Kohtuniku naine - Ann O'Loughlin

Скачать книгу

selle sari ära visata, aga kanga pehmus ning mälestused sellest, kuidas ta oli olnud noor ja täis lootust nii enda kui ka Vikrami tuleviku suhtes, olid väga jõulised, kuigi samas ka nii valusad, et ta oli pidanud selle alles hoidma. Ta ohkas meenutades, mis järgnenud aasta jooksul oli juhtunud ja kuidas see oli terve perekonna elu pea peale pööranud. Ta oli näinud Sanjay Pintot enne abiellumist vaid ühe korra, aga ilma tema ja ta jäägitu toetuseta poleks ta eales suutnud nende peret tabanud skandaali üle elada.

      Ema oli Vikrami Iirimaale saatmise õhtul kandnud rohelisest toorsiidist, roosade ääristega tihedalt kuldtikanditega kaetud sari. See seisis nüüd Rhya riidekapi tagumises otsas, et ta ei peaks nägema selle kanga volte, mida ta ema oli kandnud austusest maa vastu, mida hakkas hiljem vihkama.

      Ta rullis roosa sari kiiruga kokku ja viskas tagasi riiulile, liikudes edasi rõõmsamate sündmuste juurde: tumesinine ja kuldne rüü, mida ta oli kandnud tütre pulmas Bangalore’i klubis, suurejooneline sari suurejoonelisele peole. Ning sügispruun ja roheline õhkõrn siidsari, mis tal oli olnud seljas poja meditsiinikooli lõpetamise puhul. Nende saridega seotud ilusad mälestused panid ta uhkustundest ja rõõmust õhetama.

      Siin seinakapis olid tallel mälestused, mida ta julges meenutada: õnnelikud päevad olid eespool, kergesti kättesaadavad, kurbi ja halbu perekonnalugusid kätkevad mälestused aga olid lükatud taha, kus need võis kergesti tähelepanuta jätta.

      Kõige ülemisel riiulil seisis korralikult kokku voldituna ta ema pulmasari, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Rhyale meenus ikka ja jälle, kuidas Shruthi oli vaiksel omaetteolemise hetkel mitmekordselt kokku volditud kanga välja võtnud ja selle tuulutamiseks laiali raputanud ning kuidas kanga tihe siidine kude oli valguse käes hubisenud. Sari ehtsast kullast niidiga tikitud serv oli lai ja raske. Mõned Shruthi sõbrannad olid lasknud oma pulmasarid üles sulatada, nii et alles jäi tilluke kullakänkar, aga Shruthi polnud raatsinud seda teha. See oli meeldiv mälestus parematest aegadest. Rhya sõrmitses rasket siidi. Ja Rosa? Kas ka tema hoiab ema pulmasari sama hoolikalt alles? Kas ta üldse enam Rhyaga rääkidagi tahab, kui sealt maalt tagasi tuleb? Vikram oli isekas. See oli Rhyale liiga raske taluda. Tütar, keda ta kogu hingest armastas – ainuüksi mõte sellele, et nende suhe võiks mõraneda, tegi talle hingepõhjani haiget. Rhyale kerkisid pisarad silma. Ta näppis rasket kuldtikandiga kanga serva. Ta ei tohi unustada homme varahommikul seda sari rõdule riputada ja siis, enne kui päike liiga kuumalt kütma hakkab, seda tagasi sisse tuua.

      Neljas peatükk

      Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla, Knockavanagh, märts 1954

      Tekk oli liiga lühike. Kuidas ta ka ei püüdnud, varbad jäid ikka teki alt välja ning külm imbus pahkluudest ülespoole ja seadis end sisse põlvedesse, nii et aeglased painavad valuhood ta keha ägisema panid. Ta tukastas, kuid ärkas kohe varsti jälle võpatades üles.

      Grace’i aju ketras ikka veel imiku nuttu. Ta tõusis istuli ja jäi pimedusse vahtima, kuuvalgus heitis vooditele veidraid halle varje.

      Ämmaemand oli temaga tegelenud üheksa tundi järjest. Parnell Square’i maja number üheksateist aknaluugid olid kinni tõmmatud ning kui keegi kuuliski sünnitusvaludes naise karjeid, ei teinud ta sellest välja.

      Grace kujutles, kuidas kohtunik oli istunud laua taga, pea madalale töödokumentide kohale langetatud.

      Ämmaemand oli pahandanud, et Grace liiga valju häält tegi, et ta Vikrami nime hüüdis ja palus, et keegi mehele teataks. Hämaras toas lapse esimesi häälitsusi kuuldes oli ta käed välja sirutanud. Kaks voodi jalutsis oodanud tundmatut naist olid nagu vaimud, tekipuntrad süles, vaikselt välja libisenud.

      Ta karjus endal kurgu valutama, ta rabeles ja peksis, püüdes voodist välja pääseda. Jalad ei kandnud teda, ta sai vaid anuda ja nutta.

      Tädi Violet oli magamistuppa kutsutud ning seisis nüüd jäigalt ta voodi kõrval.

      „Surnud. Arst annab sulle midagi, mis aitab magada.”

      Grace libistas end madratsil jalutsi poole ja tõmbas teki üle pea.

      Suure palati teises otsas hakkas patsient, kes oli terve päeva laulnud, nüüd karjuma, lastes pursata vihastel sõnadel, nagu oleks ta kanal, mille kaudu paiskub välja kogu siinsete müüride sügavusse kogunenud äng ja valu.

      Grace ärkas alles päevavalges selle peale, et naine naabervoodist teda kõvasti õlast raputas. „Ruttu, tõuse üles ja seisa voodi kõrvale.”

      „Miks?”

      „Tee seda!”

      Grace ajas end üles ja jõudis voodi kõrvale seisma parasjagu selleks ajaks, kui üks jässakas naine, suur kõlksuv võtmekimp vööl, reformvoodiridade vahel kitsas käigus nimesid hõigates ja kirjatahvlile linnukesi tehes edasi sammus. Grace’i juurde jõudes ta peatus ja hakkas teda varjuna jälitava õega üle õla rääkima. „Kohtuniku naine. Vaata, et ta täna doktor O’Neilli juures käib,” ütles haigla ülemõde, ning nende väike salkkond liikus edasi.

      Grace’i kõrval seisev naine kihistas naerda ja tonksas teda ribidesse. „Kas ma pean sind kohtuniku naiseks kutsuma või ütled oma nime?”

      „Grace.”

      „Kena nimi. Mind kutsu Mandyks. Mu õige nimi on Maureen, aga Mandy kõlab paremini, nagu Londoni sekretär või midagi.”

      Nad võtsid koha sisse toidukäru taha tekkinud tee ja leiva järjekorras.

      „Sa arvad kindlasti, et ma olen hull, eks?” päris Mandy.

      „Pole minu asi seda öelda.”

      „Sa mõtled, et arst on mu siia ravile pannud, nii et järelikult peab see nii olema.”

      „Ma olen kindel, et nad teevad oma tööd.”

      „Ja mis see täpselt on?”

      „Sa esitad palju küsimusi,” kostis Grace.

      Mandy hirnus valjult naerda, nii et üks põetajatest tuli tahapoole vaatama, mis toidusabas toimub.

      „Liikuge edasi, meil pole tervet päeva aega,” nähvas ta sõrmi nipsutades.

      Igale patsiendile anti tinakruus piimateega.

      „Võta võiga leiba, või mahendab kopituse maitset,” soovitas Mandy poolsosinal, kui toitu välja jagav noor naine laulval toonil hõikas: „Võiga või ilma?”

      Grace võttis paksu tüki võiga leiba ja läks Mandy järel voodile istuma.

      „Täna on see päris hea. Pole haisvaid rohelise hallituse laike,” sosistas Mandy tähelepanelikult leivatükki uurides. „Nad toovad siia linnast Connolly pagariäris seisma jäänud leiba. Mu tädi töötab seal. Topib hullude jaoks vanu leivapätse ja porgandikukleid riidest kottidesse.”

      „Kohtuniku naine, doktor O’Neilli juurde,” hüüdis ajakirja lugev põetaja, ilma et oleks sellelt isegi silmi tõstnud.

      Mandy tõmbas Grace’i endale lähemale. „Nõuanne: ära tunnista, et sa hääli kuuled.”

      „Aga ma ei kuulegi.”

      „Siis on hästi.”

      Õde nähvas, et ta end korda seaks, ja viis ta seejärel osakonnast välja, koridori lõpus paikneva väikese kabineti juurde.

      „Doktor O’Neill, siin on see erijuhtum.”

      Doktor lükkas prillid ninal kõrgemale ja silmitses noort naist huviga. Isegi kulunud öösärk ei suutnud kahandada Grace’i näo ilu. Ta silmad olid leebed ja juuksed polnud moekast lõikusest veel kuigivõrd välja kasvanud ning langesid lõtvade lokkidena ümber näo.

      „Proua Moran, kas te teate, miks te siin olete?”

      „Mu mees tõi mu siia. Ma kaotasin ...”

      „Kas te hääli kuulete, proua Moran?”

      „Ei.”

Скачать книгу