Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso

Скачать книгу

poole Peruu jääb? Selgitustest saame aru vaid murdosa ja umbkeelsus on meie nägudelt välja loetav. Tütarlaps lööb käega ja läheb sorava eesti keele peale üle – tuleb sõita päikese suunas!

      ESIMESED SÕIDUPÄEVAD

      26.06.18

      Brutus liputab kergendustundega saba, kui me värava endi järel sulgeme. Koer saab taas nautida rahu ja vaikust ning keskenduda peamisele – magamisele. Muidu käivad kogu aeg tüütamas ja kõrva tagant sügamas. Külalised on ikka toredad kahel korral, nagu teame. Nii ka siinpool maakera.

      Enne linnast väljasõitmist tuleb teha üks asjalikum poeskäik ja täiendada oma varusid nii palju, et me ei sõltuks öömajas pakutavast. Võpsikus ööbimiseks on telgid ja muu vajalik olemas, nüüd veel proviant ja mõned puuduvad tarvikud, nagu söögikausid, tassid ja roosa tutiga kootud müts. Poes tabab meid ka esimene vastasseis kohaliku kombestikuga. Nimelt ei ole jalgrattad küll mingid sobilikud sõiduvahendid, mida tolle noobli kaubanduskeskuse ukse kõrval seina ääres parkida võib. Vastuvaidlemist mittesalliv naisasjapulk kupatab meid parkla tagumisse nurka, kus me keskusele vähem häbi teeksime.

      Tõdemus, et aeg on edasi läinud ja ealised iseärasused on ka Uhhuduurini jõudnud, tabab meid samuti, ja etteruttavalt olgu öeldud, et see ei jää viimaseks korraks.

      Kuhu me siis nüüd õieti läheme?

      Wennal oma lõheroosade saabastega väntama hakkamisega igatahes kiiret pole

      Toidukaupade väljapanekusse saab ka patriotismiga suhtuda

      Tee viib põhja suunas, nagu Birgit juhatas, ja keskpäevane päike paistab otse näkku. Taniil on juba kindlaks teinud, et ka veekeeris pöörleb teistpidi. Ilmselged kinnitused asjaolule, et oleme teisel pool ekvaatorit. Reaalsus on nüüd käes – tuleb hakata väntama. Saame näha, kuidas olematu sõiduvormiga retk kulgema hakkab.

      Võtame sisse tavapärase hanerea ja alustame grupisõiduga. Laugelt lainetav maastik lubab ära kasutada tuulessõidu eeliseid. Juhtrattur rühib südikalt ees ja teised tihedalt kannul. Iga 10 kilomeetri tagant liigub vedaja grupi lõppu ja naudib väljateenitud puhkust. On märkimisväärne vahe, kus kohas rivis paikned. Esimene pressib jõuga, tagumine laseb vaikselt vilet. Tuletatakse meelde väljakujunenud hüüdsõnad: „tempo“, „vahe“, „stopp“, „piidar“, „kumm“ (loodetavasti kuuleb seda viimast harva). Liiklus on hõre ja autojuhid viisakad. Algus tundub igatahes paljulubav.

      Seda, et kätte on jõudnud keskiga, saame tunda pärast 25 kilomeetri läbimist. Liivol kõht krampis ja teistel lihtsalt toss väljas. No alguse värk, teeme väikese peatuse. Kui sama seisund saabub taas juba 33. kilomeetril ja seejärel 40ndal, siis vaatame küll üksteisele tõsiselt otsa ja tõstatame habemega teema reisieelse füüsilise ettevalmistuse vajalikkusest. Nüüd on aga hilja pikalt targutama jääda ja asume hoopis ööbimisvõimalusi otsima. Teeäärseid oivalisi laagrikohti paistab jaguvat, ainuke mure on selles, et meid lahutab neist pidev okastraadi joru. Sama seis, mis neli aastat tagasi Namiibias, kus enamik teeäärsetest maadest on eraomandis ja kasutusel karjamaadena. Milline võib olla kohaliku farmeri hoiak võõramaalastest sissetungijate osas, seda ei oska me ennustada ja kohe esimesel ööl ei riski katse-eksitusmeetodil järele proovima hakata. Üritame küll ühest majapidamisest mingit selgust saada, kuid kohalik noorhärra, ilmselt sulane, ei ole küll kuigi avatud moega. Meie kehakeeles edastatav järelepärimine telkimisvõimaluste kohta ses kaunis maanurgas ehmatab ta sootuks ära. Tundub targem jalga lasta, enne kui selgitustöödesse kaasatakse seinal rippuv jahipüss.

      Energiavarud hakkavad selleks päevaks ammenduma. Meie õnneks leidub üks veoautode parklaks mõeldud laiem teeveer. Põõsaste vahelt viib väike rada suurest liiklusest kaugemale. Tuleb vaid valvas olla, et okkalised taimed rattakumme ei kahjustaks ja et ise mõne inimtekkelise maamiini sisse ei astuks. Kemmergut pole kohalik omavalitsus ega maanteeamet teelistele siia teha raatsinud.

      Taniilil on Kaitseliidu eksperimentaaltelk, mis mõeldud üksikvõitleja majutamiseks. Tegemist on banaanja kookoniga, millel on sääsevõrk. Vajadusel saab sellele ka vihmakindla katuse panna. Küljealune tuleb täis puhuda ja ongi öömaja valmis. Meie Hannesega jagame Riina Kaljuranna telki. Ilus oranž vorstike, proffidele mägimatkajatele mõeldud. Nuputame esialgu, kuidas kahemõõtmelisest kangahunnikust ruumiline kehand tekitada, kuid lõpuks on asi püsti. Riina, järgmine kord õpetuseks, ära liiga lahkelt luba, mõni võtabki sõnasabast kinni ja viib varanduse kaasa.

      Wend teeb süüa. Otsustatakse, et alkoholi ühiskassa eest ei osteta.

      27.06.18

      Mul on jõudnud nädalapäevad juba sassi minna, kuid Hannesel on meeles – kolmapäev. Teadagi, juba aastaid on see päev tal karske, koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

      Ootame kannatlikult, millal teevesi keema läheb, et enne väntama asumist üks soe jook võtta. Taniil kiidab Kaitseliidu vaikset tehnoloogiat, kus priimuse tule vuhisemist pole üldse kuuldagi. Noogutame tunnustavalt, tõesti tark, saab vaenlasele märkamatult süüa teha, enne kui lahingusse astud. Tõeline kaasaja innovatsioon! Mõne aja pärast selgub muidugi, et tuli oli lihtsalt ära kustunud ja teepakid ligunesid leiges vees nagu vesiroosid.

      Maapinna lainetuse amplituud muutub jõulisemaks ja suund on aina ülespoole. Vaatasime kaardi pealt ennist, et möödume mitte kaugelt Uruguay kõrgemast tipust, Cerro Catedralist, mis on 513 m üle merepinna. Alustasime rannikult ning see tähendab, et olemegi juba pea pool kilomeetrit tõusnud. Minekus annab igatahes juba tunda. Lohu põhjast üles vändates loodad, et tipus hakkab taas paistma tasandik ja jõuame kuhugi platoole, kuid iga kord tõuseb ette uus ja kõrgem küngas. Enne tõusu aga esmalt ikka alla tagasi. Paarikümnesekundisele rõõmule järgneb kümneminutine rassimine ja lõppu sel rütmil ei näi paistvat. Uhhuduuri keelepruuki ilmub uus väljend – via el Nussico.

      Esimese soõidupäeva vaevaline kulgemine

      Sissesõitmata rattad teevad erinevaid hääli. Hannese ratta keskjooksust kostab helisid, mis meenutavad Eesti rahva taastootmisprotsessi vanas raudvoodis ja minu rattal on ka mingi krigin sees. Ühe peatuse ajal võtan teema üle kurta ja Wend leiab olevat õige aja mind taas tabanud hüpohondrias kahtlustada. Nähvan talle seepeale, et mulle meeldib, kui mu asjad on korras. Teen seda järsult ja jõuliselt ning saan samas kohe aru, et ta polnud sellist reaktsiooni minu poolt ära teeninud. Lendu lastud sõna ega emotsiooni enam olematuks ei tee. Õnneks olen õppinud, et parim, mida sellises olukorras teha saad, on vähemalt vabandada ja oma viga tunnistada. Teengi seda kohe sinna otsa ja tänan Wenda kogemuse eest. Wend on aga asja südamesse võtnud ja jäänud oma emotsiooni sisse podisema.

      Järgmise pausi ajal jõuame temaga kahekesi esimestena künka tippu. Oleme sobivalt isekeskis ja ma vabandan veel kord, kuid Wend lubab teema laiemas ringis üles võtta. Väga hea, mulle sobib. Oleme Wennaga teineteisele peegliteks ja enda kohta tunnistan küll, et alati ei ole meeldiv, mis sealt vastu vaatab. Tegelesin kahe reisi vahepeal tõsisemalt oma emotsioonide teadvustamisega ja arvasin, et olen õppinud neid paremini ohjama. Nüüd on hea võimalus teooriat ka hard core-praktikas testida. Mugavas ja endale tuttavas keskkonnas on suht lihtne zen-seisundis viibida. Uhhuduuri reisid nihutavad meid aga Maslowʼ vajaduste hierarhia madalaimatele tasemetele, kus peamisteks teemadeks on toit, öömaja ja füüsiline vastupidavus. Etikett, diplomaatia ja empaatia nihkuvad tagaplaanile. Hea on seda endale meelde tuletada, sest grupi energeetika on väga oluline.

      Aigua ajab haigutama

      Aigua – linnake, kus aeg seisab. Nii uimasesse asulasse satud elus harva. Esimese hooga ei meenugi midagi sarnast peale ühe väikese küla Austraalia kõrbes, kus tuul pallikujulisi põõsaid mööda inimtühja tänavat veeretas. Siin

Скачать книгу