Kohtuniku naine - Ann O'Loughlin

Скачать книгу

võiks teile siinolekust kasu olla?”

      „Ma ei tea.”

      „See on praegu kõik, proua Moran. Vaatame teie juhtumi hiljem uuesti üle.”

      „Mida see tähendab?”

      Arst viipas kirjutuslaua kõrval ootavale õele, et patsient ära viidaks. Õde varjas arsti Grace’i pilgu eest ja hõikas kohale põetaja, et see patsiendi palatisse tagasi viiks.

      „Kutsuge mind, kui märkate muutust: depressiooni, agressiooni või midagi sellist,” pomises arst vaikselt õele, kirjutas välja retsepti, ja ulatas haigusloo tagasi.

      Grace tahtis veel midagi öelda, ent õde seisis tal kindalt ees.

      „Tule nüüd, meil pole tervet päeva aega.”

      „Ma tahan koju minna.”

      Arst ja õde naersid. „Nagu me kõik,” ütles õde.

      Grace jäigastus ega liikunud paigast, kui õde teda kergelt lükkas. „Ma ei peaks siin olema.”

      Ta kuulis, kuidas arst järgmist laual olevat kausta avades sügavalt ohkas. „Proua Moran, andke endale lihtsalt aega,” lausus ta, hääles kõlamas väsinud ärritusnoot, kui ta järgmise patsiendi nime hõikas.

      „Palun, ma ei peaks siin olema,” kordas Grace kiledalt, kuid arst ja õde ei vastanud. Sisse astus põetaja, kes haaras Grace’il käsivarrest ja tõmbas ta jõuliselt kabinetist välja, õde aga pööras ringi ja hakkas arstiga juttu ajama.

      Viies peatükk

      Parnell Square, Dublin, märts 1984

      Ta kuulis telefonihelinat veel enne, kui päriselt ärkas. Emma ei saanud kohe aru, kus ta on, ja teda haaras hirm, mis lahtus vaid osaliselt, kui ta kohtuniku kabineti ära tundis. Ta oli pärast linases seelikus ringi tuhisemist lillal kanapeel magama jäänud. Telefon hüples laual, selle tirin kaikus riiulite vahel, põrkas tagasi raamatutelt ja sundis teda – veidralt kasvavat ärevust tekitades – kiirustama kõnet vastu võtma.

      Tõstnud toru kõrva äärde, kuulis ta Sami häält, enesekindlat ja rahulikku, ning teda valdas ääretu üksildustunne.

      „Kust sa selle numbri said?”

      „Sinu laualt leidsin.”

      „Mis sa tahad, Sam?”

      „Em, tunnen sulle kaasa. Su isa ...”

      „Pole vaja.”

      „Ma sain korterile pakkumise, aga see katab ainult pangalaenu. Me ei teeni sellest midagi.”

      „Pärast viit aastat abielu mitte kui midagi.”

      „Kahjuks küll. Kas võtan pakkumise vastu?”

      „Mul ükskõik.”

      „Hea küll, aga mis ma su asjadega teen?”

      „Viska ära. Nende hulgas pole midagi, mida ma endale tahan.”

      „Kuidas sul läheb, Emma?”

      „Viisakal tühijutul pole enam mõtet, Sam, kas sa ei leia?”

      Sam ohkas ja see ajas Emma kohutavalt tigedaks. Ta viskas toru hargile, hing valust haige.

      Ta nägi vaimusilmas, kuidas kohtunik, käed rinnal vaheliti, vastu tooli seljatuge nõjatus ja teda vaikselt vaatas. Õigusalased raamatud kõrgusid ta kohal nagu auvalvet pidades – riiulite kaupa raamatuid, mida keegi enam ei loe. Emma tajus kohtuniku kohalolu, too oli endiselt siin, mugavasti nende raamatuid täis kiilutud riiulite vahel. See raamatukogu oli tema eravaldus, koht, kuhu Emma oli sisenenud ainult siis, kui tal oli olnud midagi olulist öelda. Kord lapsena oli ta pärast välistrepil põlve marraskile kukkumist siia sisse jooksnud. Ta oli nuuksunud ja lootnud, et saab isa sülle pugeda ja lohutavaid sõnu kuulda, ent kohtunik oli tõstnud edasiliikumist keelava käe, justkui ristmikule liiga kiiresti lähenevat autot peatav liikluspolitseinik.

      „Tasa, Emma, tasa.”

      Pisarad voolasid ojadena mööda põski alla, aga ta ei suutnud oma valu sõnadesse panna. Kui kohtunik laua tagant tõusis ja tema juurde tuli, tundis ta kergendust. Mees kummardus. Tänulikult nihutas Emma end talle lähemale, kuid kohtunik pani talle käed õlgadele ja pööras ta näoga ukse poole.

      „Ei tohi mind segada, kui ma teen tööd. Mida varem sa selle selgeks saad, noor daam, seda parem.”

      Liiga noor, et märgata mehe karmi hääletooni, oli ta vastu puigelnud, mispeale oli kohtunik kutsunud tädi Violeti, kes oli tüdruku ära viinud ja talle vihaselt kõrva sosistanud: „Ära sega kohtunikku. Võta end kokku!”

      Nüüd kõndis Emma sirgete riiuliridade vahel, torkis küüneotstega raamatuid ja näpistas nende pärasid, kuni esimene raske, tumesinises köites kuldtähtedega raamat alla andis ja maha kukkus. Maigu suhu saanud, tõukas ta veel ja veel ja raamatud kukkusid tümpsti maha, nagu doominoklotsid, paisates õhku tolmupilvi.

      Ta kahmas ülemiselt riiulilt sülle hunniku raamatuid ja läks välisukse juurde. Kolm maja kaugemal seisis ühe remonditava maja ees juba enamjaolt täis prügikonteiner. Emma läks kiirel sammul selle juurde ja pani viis seaduseraamatut vana köögikapi peale.

      Ta läks tagasi teise sületäie järele, kui kõlas viisakas koputus uksele.

      „Preili, ma nägin, mis te tegite. Teate, me maksime selle konteineri eest hea hulga raha. Ma loodan, et te sinna rohkem midagi panna ei kavatse.”

      Vanemapoolsel mehel oli näol vaevatud ilme. Ta naine seisis nende maja uksel, kõrvad kikkis, et sellest sõnavahetusest midagi kaduma ei läheks.

      „Andke andeks, ma ei mõelnud, mis ma teen. Ma tahan neist raamatutest lahti saada.”

      „Palju neid on? Kui on ainult mõned, siis pole hullu, aga ...” Mees piilus hallist raamatukogu poole. „Issand, te ei mõtle ometi neid kõiki meie konteinerisse panna?”

      „Ära pabista, Tom Harty. Emmal on mõned probleemid lahendada. Tal on praegu raske aeg.”

      Mees pöördus, tema selja taga seisis Angie Hannon. „See võib nii olla, aga palun mitte meie konteinerisse. Keegi oleks kindlasti nõus kohtuniku raamatute eest korralikult maksma, te peaksite need müüki panema,” soovitas ta Emmale.

      Emma astus välja trepile. „Andke andeks, ma läksin liiga hoogu.”

      Tom Harty sirutas talle käe. „Unustame ära?”

      Emma noogutas Tomile ja mees läks tagasi koju. Angie Hannon plaksutas käsi.

      „Kas sa ei tahaks kohtuniku raamatukogu alles hoida? See oli kogu ta elu,” ütles Angie.

      „Võib-olla just sellepärast ma neist lahti saada tahangi.”

      „Ma olen kindel, et leiaksime raamatukogu, kes need siit ära viib. Ma teen homme paar telefonikõnet.”

      Emma pöördus tagasi halli poole, kuid Angie hõikas talle vaikselt: „Praegu kuluks vist üks naps ära.”

      Ta läks Emmast mööda ja koputas talle õlale, et Emma talle raamatukokku järgneks.

      „Ma pean avaldama sulle ühe kohtuniku kõige paremini hoitud saladuse.”

      Ta läks ees, astudes ettevaatlikult üle kohtulahendite köidete ja raskete konstitutsiooniõiguse raamatute. Ta küünitas üles kolmanda riiuli poole ja sõrmitses raamatuselgasid, kuni jõudis Salmondi lepinguvälist kahju käsitleva raamatuni. Ta lükkas selle eest, sirutas käe raamatute taha pimedusse ning tõmbas sealt välja hõbedase kandiku. Konjakipudel oli pooltäis, selle kõrval seisid rasked kristallklaasid.

      „Tere tulemast kohtuniku erabaari.”

      „Mu isa ei joonud.”

      „On palju asju, mida sa kohtunikust ei tea, kulla tüdruk.

Скачать книгу