejärel juustest hüübinud verd välja pesta, enne kui mehe pea kliiniku viimase marlisidemega kinni sidusin.

      „Kas ta jääb ellu?” küsis Tanga.

      „Kutsu Papa Tane,” vastas Mamma Evelyn.

      Tanga andis mingile lapsele korralduse joosta.

      Parema jala luu oli mitmest kohast katki, vähemalt kahest. Papa Tanet oli vaja appi seda sirgu tõmbama, nii et Mamma Evelyn saaks kipsi panna. Valuvaigistite peale me ei mõelnudki, mees oli teadvuseta. Ühisel jõul tirisime jalga, kuni Mamma Evelyn hindas asendi enam-vähem õigeks. Parema käe ranne oli väga paistes ja küllap ka korralikult sodi. Mamma Evelyn pigistas seda kõigest jõust ja üritas sees luutükid õigetele kohtadele saada, mina aitasin tal käe kipsi panna ja seejärel panime kateetri.

      Siis lebas mees seal, keha küljes mitu voolikut ja pea sidemes, jalg kinni mässitud ja lae poole tõstetud, ja inimesi hakkas vähemaks jääma, kogu selles kaoses olid kõhud tühjaks läinud. Nikau ja Papa Tane läksid tagasi pärlisaagi juurde, austritega tuli tegelda.

      Istusime Mamma Evelyniga kumbki oma toolil voodi ääres, jõime kahe peale klaasi vett ja uurisime meest. Ta lebas liikumatult, suu lahti ja silmad kinni, rinnakorv kerkis vaevumärgatavalt õhukese lina all. Põsed ketendasid ja punetasid, neid kattis lühike plekiline habemetüügas.

      „Mis sa arvad, kes ta on?” pärisin.

      „Noorem, kui ta välja näeb,” vastas Mamma Evelyn. „Ehk nelikümmend. Ameeriklane. Eurooplane või kiwi. Kuigi kogenud purjetaja ta igatahes pole.”

      „Miks sa nii arvad?”

      Ta tõusis püsti.

      „Läks üksi merele, kuigi oli antud tormihoiatus. Siis ei tohi purjetada.”

      Jäin patsiendi juurde, kui Mamma Evelyn läks lennuvälja kõrvale Vanaema Metuat vaatama. Tupsutasin mehe huuli mageda veega, mõõtsin iga poole tunni tagant vererõhku, tasapisi see tõusis. Kui toitelahus tilgutis otsa sai, vahetasin kotti.

      Mõtlesin, kust ta tuli, kuhu ta teel oli. Meenutasin lapselikke pehmeid värvita juukseid oma sõrmede all, kui ma peahaava õmblesin. Mamma Evelynile esitatud küsimus kaikus endiselt vastuseta lae all:

      „Miks ta tsükloni ajal Vaiksele ookeanile sõitis?”

      Hakkas juba hämarduma, kui Mamma Evelyn tagasi tuli.

      „Ma jään ööseks siia,” ütles ta. „Rääkisin Papa Tanega, vaheta mind hommikul välja.”

      Patsient lebas liikumatult ja sisse mässitult, ta meenutas muumiat.

      „Mis sa arvad, kas ta jääb ellu?”

      Mamma Evelyn kontrollis kateetrit, ei vastanud.

      Läksin läbi pimeduse koju. Tuul silitas mu käsi ja jalgu, hommikuse sukeldumise sool oli naha sisse sulanud. Tundsin, et lõhnan mere järele.

      Õhk oli majade ümber põlevate lõkete suitsust paks, need lõhestasid hõljuvate jaanimardikatena pimedust.

      See, et Rarotonga laev polnud juba kaks aastat käinud, tõi kaasa küll ebamugavusi, aga otsest kahju mitte. Saart elektriga varustanud generaatorist oli diisel juba ammu otsas. Meri ja maa toitsid meid, inimesi, samamoodi, nagu nad olid toitnud aastatuhandeid, öösiti oli tähevalgus, lisaks kalapüük ja kookospähklid. (Tegelikult ei õppinudki me neid uue aja asju kunagi usaldama, konserve ja nõudepesuvahendit ja sügavkülmikuid.) Jalge all krabises korallipuru, vilja oli siin raske kasvatada. Üle saare jooksid rõõmsates karjades kanad ja metsikud sead ning sõid ära kõik, millel õnnestus kasvada, ma kuulsin neid põõsastes häälitsemas. Mõnel perel oli õnnestunud laimipuu juurduma saada, meil samuti, ja vilju jagasime kõikidega

Скачать книгу